Jää minu juurde

Järsku prahvatas uks lahti ja tuppa astus Annabel. “Ah et perekondlik kokkutulek kohe! Nagu tuvikesed ninapidi koos! Ja mind ei kutsutudki. Ju siis olen siin peres üleliigne. Käige te kõik põrgusse! Luigelend – mõtleks vaid! Kui romantiline. Lennake siis koos oma luikedega kuradile! Mul pole teid vaja! Mõtleks vaid, armastav perekond! Aga ära unusta – jah, just sina, vana nõid – sa ei saa mitte kunagi minu ema asendada! Kuuled, mitte kunagi! Sina ei ole mind sünnitanud, kätel kiigutanud ja mulle unelaulu laulnud. Sa ei ole minu ema! Sa oled vastik rott, kes on meie majja sisse tunginud ja siin kõik pea peale... Edasi