Metro 2034Tekst

Dmitri Gluhhovski
Metro 2034

Дмитрий Глуховский

Метро 2034

Астрель, Москва 2009

Toimetanud Ene Poll

Kujundanud Villu Koskaru

Agreement by www.nibbe-wiedling.com

Tekst © Dmitri Gluhhovski

Dmitry Glukhovsky on Instagram: @glukhovsky

Dmitry Glukhovsky on Twitter: @glukhovsky

Dmitry Glukhovsky on Facebook: @glukhovskybooks

Kaanekujundus ja kaardid © Heyne

Tõlge eesti keelde © Ülar Lauk ja Tänapäev, 2020

ISBN 978-9949-85-825-5

e-ISBN 9789949859146

www.tnp.ee

Trükitud AS Printon trükikojas

Autor tänab abi eest selle raamatu loomisel Larissa Smirnovat, Jelena Fuksinat, Sergei Kozinit, Juri Timofejevit ning samuti Moskva metroo pressiteenistust.

2034. aasta.

Kogu maailm on hävinud tuumasõjas. Suurlinnad on maapinnalt pühitud, väikeste kohta pole midagi teada. Ellujäänud inimesed veeretavad oma viimaseid elupäevi punkrites ja pommivarjendites, millest suurim on Moskva metroo.

Kõik, kes viibisid seal, kui pealinnale langesid rakettide lõhkepead, pääsesid. Viimse kohtupäeva järel ellujäänutele on metroost saanud uus Noa laev. Planeedi pind on radiatsioonist saastunud ja asustatud koletistega. Nüüdsest on elu võimalik ainult maa all.

Jaamad on muutunud linnriikideks ning tunnelites võimutseb pimedus ja hirm. Sevastopolskaja, väikese maa-aluse Sparta elanikud, peavad oma jaamas vastu ja kaitsevad seda uskumatute pingutuste hinnaga.

Kuid ükskord osutub Sevastopolskaja suurest metroost ära lõigatuks, kõiki selle asukaid ähvardab kohutav hukk. Et inimesi päästa, on tarvis tõelist kangelast …

Proloog

2034. aasta.

Kogu maailm lebab varemetes. Inimkond on pea täielikult hävitatud. Radiatsioon teeb pooleldi purustatud linnad elamiseks kõlbmatuks. Nende piiride taga algavad kuulduste järgi lõputud kõrbenud väljad ja muteerunud metsade rägastikud. Kuid keegi ei tea kindlalt, mis seal on.

Tsivilisatsioon hääbub. Mälestus inimese kunagisest ülevusest on läbi põimunud väljamõeldistega ja muutub legendideks. Päevast, mil viimane lennuk rebis end maapinnalt lahti, on möödunud üle kahekümne aasta. Läbi roostetanud raudteed viivad eikuhugi. Sajandi ehitised, mis jäidki lõpuni tegemata, muutusid varemeteks. Raadioeeter on tühi ning sidetöötajad kuulevad vaid nukrat undamist, seadistades miljonendat korda sagedustele, millelt varem tulid eetrisse New York, Pariis, Tokyo ja Buenos Aires.

Möödunud on kõigest kakskümmend aastat sellest, kui see toimus. Kuid inimene pole enam Maa peremees. Radiatsiooni sünnitatud olevused on uue maailmaga temast palju paremini kohanenud. Inimkonna ajastu on jõudnud lõpule.

Neid, kes keelduvad seda uskumast, on üsna vähe – kõigest mõnikümmend tuhat. Nad ei tea, kas keegi veel pääses või on nad planeedil viimased inimesed. Nad elavad Moskva metroos –kunagi rajatud tuumavarjenditest kõige suuremas. Inimkonna viimases pelgupaigas.

Kõik nad olid metroos tol päeval ning see päästis nende elu. Hermeetilised uksed kaitsevad neid radiatsiooni ja maapinnal olevate koletiste eest, kulunud filtrid puhastavad vett ja õhku. Meistrimeeste kokku pandud dünamomasinad toodavad elektrit, maa-alustes farmides kasvatatakse šampinjone ja sigu.

