Thalassa! Thalassa!

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Tal on stseene, mis algavad kell kuus õhtul ja lõpevad pool kuus. Vastik on lugeda.

Jul io Cortázar

esimene osa
EELMAIK

1. peatükk
Joan Miró

1.

Võib ükskõik kui kaua just niimoodi seista ja suitsetada. Tänavanurgal, piiludes iga vihmapiisa taha. Kombates pilguga möödujaid, otsides midagi nende mantlite alt. Varjates sigaretti vihma eest erilisel moel kokkusurutud peos. Mõnikord ta poosetas niimoodi. Praegu oli selleks pakiline vajadus. Muidu oleksid vihmapiisad sattunud sigaretile ja selle kustutanud, see oleks läbi vettinud ja protsess oleks kaotanud igasuguse mõtestatuse. Peast käis läbi, et tegelikult oli ta seda juba ammu kartnud. Sügaval hingepõhjas oli ta seda ikka ja alati kartnud. Esimesest Agniaga kohtumise hetkest. Mitte et ta oleks ette näinud, et kõik just sel kombel lõpeb. Vaid kuidagi varjatult sündmuste sellist arengut oodanud. Agnial ei olnud kunagi suurt tahtmist rääkida. Ainult vaatas teda suurte pruunide silmadega ja ajas neid aeg-ajalt veelgi suuremaks – kas õudusest või hämmastusest. Nuttis harva, naeris harva. Rääkis tasa. Tuli kuulatada, et aru saada, mida ta räägib. Seetõttu polnud mingit võimalust tema juuresolekul muusikat kuulata. Enne Agniaga kohtumist ei kujutanud Georgi oma elu muusikata ette. Nii juhtub tavaliselt lastega, keda järjekindlad vanemad, üritades mahutada oma võsukestesse maksimaalses koguses kõike mõistlikku, head ja igavest, topivad muusikakooli. Muidugi mitte ainult muusikakooli, topivad samaaegselt ka muudesse kohtadesse. Aga kui näiteks prantsuse keele ringi tegelikult ei pidanud minema, sest isa ise ka päris hästi ei teadnud, milleks meie ajal üldse kellelgi peaks prantsuse keelt tarvis olema, sellise raha eest eriti, siis muusika – see on kõige-kõige… ja ema laulis lapsepõlves kooris ja unistas Moskvasse sõidust, et heliseda seal nagu Maia Kristalinskaja, ja seetõttu peab kannatama ja piinama toda venivat bajaani. Laps puikles ja puikles, aga palju sa ikka puikled oma üheksa eluaasta ja sihukese isa juures. Aga pärast lasi end kaasa haarata, eriti kui vast leitud sõbrad demonstreerisid talle, et isegi bajaani mängides võib täitsa vabalt rock’n’roll’i teha ning kultusbändi frontman’iks ja osaliselt ka naiste lemmikuks saada. Asi on lihtsalt selles, kuidas ennast hinnata.

„Just, kuidas end hindad, nii saabki kõik olema,” kinnitas Orehhov, lärmakas punapäine trummar, kes kandis nahkvesti ja propageeris väsimatult punkroki väärtusi, „Tšistjakovi tunned või?”

„Ei,” tunnistas Georgi kohmetult.

„Siis mine ja õpi tundma,” pilgutas Orehhov silma.

Georgi läks, õppis tundma ja oli täis otsustavust. Kõik ei olnud veel kadunud, isegi tema mänguriist ei tundunud enam nii lootusetult idiootlik.

Aga see kõik oli minevikus. Praegu juba isegi täpsemalt öeldes mingis täielikus Past Perfect’is. Agnia ilmumine purustas kõik ta tollased prioriteedid – ta mitte ainult ei lõpetanud musitseerimist, ta loobus aegamööda ka muusika kuulamisest. Lihtsalt seepärast, et tasasele Agniale ei sobinud üldse mitte mingid kunstlikud helid. Temaga sobisid ainult väga loomulikud helid, nagu kudumisvarraste klõbin, ritsikate siristamine, veevulin. Ja praegu, kui ta telefon ei olnud vastanud üle tunni, ei olnud muusika hoopiski see, millest mõelda.

