Kapitooliumi emahuntTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Mihhail Gasparov

Kapitooliumi emahunt

Rooma enne keisreid

Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman

Toimetanud Märt Tänava



Algupärand:

Михаил Леонович ГаспаровКапитолийская волчица. Рим до цезарей. Copyright © by Alevtina Zotova, 2008Estonian publishing rights are acquired via FTM Agency, Ltd., Russia, 2020Vaba Akadeemia raamatusarja kolleegium:

Alar Laats

Mihhail Lotman

Maria-Kristiina Lotman

Hardo Pajula

Ülar Ploom

Sarja üldkujundus: Zigmunds Lapsa

Tõlkija: Maria-Kristiina Lotman

Toimetaja: Märt Tänava

Keeletoimetaja ja korrektor: Kersti Riismaa

Küljendaja: Liina Valt

Projektijuht: Varje Talivee

Fotod: Wikimedia Commons

Eestikeelse väljaande autoriõigus: SA Academia Artium Liberalium ja AS Postimees Grupp, 2020

Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi

reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga

ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9916-603-58-1 („Kapitooliumi emahunt“)

ISBN 2733-2756 (sari „Vaba Akadeemia raamatukogu“)

Elektrooniline väljaanne: e-pub ISBN 978-9916-603-59-8 (epub)

Trükk: AS Printon

www.printon.ee

6

SISUKORD

Saatesõna. Raamatust ja selle autorist 8

Rooma rajamine 17

Sabiinitaride röövimine 21

Vaga Numa 25

Rooma preestrid 27

Rooma jumalad 33

Horatiused ja Curiatiused 38

Sibülliraamatud ja Autro lehm 43

Kuningate pagendamine 47

Sõda Porsennaga 51

Valerius Publicola 55

Coriolanus 58

Detsemviraat: Appius ja Virginia 61

Camilluse sõjad 64

Gallide sõjaretk 67

Kaks eneseohverdust 71

Caudiumi ike 73

Lihtsad kombed 76

Rooma distsipliin 80

Roomlaste ebausk 84

Pyrrhose võidud 88

Pyrrhos ja Fabricius 92

Esimene Puunia sõda 94

Hamilkar ja Hannibal 99

Fabius Cunctator 103

Cannae 107

7

Hannibal väravate ees 110

Archimedes ja Sürakuusa lõpp 114

Hannibali võitja Scipio Vanem 117

Rooma pöördub itta 121

Makedoonia lõpp 125

Cato Vanem 130

Tsensor Cato 134

Kartaago lõpp 138

Märkused 143

Rooma ajalooallikad ja „Kapitooliumi emahunt“ 187

Kirjandus 201

Register 203

8

SAATESÕNA

Raamatust ja

selle autorist

Vaevalt mäletavad paljud selle raamatu lugejad, kes oli Alice Pleasance Liddell, Karin Lindgren või Christopher Milne. Ega suurt põhjust nende mäletamiseks polegi. Või peaaegu pole. Ent kui ei oleks neid lapsi, siis puuduksid meil sellised raamatud nagu „Alice imedemaal“, „Pipi Pikksukk“, „Karupoeg Puhh“. On teisigi kuulsaid teoseid, mis said alguse sellest, et kirjanik vestis enda või tuttavate lastele lugusid. Sarnane saamislugu on ka sellel raamatul. Mihhail Gasparov (1935–2005) oli maailmakuulus õpetlane, aga ka mitme entsüklopeedia toimetaja ning tema teadmi-sed olid tõepoolest entsüklopeedilised. Temast peeti lugu, kuid tema kirjutisi ei suutnud nii mõnigi kolleeg lugeda nende väidetava kuivuse pärast. Aga siis palus üks tuttav tal rääkida oma varateismelisele lapsele Kreekast ja nen-dest lugudest kasvas välja raamat „Köitev Kreeka“. Seda raamatut võib tõepoolest kasutada ka entsüklopeediana ning lugeda üksikuid peatükke kreeklaste rahasüsteemist, kronoloogiast, spordist, teatrist, ennustamisest ja palju-dest teistest asjadest, nagu näiteks sellest, kuidas on oma-vahel seotud kosmos ja kosmeetika, teater ning teooria jne. Kuid teose põhiline väärtus on, et see on kirjutatud ülimalt kütkestavalt. Ehkki algne adressaat oli kooliõpilane, on ka mõned klassikalised filoloogid tunnistanud, et nad ei olnud

9

kursis sugugi kõigega, millest seal kirjutatud on. Nii avanes Gasparovi ande ootamatu külg jutuvestjana.