Tsentraalne juhtimissüsteem lagunes juba ammu ning jaamad muutusid kääbusriikideks. Inimesed koonduvad neis ideede, religioonide või lihtsalt veefiltrite ümber.

See on maailm ilma homse päevata. Selles pole kohta unistustele, plaanidele ja lootustele. Tunded loovutavad koha instinktidele, millest peamine – on jääda ellu. Jääda ellu iga hinna eest.

Selles raamatus kirjeldatud sündmuste eellugu lugege romaanist „Metro 2033”.

Esimene peatükk
Sevastopolskaja kaitse

Nad ei tulnud tagasi teisipäeval, kolmapäeval ega isegi neljapäeval, mis oli viimase tähtajana kokku lepitud. Esimene valvetõke töötas ööpäevaringselt ning kui tunnimehed oleksid kuulnud kas või appihüüdude kaja, märganud tunneli niisketel seintel kahvatu kiire peegeldust, oleks ette, Nahhimovski prospekti poole, otsekohe välja saadetud löögisalk.

Pinge kasvas iga tunniga. Suurepäraselt varustatud ja spetsiaalselt just sellisteks ülesanneteks ette valmistatud parimad võitlejad ei saanud hetkekski sõba silmale. Kaardipakid, mille abil veedeti aega häirest häireni, kogusid juba teist ööpäeva valveputka lauasahtlis tolmu. Tavaline lobisemine oli muutunud vaikseks ärevaks jutuajamiseks, see omakorda rõhuvaks vaikimiseks: igaüks lootis esimesena kuulda tagasituleva karavani sammude kaja. Sellest sõltus liiga palju.

Sevastopolskaja elanikud, kellest igaüks – viieaastasest poisikesest kuni raukadeni – oskasid relvi käsitseda, olid muutnud jaama ligipääsmatuks bastioniks. See ähvardavate kuulipildujapesade, turritavate okastraattõkete, isegi relssidest kokku keevitatud tankitõketega kaitstud, näiliselt täiesti ligipääsmatu jaam-kindlus võis iga hetk langeda.

Selle Achilleuse kannaks oli pidev laskemoonapuudus.

Puutunuks ükskõik millise teise jaama elanikud kokku sellega, mida tuli Sevastopolskaja asukatel iga päev välja kannatada, poleks nad püüdnudki seda kaitsta ja põgenenud sealt nagu rotid üleujutatavast tunnelist. Isegi võimas Hansa – Ringliini jaamade liit – lugenud kokku kõik kulud, oleks vaevalt otsustanud Sevastopolskaja kaitseks vajalikke jõude saata. Jah, selle strateegiline tähtsus oli suur, kuid ikkagi ei väärinuks mäng küünlaid.

Elektrienergia oli tõepoolest väga kallis. Piisavalt kallis, nii et sevastoopollased, ehitanud metroo ühe kõige suurema hüdroelektrijaama, tellisid Hansale saadetavatest tarnetest saadava tulu eest kastide kaupa laskemoona ning jäid ikkagi kasumisse. Ent paljudel neist tuli maksta mitte ainult padrunite, vaid ka oma sandistatud ja katkenud eludega.

Põhjaveed, Sevastopolskaja õnnistus ja needus, uhtusid jaama igast küljest, justkui Styxi vesi Charoni pehkinud lotja. See pani keerlema kümnete vesiveskite tiivad, mille kohalikud meistrimehed olid rajanud tunnelitesse, grottidesse ja maa-alustesse sängidesse – kõikjale, kuhu inseneride luuregrupid suutsid jõuda – andes valgust ja soojust jaamale endale ning tublile kolmandikule Ringist.

Sama väsimatult uuristas põhjavesi tugesid, näris liitekohtade tsementi, vulises elanike valvsust uinutada püüdes suigutavalt kohe peasaali seinte lähedal. Pealegi ei võimaldanud see õhku lasta liigseid, kasutamata jaamavahesid, kust Sevastopolskajasse tulid vahetpidamata, justkui lõputu mürgine hakklihamasinasse roomav sajajalgne, õudustäratavate olendite hordid.