Georgi tegi suitsu ja vajutas telefoniklahve kasvava tuima raevuga. Muidugi, hingepõhjas sai ta juba aru, et see on lõpp. Aga organism iseenesest üritas veel mingeid samme ette võtta, kuidagi krampides tõmmelda, et näidata osaliselt iseendale, osaliselt potentsiaalsetele kõrvaltvaatajatele, et ta ei anna niisama lihtsalt alla. Ta on mees, kes teeb tuimalt suitsu eri suundades pöörlevate vihmapiiskade all. Tema suhtlemises Agniaga (nii nimetas ta endamisi seda hõõguvat sasipundart) pani just see teda kõige enam imestama. See, et teda vaikimisi peeti nagu mingiks macho’ks, tõeliseks tugevaks meheks, sellekssamaks, kellega oled nagu kivimüüri taga. Ta ise ei pidanud ennast kunagi selliseks, ei käitunud kunagi nii ega teinud spetsiaalselt midagi taolise kuvandi loomiseks. Sellest hoolimata vaatas Agnia teda oma ausate suurte silmadega ja – kõige muu kõrval – imetles teda. Tundus, et siiralt. Georgi ei saanud sellest aru. Kruttis seda oma peas nii ja naa, aga ikka ei saanud aru.Ja nüüd polnudki enam midagi, millest aru saada. Agnia oli kadunud. Teda ei olnud kaks tundi pärast kokkulepitud kohtumisaega, ta ei vastanud kangekaelselt telefonile, ja Georgi tõmbas lõpuni viimase sigareti oma pakist. Peaks vist koju minema. Siin seista ja vihma vaadelda ei olnud enam mõtet.

Agniale ei meeldinud ennast korrata. Georgi oli see, kes polnud kunagi kindel, kas kaasvestleja oli ta mõttest õigesti aru saanud, talle meeldis mõtet mitu korda korrata, muutes sõnastust ja veidi teisendades, kuid jättes alati sisu muutmata. Et paremini mõistetaks, et jõuaks kohale, et mitte jääda kuuldamatuks. Käsitamatuse seisund hirmutas Georgit vaat et kõige rohkem. Igatahes tänase päevani, kui ta mõistis, et tühiähvardusi noosfääris lihtsalt ei eksisteeri. Niisiis Agnia, kui ta millestki rääkis, rääkis alati ainult korra. Vaikselt, pöörates end veidi kaasvestleja poole ja mitte alati talle silma vaadates. See oli eksimatu näitaja informatsiooni tähtsusest või, vastupidi, tühisusest. Kui ta ei vaadanud silma, siis oli see selge signaal, et informatsiooni tuleb kuulata väga tähelepanelikult, imada endasse kõikide pooride kaudu, seda enam, et Agnia ei korranud seda kunagi. Kui ta oli öelnud midagi korra, oli ta kindel – jällegi täiesti siiralt –, et sellest piisab alatiseks, et tema välja öeldud teemale on pandud rasvane punkt.

„Kui ma kunagi järsku kaon, ära siis imesta,” oli ta Georgile öelnud kunagi ammu, peaaegu päris nende suhtluse alguses. „Ja ära parem otsima hakka. Ma üritan seda mitte teha, kuid selline võimalus on alati olemas, pea seda meeles. Nii et ei maksa minusse liialt kiinduda.”