Kuid tuttavate ja sugulaste laste ring sellega ei piirdu-nud ning järgmisena palus ühe teise koolilapse ema, et Gasparov räägiks lapsele Roomast. Ja nii sündis „Kapitoo-liumi emahunt“. Raamatu eripära seisneb selles, et autor püüab avada tolleaegse ühiskonna ja seal elavate inimeste sisemaailma. Võib tunduda, et raamatut antiikaegsest Roo-mast on kerge kirjutada: andmeid on nii palju ja entsük-lopeediad hästi kättesaadavad. Aga raskus seisneb mitte andmete kogumises, vaid valikus: oskuses välja valida kõige tähtsamad ja iseloomulikumad faktid ning tuua kau-ged inimesed ja sündmused meile lähedale ja teha nad meile mõistetavaks.

Mihhail Gasparovit peetakse silmapaistvaimaks 20. sajandi teise poole Venemaa filoloogiks. Tõsi küll, suur rah-vusvaheline tunnustus ja kuulsus sai talle osaks alles elu lõpul ja peamiselt pärast surma.

Kui räägitakse möödunud sajandi suurtest humani-taaridest, peetakse tavaliselt silmas seda, et nad on loo-nud mingi originaalse või – veel parem – kõmulise teoo-ria, avastanud uue valdkonna jne. Gasparov oli sel taustal rõhutatult traditsiooniline ja seda kõikidel suundadel, kus ta tegutses. Ta teadis, et suuremal osal moodsatel teooria-tel on lühike eluiga, samas kui süvateadmistel on püsiväär-tus. Gasparovil oli mitmeid ja väga erinevaid uurimishuvi-sid, nende seas näiteks valmi ideoloogia, keskaegse värsi rütmika või vene hõbeajastu poeetika. Sellele tuleb lisada ka laiahaardeline tõlke- ja toimetamistegevus.

10

Oma hariduselt oli Gasparov klassikaline filoloog, legen-daarse Aleksei Lossevi õpilane. Lossev oli filosoof, idealist ja müstik, kes pidi tegelema antiikesteetikaga, kuna Nõu-kogude tingimustes polnud patristika soositud. Gasparov suhtus õpetajasse lugupidavalt, kuid irooniaga. Ta imet-les Lossevi teadmisi, ent temas tekitas tõrget õpetaja filo-soofiline keerutamine. Oma tõeliseks õpetajaks pidas ta aga Maria Grabar-Passekit, kellega teda sidus pikaajaline sõprus ja koostöö antiik- ja keskaegsete tekstide tõlkimi-sel. Grabar-Passeki isa Jevgeni Passek oli 1905–1908 Tartu (sel ajal Jurjevi) ülikooli rektor. Muide, Jevgeni Passek oli ise samuti hea latinist ning Gasparov meenutab oma märk-metes sellist episoodi: kui noor Passek reisis Baskimaal, läks tal vanker katki ning tuli leida sepp. Kahjuks ei osa-nud külas mitte keegi ei hispaania ega ka muud keelt peale baski keele. Passek aga baski keelt ei osanud. Sellegipoolest teadis ta, mida teha: ta läks preestri juurde ja seletas talle oma mure ladina keeles ära. Nii laheneski tema probleem. Gasparov toob eelneva loo näiteks selle kohta, et ladina keel võib olla kasulik ka ootamatutes ja sugugi mitte antiik-filoloogiaga seotud olukordades.