Jaama elanikud, nagu põrgu eeskoda mööda sõitva kummitusfregati meeskond, olid igaveseks määratud otsima ja kinni toppima üha uusi auke, sest laev lekkis ammu, kuid sadamat, kus see võinuks rahu leida, lihtsalt ei olnud olemas.

Üheaegselt pidid nad tõrjuma lõuna poolt Tšertanovskajast ja põhjast Nahhimovski prospektilt abordeerides tulevate koletiste üht rünnakut teise järel … Need roomasid välja ventilatsioonišahtidest ning lõunapoolsete tunnelite kanalisatsioonirennide kiiretest sogastest ojadest.

Näis, et kogu maailm oli koondunud sevastoopollaste vastu, säästmata ühtki jõupingutust selleks, et pühkida nende pelgupaik metrookaardilt. Aga nemad hoidsid oma jaamast viimseni kinni, justkui poleks peale nende tervesse universumisse mitte midagi jäänud.

Kuid kui oskuslikud poleks ka kohalikud insenerid olnud, kui kogenud ja halastamatuid võitlejaid Sevastopolskaja poleks kasvatanud, ei suutnud nad oma elupaika alal hoida ilma padrunite, prožektorilampide, antibiootikumide ja haavasidemeteta. Jah, jaam tootis elektrit ja Hansa oli nõus selle eest head hinda maksma, kuid Ringil olid ka teised tarnijad ning oma allikad, sevastoopollased oleksid aga vaevalt ilma väljastpoolt tuleva abita isegi kuud aega vastu pidanud. Kõige hirmsam oli jääda ilma laskemoonata.

Hästi kaitstud karavanid läksid Serpuhhovskaja poole igal nädalal, et Hansa kaupmeeste juures avatud krediidi eest osta kõik hädavajalik ning tunnikski pidama jäämata koju tagasi tulla. Kuni Maa pöörles, kuni maa-alused jõed voolasid ja pidasid vastu metrooehitajate püstitatud võlvid, pidanuks see kord muutumatuks jääma.

Kuid sel korral karavan hilines. Hilines lubamatult kaua, nii et juba sai selgeks: oli toimunud midagi jubedat, ettenägematut, mille eest ei suutnud kaitsta ei lahingutes karastunud konvoisõdurid oma raskerelvastusega ega aastatega välja kujunenud suhted Hansa juhtkonnaga.

Kõigest poleks midagi olnud, kui side töötanuks. Kuid Ringi poole mineva telefonijuhtmega oli midagi juhtunud, ühendus oli katkenud juba esmaspäeval ning vigastust otsima saadetud brigaad tuli tühjalt tagasi.

•••

Laia rohelise varju all olev lamp rippus madalal ümmarguse laua kohal, valgustades pliiatsiga joonistatud graafikute ja diagrammidega täidetud koltunud paberilehti. Väike, neljakümnevatine lamp oli nõrk, kuid mitte sellepärast, et tulnuks elektrit kokku hoida, vaid sellepärast, et kabineti peremehele ei meeldinud ere valgus. Viletsate kohalike plärude konidega täidetud tuhatoosi kohal venisid laisalt toa madala lae alla kibeda sinkjashalli suitsu pilved.

Jaamaülem pühkis laupa ja heitis oma ainsa silma pilgu kella numbrilauale – viiendat korda viimase poole tunni jooksul. Seejärel ragistas sõrmi ja tõusis raskelt.

„Tuleb otsustada. Rohkem pole mõtet venitada.”

Teisel pool lauda istuv laigulise bušlati ja kulunud sinise baretiga jässakas vanamees avas suu, kuid hakkas köhima ja viibutas suitsu laiali ajades käega. Seejärel vastas, nägu rahulolematult krimpsutades:

„No ma kordan sulle veel kord, Vladimir Ivanovitš: lõuna suunalt me kedagi ära võtta ei saa. Valvepostid on sellise surve all, et peavad vaevu vastu. Viimase nädala jooksul on seal kolm haavatut, üks raskelt – ning seda vaatamata kindlustustele. Lõunat nõrgendada ma sul ei lase. Sinna on tarvis pidevalt ka kahte luurajate kolmikut – šahte ja liinivahesid patrullima. Noh, aga põhi – peale nende vastuvõtva brigaadi võitlejate, andke andeks, vabasid ei ole. Otsi kust tahad.”