Georgi suhtus sellesse tollal kui naiseliku koketeerimise tüüpilisse ilmingusse. „Ei maksa minusse kiinduda,” ütleb naine, pidades silmas: „Kiindu minusse tugevalt, momentaanselt ja igaveseks.” „Ära armu minusse,” ütleb naine, aga tema silmade subtiitrites on kirjas hoopis vastupidine. Võimalik, et see oleks tõele vastanud, kui ta oleks sidunud end mis tahes teise naisega. Aga Agnia rääkis alati nimelt seda, mida mõtles. Hoolimata kellestki. Kõigile ja alati. Algul selline omadus vaimustas, siis muutus häirivaks, lõpuks ajas vihaseks. Aga hoolimata oma reaktsioonist, ei suutnud ta sellega midagi peale hakata. Agnia ei valetanud. Mitte kunagi. See oli õudne. Õudne oli kuulata fraase, nagu „Ma magasin su sõbraga, sest ta vajas seda.” Õudne oli selliseid fraase ette aimata, isegi kui tegelikult neid kunagi välja ei öeldud. Eelaimus on alati reaalsusest jubedam.

Seetõttu Georgi ei olnudki toimunust šokeeritud. Ta küsis endalt veel kord ja pidi taas mõistma, et kusagil seal, enda sees oli ta alati teadnud, et nii juhtub. Et Agnia täidab ka selle lubaduse, nagu ta oli alati täitnud kõik teised. Ta ütles Georgile, et hakkab temaga elama – ja hakkaski. Ütles, et ei anna talle kunagi põhjust armukadetseda – ja ei andnud. Ütles, et talle pole raha vaja – ja mitte kunagi, mitte ainuski kord ei nõudnud, ei küsinud ta raha, isegi ei vihjanud sellele. Ütles, et ühel ilusal päeval ta kaob – ja see päev jõudis kätte. Ta kadus.

Georgi lesis kodus ja mõtles. Mõtles, et hoolimata Agniale antud tõotusest mitte hakata teda otsima, on otsida ikkagi vaja. Sel lihtsal põhjusel, et otsingud on mingigi tegevus, see tähendab, et ta ei jää lihtsalt koju lesima ja mõtlema. Olukorras, kuhu Georgi oli sattunud, oleks parem kohe end lahti rebida ja joosta kohe midagi tegema kui jääda niimoodi lesima, ilma mingi mõnutundeta sigarette raiskama ja mõtlema. Sel polnud midagi ühist mõistega „tõeline mees” või millegi taolisega, ehkki tuleb tunnistada, mõte sellest, et niinimetatud „tõeline mees” oleks käitunud sellises olukorras just niimoodi, see tähendab, hüpanud diivanilt püsti, jooksnud kuhugi, uurinud midagi, toonud eksinud lambukese perekonda tagasi – selline mõte vilksatas tal aeg-ajalt peast läbi. Muide, „tõeline mees” oli Georgi ainult osaliselt. Seetõttu otsustas ta panna rahulikult asi paberile või lüüa sülearvutisse. Koostada tegevusplaan, mida ta Agniat otsides järgib.

Isegi kui tal ei õnnestu Agniat tagasi tuua, oli otsingutel ikkagi mõte. Esiteks, nagu juba öeldud, oli see vahendiks lõpliku hullumise vastu. Teiseks võttis uudishimu oma osa. Kõik need tema naise salatsemised ja väljaütlematused olid Georgit üldiselt alati intrigeerinud. Kuid ta ei olnud kunagi söandanud Agnialt otse küsida. Just seetõttu, et Agnia ei valetanud kunagi. Georgi kartis kuulda midagi enda jaoks ebameeldivat, mis on täiesti arusaadav. Kui kaevuda sügavamale, siis ei saanud ta lõpuni aru, mida Agnia temas leidis ja miks ta nii kauaks temaga jäi.

„Sa oled hea,” selgitas Agnia, vastates Georgi pealekäivale küsitlemisele sellel teemal. Ja see ei selgitanud midagi. Täpselt samuti ei selgitanud talle midagi Agnia kadumine. Ootamatu nagu ta ilmuminegi omal ajal.