Kui Gasparov tõlkis Pindarose ülikeerulist luulet vene keelde, vajas ta viit väljaannet, mida Moskva ja Leningradi raamatukogudes ei olnud. Ta oli kuulnud, et vähemalt osa on olemas Tartu ülikooli raamatukogus. Kui ta aga neid raamatukogudevahelise laenutusega tellida üritas, teatati talle, et neid ei ole. Ta palus mul igaks juhuks kontrollida, kas see on tõesti nii. Suurest raamatukogust ei leidnud ma midagi, kuid teadsin, et Tartu antiigimuuseumis oli eraldi

11

klassikaliste raamatute kogu, ning leidsin sealt tõepoolest kolm vajalikku raamatut. Kui ma sellest Gasparovile kir-jutasin, vastas ta mulle: „Jah, just sellest raamatukogust rääkiski mulle Passek.“ Maria Grabar-Passek külastas tihti Tartut ja olen teda kord koguni tänaval kohanud. Mihhail Gasparov ise on samuti korduvalt Eestis ja eriti Tartus viibi-nud, pidanud siin ettekandeid ja loengutsükleid, kohtunud kolleegidega. Me olime üle kolmekümne aasta kirjavahetu-ses, kuni Gasparovi surmani. Ta oli minu doktoriväitekirja retsensent ja ma pean teda üheks oma õpetajaks.

Gasparov ei olnud ei nõukogude inimene ega ka nõu-kogudevastane. Ta vaatas ajastuid pikemas perspektiivis ja suuremas mastaabis. Kui temalt küsiti, millisel ajastul ta elada tahaks, vastas ta: „Kuna ma olen väikest viisi aja-loolane, tean, et kõik ajastud on vastikud. Aga meie omaga olen ma vähemalt harjunud.“ Ei maksa arvata, et Gaspa-rov oli pessimist, ta oli objektivist, kellele polnud võõras ka mõõdukas optimism: „Tänapäeva lugejad imestavad: miks Oidipus, kellele ennustati, et ta tapab oma isa, ei vältinud igasugust tapmist või vähemalt kokkupõrkeid ükskõik milliste vanameestega ning läks talle tundmatu Laiosega otsekohe kaklema? Vastus: Kreekas oli võimatu oma elu ära elada kedagi tapmata, kas või argisõjas põllupiiride üle. Näe, mida tähendab progress.“

Gasparovi esimest huvivaldkonda võib tinglikult tähis-tada kui kirjanduslugu, kusjuures ta ei tegelenud üksnes antiikaja, vaid ka Bütsantsi, Lääne-Euroopa keskaja ja elu lõpus järjest rohkem ka vene kirjandusega.

12

Teine suur valdkond, millele Gasparov pühendus, oli värsiõpetus. Ennekõike tegeles ta vene värsiga, kuid ka antiik- ja Lääne-Euroopa vormidega. Tema „Euroopa värsi ajalugu“, mis on tõlgitud ka inglise keelde, tuntakse kirjandusloolaste seas laialt. Kui Gasparovi auks koostati esimene juubelikogumik, tegid seda noored värsiteadla-sed, kes imestasid, et Gasparov on oma tohutu produk-tiivsuse juures veel ka antiigiga tegelenud. Seevastu mõni antiigiuurija on Gasparovile ette heitnud, et ta raiskab aega värsiteadusele.

 

Gasparovit iseloomustas erakordne töökus. Tema aval-datud teoste nimekiri on muljetavaldav, kuid veelgi mul-jetavaldavam on see, millise pühendumusega ta iga oma publikatsiooni ette valmistas. Tema töökuse kohta ringles legende. Kui ta oli ajuspasmiga haiglas, oli temaga samas palatis teine tuntud teadlane, folklorist Eleazar Meletinski. Mäletan, kuidas Meletinski sosistas mu isale: „Ei tea, kas Gasparov oli alati hull või läks haiglas hulluks – esimene asi, mida ta teadvusele tulles tegi, oli nõuda oma pabereid ja raamatuid; kui ta need kätte sai, asus ta kohe tööle ega katkestanud oma tegevust hetkekski.“ Kord nägin Moskva bussis järgmist pilti: buss on pungil täis, Gasparov aga istub kõige ees. Mina olin sisenenud tagauksest ega suut-nud tema juurde trügida. Nägin, et ta istub kägaras, põl-vedel kaks avatud raamatut ja märkmik, kuhu ta kirjutab. Aastaid hiljem tuletasin talle seda episoodi meelde. Ta küsis: „Mis buss?“ ning teadis siis täpselt, et sellel mars-ruudil uuris ta tollal rahvalaulu värssi, aga teises bussis tõlkis vagante.