„Sina oled perimeetri komandör, sina otsigi,” nähvas ülem vastu. „Aga mina tegelen oma asjadega. Kuid tunni aja pärast peab salk juba väljuma. Saa aru, me mõtleme sinuga eri kategooriates. Ei saa ju lahendada ainult hetkeülesandeid! Ent kui seal on midagi tõsist?”

„Vladimir Ivanovitš, ma arvan, et sa rapsid ülearu. 5.45 kaliibriga padruneid on arsenalis kaks avamata tsinki, pooleteiseks nädalaks jätkub kindlalt. Lisaks vedeleb mul kodus padja all veel,” vanamees muigas, paljastades tugevad kollased hambad, „kasti kraabin kindlalt kokku. Häda pole padrunites, vaid inimestes.”

„Las ma ütlen parem ise, mis häda on. Kahe nädala pärast, kui laskemoona ei suuda hankida, tuleb lõunapoolsetes tunnelites hermeetilised uksed sulgeda, sest ilma lahingumoonata me neid ei hoia. Tähendab, ei saa jälgida ja remontida kahte kolmandikku meie veskitest. Veel nädala pärast hakkavad need rivist välja minema. Katkestused elektrimüügil ei rõõmusta Hansas kedagi. Parimal juhul hakkavad nad otsima teisi pakkujaid. Halvemal … Ah, mis elekter?! Tunnelid on juba pea viis päeva tühjad, ei ühtki inimest! Aga kui seal on varing? Või lõhe? Kui me oleme praegu ära lõigatud?”

„Jäta! Jõukaablid on normis. Numbrid mõõturitel jooksevad, vool läheb, Hansa tarbib. Kui oleks varing, oleks kohe aru saada. Isegi kui oletame, et on diversioon – poleks meil telefoniühendus katkenud, juhtmed on meie omad. Tunnelitest rääkides – kes siia tuleb? Meid ei tulnud parematelgi aegadel keegi külastama. Mida ainuüksi Nahhimovski prospekt maksab … Üksi sealt läbi ei murra ning võõrad kauplejad meie juurde enam oma nina ei pista. Noh ja bandiidid, selge see, et on meist kuulnud, ega me iga kord ilmaaegu üht elusana minema ei lasknud. Ma ütlen sulle, ära paanitse.”

„Mis sul viga targutada,” torises Vladimir Ivanovitš tühjalt silmakoopalt sidet tõstes ja laubalt higi pühkides.

„Annan kolm meest. Praegu rohkem ei saa, tõesti,” ütles vanamees juba leebemalt. „Ja aitab suitsetamisest. Tead ju, et ei tohi mina seda hingata ja ennast mürgitad ka! Anna parem kas või teed …”

„Aga palun, seda saab alati,” hõõrus ülem käsi. „Istomin siin,” ütles ta tõredalt telefonitorru, „too mulle ja polkovnikule teed.”

„Ja kutsu valveohvitser,” palus perimeetri komandör peast baretti võttes. „Ma annan meeste kohta korraldused.”

Tee oli Istominil alati enda oma, VDNH-lt – eriline, valitud sort. Vähesed said endale seda lubada – jaamaülema metroo teisest otsast toodud, Hansa kolmekordse tolliga maksustatud lemmiktee muutus nii kalliks, et ta ei oleks oma nõrkustele ka ise järele andnud, kui poleks vanu tutvusi Dobrõninskajas. Kellegagi oli ta seal kunagi koos sõdinud ning sellest ajast peale tõi Hansast tuleva karavani komandör korra kuus tingimata erksavärvilise pakikese, millele Istomin alati ise järele läks.