Agnia lihtsalt ei tulnud kohtamisele. Veel eelmisel päeval, kui nad kokku leppisid, tundus kõik lihtne ja igapäevane, kõik oli nagu tavaliselt. Aga siis jäi ta tulemata. Kahe päeva pärast lülitus välja tema telefon ja isegi kutsuvat tooni ei õnnestunud enam kuulda. See pidi Georgi peaaegu lõplikult jalust niitma. Kutsuv toon andis mingitki, ehkki illusoorset lootust, et varem või hiljem võtab Agnia toru ja selgitab oma vaikse, rahuliku, absoluutselt emotsioonivaba häälega kõik ära. Just see emotsioonitus oli naise kohta niivõrd ebatüüpiline ja ebaharilik, et mõjus löögina diafragmasse, Georgi vaatas teda üksisilmi ja tardus kivikujuks. Isegi voodis õnnestus Agnial jääda rahulikuks. Ta lubas Georgil endaga teha kõike, mida too tahtis, leppis tõrkumata mehe kõigi katsetega suguelu mitmekesistamiseks, kuid ei näidanud üles mitte mingit entusiasmi. Kui Georgi, juhituna igavesest mehelikust ihast, küsis: „Kas sul oli hea?”, siis ütles ta vaikselt tavapärase intonatsiooniga: „Loomulikult,” ja isegi suudles teda nagu mokaotsast. Kuid ei näidanud ise üles mingit initsiatiivi. Kõik Georgi katsed teda selles mõttes üles raputada olid määratud läbikukkumisele. Ta reageeris kõigele tasakaalukalt, nagu ta reageeris Georgile – tasase helge naeratusega.

 

Nüüd polnud enam ka kutsuvat tooni. Paar päeva vastas telefon standardse teatega mobiiltelefonist, mis on väljaspool võrgu teeninduspiirkonda või on üldse välja lülitatud, hiljem kadus ka see. Number jäi lihtsalt vait. Vaikus ja kahin olid kõik, mis Georgile armastatud naisest, kellega ta oli veetnud kaks aastat oma elust, alles oli jäänud.

Georgi helistas Adamile. Ta ei saanud ise ka lõpuni aru, miks ta seda tegi, kuid talle tundus, et just Adam on see inimene, kellega ta võiks jagada oma mõtteid toimunust. Adam oli ainuke tema tuttavatest, kelle Agnia tasasel moel heaks kiitis ja kellel endaga suhelda lubas. Teiste suhtes oli ta külm ja äärmiselt lakooniline. Adam oli millegagi osanud naise usalduse ära teenida, ehkki kõigi isiklike parameetrite ja karakteristikute järgi oli ta Agnia radikaalseks vastandiks. Adam oli lõbus, ettevõtlik, lärmakas ja valelik. Võimalik, et ta ei valetanud elutähtsates küsimustes, seda ei võinud Georgi teada, kuid eluolus, igapäevastes pisiasjades valetas ta vahetpidamata. Olgu, ei valetanud, pigem luuletas, fantaseeris, et elu ei näiks nii igav ja rutiinne. Kuid tegi seda innustunult ja ületamatult. Adam muutis lihtsa loo oma auto katkiläinud piduri- või bensiinivoolikust kaasahaaravaks seiklussaagaks tagaajamiste ja tulevahetustega salapäraste kahtlaste tegelaste ning kummitorkijate salaseltside osavõtul. Iga poeskäiku rikastas Adam looga kasvõi sellest, kuidas ta võrgutas noorukese müüjatari sealsamas külmutatud subproduktide laos, peaaegu kassa juurest lahkumata. Ja seda ainult halbadel päevadel, kui Adami fantaasia hakkas tõrkuma ja eksis banaalsustesse. Kui aga Adamit haaras inspiratsioon, ei jäänud tema lugude publikul muud üle, kui suu ammuli kuulata. Ja seda inimest tõstis aus Agnia miskipärast kõigi teiste Georgi tuttavate hulgast esile. Ta naeris Adami naljade peale, ta jõi tema veini – veinijoomist lubas ta endale haruharva – ja isegi küsis mõnikord Georgi käest: „Miks Adam pole ammu meil käinud? Kas temaga on midagi juhtunud?” Aeg-ajalt mõtles Georgi isegi armukade olla, kuid Agnia oli nii aus, et oleks Georgile tingimata öelnud, kui tema ja Adami vahel oleks midagi tekkima hakanud, ja Adam oli niivõrd häirimatu, et tundus, nagu poleks talle naisi üldse tarvis. Tõepoolest, Georgi ei suutnud meenutada, millal ta viimati mitte et oleks näinud, vaid kasvõi kuulnud Adamilt mingeid vihjeid tema eraelu kohta. Seejuures ei saanud öelda, et naised oleksid Adami tähelepanuta jätnud.