13

Gasparov oli lapsepõlvest saadik väga häbelik ja tema kogelemine takistas tal hiljem loenguid pidada. Lühikesi loengukursusi hakkas ta lugema alles elu lõpul. Sellegipoo-lest oli ta aktiivne osaleja ja arutleja konverentsidel. Olen alati imetlenud Gasparovi kõnepidamisoskust. Oma kõne-defekti pärast valis ta väga hoolikalt sõnu ning arendas välja eriti lakoonilise, nii-öelda spartaliku kõnelemisviisi: mitte ühtegi ülearust sõna. Tegelikult on paljud kogelejad olnud väljapaistvad kõnemehed. Kõnedefektid olid legendi järgi kuulsatel kõnemeestel Demosthenesel ja Isokratesel. Äärmine täpsus ja lakoonilisus iseloomustas ka Gasparovi tekstide stiili. Varalahkunud värsiteadlane Maksim Šapir kirjeldas seda nii: „Pea iga lause mõjub nagu viimistletud, särama lihvitud aforism.“

Ei maksa siiski arvata, et Gasparov oli oma stiili ja kõnedefekti vang. Analüüsides tekste, kasutas ta antiik- ja keskaegse retoorika metodoloogiat. Sõnastus on kõige pea-lispindsem kiht. Selle all on kujundid, kujundite all allegoo-riad, veel sügavamal autori idee ning kõige lõpus eesmärk ja kavatsus: mille või kelle jaoks tekst on loodud. Nii oskas ka tema – lähtudes lugejas- või kuulajaskonna omadustest – varieerida oma stiili. Oma mälestustes toob ta välja järgmise episoodi. Maailmakirjanduse instituudis, kus ta töötas, hakati välja andma üheksaköitelist maailma kirjanduslugu. Vanakreeka kirjanduse osa sattus Gasparovile. Kolleegiumi üldkoosolekul nõudis tuntud funktsionäär Sergei Nikolski, et Gasparov kirjutaks, kuidas Kreeka lõi prometheusliku inimtüübi, kellest sai kõikide aegade progressiivsele inim-konnale tõrvik. Gasparov kuulas ta vaikselt ära ja kirjutas

täpselt vastupidise käsitluse: Kreekas rajati looduse ja ini-meste seaduse põhimõtted, mis on ülimuslikud. Kuid kir-jutas ta selle Nikolski sõnavara ja kujundistiili kasutades. Kogu toimetus, teiste seas Nikolski, jäi väga rahule.

Umbes samal ajal, kui Gasparov töötas „Kapitooliumi emahundi“ kallal, kirjutas ta lühikese essee „Filoloogia kui kõlbelisus“. Seda on raske ümber jutustada, kuna Gaspa-rovi tõepoolest aforistlikus stiilis pole ühtegi ülearust sõna. Kuid põhimõte on järgmine: filoloogia on kõlbeline, kuna õpetab kaht teineteisega seotud asja. Neist esimene on põhimõtteliselt võõra ja kauge ajastu ning inimeste mõist-mine. Ning teine, mis põhimõtteliselt lähtub eelmisest, on loobumine oma egotsentrilisusest. Filoloogia annab õige mastaabi ka tänapäeva sündmustele, mis tunduvad nii erakordsed ja tähtsad, ja seda nii ajalises kui ruumilises mõttes. Kes loeb selle raamatu mõttega läbi, teeb esimese sammu aatelise filoloogia suunas.

Mihhail Lotman