Aasta eest tekkisid tee tarnimisel takistused. Sevastopolskajani jõudsid ärevad kuuldused uuest, kohutavast ohust, mis tõusis VDNH ning võib-olla terve oranži liini kohale: maapinnalt laskusid sinna tundmatud ja ennenägematud mutandid, kes kuulduste kohaselt oskasid mõtteid lugeda, olid peaaegu nähtamatud ja lisaks praktiliselt hävimatud. Räägiti, et jaam langes ning et sissetungi kartes laskis Hansa tunnelid Rahu prospekti taga õhku. Teehinnad lendasid üles, seejärel kadus see sootuks ning Istomin muutus tõsiselt murelikuks. Ent mõne nädala pärast kired vaibusid ning karavanid, mis naasid Sevastopolskajasse padrunite ja lampidega, tõid taas kuulsat aromaatset teed. Mis võinuks olla tähtsam?

Valades komandörile kuldse, kohati maha kulunud äärisega portselantassi tõmmist ja hingates sisse aromaatset auru, pigistas Istomin hetkeks rahulolust isegi oma silma kinni. Pärast nõristas ka endale, istus raskelt toolile ja kõlistas tassis sahhariinitabletti segades väikese hõbelusikaga.

Mõlemad vaikisid ning pool minutit oli see melanhoolne kõlksumine ainsaks heliks, mis kõlas tubakasuitsuga täidetud poolpimedas kabinetis. Siis kõlas sellest üle, peaaegu samas rütmis, tunnelitest lendav katkendlik kellahelin.

„Häire!”

Perimeetri komandör sööstis oma aastate kohta uskumatult tormiliselt kohalt ja hüppas toast välja. Kuskil kauguses kõlas üksik püssilask, seejärel lõid kaasa automaadid – üks, teine, kolmas, platvormil kõmisesid rautatud sõdurisaapad ning juba päris kaugelt kostus käsklusi jagav polkovniku käre bass.

Istomin küünitas samuti kapi najal seisva miilitsaautomaadi järele, kuid haaras siis nimmest, ohkas, lõi käega, läks laua taha tagasi ja rüüpas teed. Tema vastas jahtus polkovnikust maha jäänud aurav tass ja vedeles kiiruga mahaunustatud helesinine barett. Jaamaülem tegi selle poole grimassi ja vaidles minema jooksnud komandöriga poolihääli, tulles endiste teemade juurde tagasi uute argumentidega, mis tal sõnavahetuse ajal pähe ei tulnud.

•••

Sevastopolskajal liikus üsna palju süngeid nalju selle kohta, miks naabruses olev Tšertanovskaja sellist nime kandis. Kuigi elektrijaamade veskid olid kahe jaama vahelistes tunnelites kaugel laiali, ei mõelnud keegi sellele, et tühi Tšertanovskaja mugavuse mõttes hõlvata ja kasutusele võtta, nagu enne seda oli liidetud kõrval asuv Kahhovskaja. Inseneride grupid, kes lähenesid sellele kaugemate generaatorite paigaldamiseks ja ülevaatuseks kaitse all, ei riskinud minna platvormile lähemale kui sada meetrit. Minnes sellisele retkele, lõid peaaegu kõik, peale kõige paadunumate jumalasalgajate, salamisi risti ette, mõned jätsid igaks juhuks isegi peredega hüvasti.

Jaam oli pahaendeline ning seda tundis igaüks, kes lähenes sellele kas või poole kilomeetri kaugusele. Raskerelvastuses löögirühmad, mille sevastoopollased olid varem teadmatusest saatnud Tšertanovskajasse, lootes laiendada oma territooriumi, tulid tagasi räsitutena, poolte meesteta, ent sagedamini ei naasnud üldse. Kokutamiseni ära hirmunud kogenud võitlejad, ila mööda lõuga voolamas, ei suutnud külmavärinatest üle saada isegi lõkkele nii lähedal istudes, et riided kõrbema hakkasid. Nad tuletasid suurivaevu meelde, mis neil oli tulnud üle elada ning mitte kunagi ei sarnanenud nende meenutused teiste omadega.

Arvati, et kuskil Tšertanovskaja taga sukeldusid põhitunnelite külgharud alla, põimudes looduslike koobaste grandioosse labürindiga, mis kubises kuulduste järgi kõikvõimalikest jäledatest elukatest. Seda kohta nimetati jaamas tinglikult Väravaks – tinglikult, sest mitte keegi Sevastopolskaja elusolevatest asukatest polnud seda kunagi näinud. Tõsi, teada oli lugu, kui liini kasutuselevõtu koidikul suur luuregrupp, mis läks üle Tšertanovskaja, avastas seal justkui väravad. Grupp kandis kaasas saatjat – midagi juhtmetelefoni sarnast. Selle telefoni kaudu teataski sideväelane Sevastopolskajasse, et luurajad seisavad peaaegu vertikaalselt alla mineva üsna kitsa koridori sissepääsu juures. Rohkem ta enam midagi edastada ei jõudnud, kuid veel mitu minutit, kuni kaabel ei katkenud, kuulis sideseadeldise ümber kogunenud Sevastopolskaja juhtkond, kuidas üksteise järel katkevad luuregrupi võitlejate meeleheitlikud, ebainimlikud, õudust täis valukarjed. Tulistada keegi neist isegi ei püüdnud, igale hukkujale oli justkui selge, et tavaline relv ei suuda neid kaitsta. Viimasena jäi vait grupi komandör, Hiinalinnast tulnud kõrilõikaja-palgasõdur, kes kogus oma vaenlaste äralõigatud väikseid sõrmi. Ta oli nähtavasti radisti mahapillatud torust mõnevõrra kaugemal, seetõttu polnud kuigi kerge aru saada, mida ta rääkis; kuid tema surmaeelset nuuksumist kuulanud jaamaülem tundis ära palve – lihtsa, naiivse, mida usklikud vanemad õpetavad väikestele lastele.

Pärast seda katkestati kõik katsed tungida Tšertanovskaja taha, kavandati isegi Sevastopolskaja mahajätmist ja Hansasse minekut. Ent äraneetud jaam oli nähtavasti seesama piiripost, millega mõõdeti metroos inimeste valdusi. Selle taha tunginud olendid tüütasid küll üksjagu Sevastopolskaja elanikke, kuid neid oli võimalik tappa ning korralikult organiseeritud kaitsega tõrjuti need kallaletungid tagasi suhteliselt kergesti ja peaaegu veretult – kuni jätkus laskemoona.

Aeg-ajalt roomasid vahipostideni sellised imeloomad, keda õnnestus peatada üksnes lõhkekuulide ja kõrgepingelõksudega. Ent sagedamini tuli vahtkondlastel tegemist teha mitte nii hirmuäratavate, kuid äärmiselt ohtlike elukatega. Kutsuti neid gogollikult koduselt: vampiirid.

„Näe, veel üks! Üleval kolmandas torus!”

Prožektor, mis oli laekinnitusest lahti murdunud, tolknedes ühe juhtme otsas nagu poodu, kallas ruumi vahiposti ees üle tugeva valge valgusega, haarates vaatevälja kord varju peitunud kägarasse tõmbunud mutantide figuure, kord peites nad taas pimedusse või paistis vahimeestele otse silma, neid pimestades. Ümberringi uitasid kägarasse tõmbudes ja samas vetruvalt tõustes, kaardudes ja kõverdudes valevarjud: inimesed heitsid looma-, koletised inimesekujulisi varje.

Vahipost asus väga soodsas kohas. Tunnelid jooksid selles kohas kokku – pisut enne viimast sõda võttis Metrostroi ette rekonstrueerimise, mis jäigi lõpule viimata. Sellesse sõlme rajasid sevastoopollased tõelise väikese kindluse: kaks kuulipildujapunkti, liivakottidest vall oli poolteist meetrit paks, relssidel siilid ja tõkkepuud, ligipääsude lähistel elektrilõksud ja põhjalikult läbimõeldud signalisatsioon. Ent kui mutandid tulid sellise lainena, nagu tol päeval, näis – veel pisut ning kaitse variseb kokku.

Kuulipildur pobises midagi monotoonselt, lastes ninast veremulle ja vaadates imestusega oma märgi punaseid käelabasid. Tema kinnikiilunud Petšenegi ümber väreles õhk kuumusest. Seejärel, norsatades, peitis laskur usaldavalt näo oma naabri, vägeva kinnises titaankiivris võitleja, õla varju ja jäi vait. Hetk hiljem kõlas eest üdini tungiv ulgumine: vampiir ründas.

Kiivriga võitleja tõusis valliäärele, haaras tema peale vajunud verist kuulipildurit maha lükates automaadi ja andis pika valangu. Ilge, matthalli nahaga kaetud lihaseline elajas sööstis juba pahklikke esikäppi välja sirutades edasi ja laugles pingule tõmmatud nahkvoltidel ülalt alla. Vampiirid liikusid täiesti kujuteldamatu kiirusega, jätmata kohmitsema jäänutele vähimaidki võimalusi, seepärast pidasid selles vahtkonnas vahti üksnes kõige osavamad ja vilunumad.

Tinaroosk katkestas ulgumise, kuid inertsist jätkas juba surnud vampiir langemist: sajakilone kere põrkas helitult vastu valli, lüües liivakottidest välja tolmupilve.

„Näib, et kõik …”

Lõputuna paistev elukate vool, mis kõigest paar minutit tagasi purskas lae alt, tohutute torude otstest välja, oli tõepoolest lõppenud. Vahimehed hakkasid kindlustuste tagant ettevaatlikult välja ronima.

„Kanderaam siia! Arsti! Viige ta kiiresti jaama!”

Viimase vampiiri tapnud turske mees kinnitas automaadi toru külge tääknoa ja hakkas aeglaselt tuletsoonis lebavaid tapetud ja haavatud elukaid üle vaatama, litsudes igaühe hambulise koonu saapa all puruks ja andes täägiga lühikese, mõõdetud löögi silma. Seejärel toetas selja väsinult liivakottidele, pööras näo tunnelite poole, tõstis lõpuks kiivri näokaitse ja pani välipudeli suule.

Kui jaamast abivägi kohale jõudis, oli kõik juba lõppenud. Raskelt hingates ja oma mädaseid haavu needes jõudis kohale ka lahtinööbitud sõduribušlatis perimeetrikomandör.

„No kust ma talle kolm meest võtan? Südamest rebin välja?”

„Millest te räägite, Deniss Mihhailovitš?” küsis üks vahimeestest komandörile peaaegu suhu vaadates.

„Istomin nõuab kolme luuraja saatmist otsekohe Serpuhhovskajasse. Tunneb karavani pärast muret. Kuid kust ma võtan talle veel kolm meest? Ja just praegu …”

„Karavanist pole midagi kuulda?” tundis janukustutaja ringi pööramata huvi.

„Mitte midagi,” kinnitas vanamees. „Kuid pole ju veel nii palju aega kulunud. Mis on lõppude lõpuks ohtlikum? Kui me täna lõuna suuna kaitseta jätame, pole nädala pärast kellelgi seda karavani vastu võtta!”

Võitleja vangutas pead ja vaikis. Midagi ei kostnud ta ka selle peale, kui komandör, torisenud veel mõne minuti, küsis postile jäänud vahimeestelt, kas keegi ei taha vabatahtlikult nende kolme hulka minna, kes ikkagi tuleb Serpuhhovskajasse saata – ega jaamaülem, võtku teda see ja teine, muidu rahule ei jäta.

Soovijate kokkusaamisega muret polnud – paljud vahimehed olid ühes kohas istumisest tüdinud ning ette kujutada midagi ohtlikumat kui lõunapoolsete tunnelite kaitse, oli neil üsna raske.

Kuuest end sellele retkele pakkunud mehest valis polkovnik välja need, kellest tema arvates oli Sevastopolskajal sel hetkel kõige vähem tolku. Mõte osutus õigeks, sest Serpuhhovskajasse saadetud kolmest mehest ei tulnud mitte keegi jaama tagasi.