„Kuidas kadunud?” küsis Adam telefonis mõne segasevõitu minuti pärast.

„Kadunud,” selgitas Georgi. „Ei tulnud kohtamisele. Haihtus. Telefon algul ei vastanud, pärast oli hoopis välja lülitatud.”

„Kuule, niimoodi juhtub ainult halvas filmis.”

„Nähtavasti minu elu ongi halb film.”

„Säärased melodramaatilised fraasid on samuti eriti halva filmi tunnuseks.”

„Ma võin ainult ennast korrata.”

„Olgu peale. Võtame järjekorras. Vabanda banaalsuse pärast, aga kas sa surnukuuridesse helistasid?”

„Ei.”

„Haiglatesse?”

„Ei.”

„Politseisse?”

„Ka mitte.”

„Mnjah. Vähemalt on sul tegevuspõld olemas. Pühenda sellele paar lähimat päeva. Lihtsalt südametunnistuse rahustamiseks.”

„Muidugi ma pühendan. Aga miski ütleb mulle, et ma ei leia teda ei sealt ega sealt ega sealt.”

„Oota nüüd. Ehk saad kasvõi mõne vihje.”

Ei Adam ega Georgi maininud Agnia sõpru ega sugulasi, sest mõlemad teadsid, et tegelikult polnud tal ei ühtesid ega teisi. Loomulikult eksisteerisid kusagil seal tema vanemad. Kuid nad olid just nimelt kusagil seal. Ema elas Agnia jutu järgi mingil kaugel maal, vihjete järgi võis arvata, et Iisraelis või Ühendriikides, täpsemalt Agnia ei öelnud. Mainis ainult pikki vahemaid ja kuuma kliimat, millega ema uhkeldas ja pidas enda plussiks kõigis vähestes kõnelustes, mis neil Agniaga toimusid. Ja jällegi, neist kõnelustest teadis Georgi ainult Agnia jutu järgi, ise ei kuulnud ta kunagi, et ema oleks helistanud. Ei telefonile ega Skype’i kaudu, ei kuidagi. Ka kirju neile ei tulnud.

Isaga olid lood veel lihtsamad. Ta ei tulnud arvesse. Selge see, et ta pidi puhtfüsioloogiliselt olemas olema, aga ta ei tulnud arvesse. Agnia ise ütles nii, nagu tavaliselt, üks kord ja lõplikult, kui Georgi üritas üles näidata heakodanlikku huvi tema lähedaste suhtes. „Minu isa ei tule arvesse,” ütles Agnia talle tookord. „Ära kunagi küsi tema kohta. Kujutle, et teda pole ega ole kunagi olnudki.” Elu oli Georgit juba õpetanud, seetõttu võttis ta selle avalduse lihtsalt teadmiseks ja ei proovinud sügavamale kaevuda. Oma sõpru Agnial samuti polnud. Igatahes polnud olemas ühtki dokumentaalset tõestust nende olemasolu kohta. Tõsi küll, mõnikord läks Agnia õhtuks kuhugi välja, öeldes, et saab sõbrannadega kokku. Kuid Georgi palve peale neist sõbrannadest midagi rääkida, öelda kasvõi nimi ja tegevusala, ta lihtsalt vaikis ja naeratas kuidagi vaikselt, justnagu andes mõista, see pole Georgi asi. Okei, ega ta nii väga sellele teadmisele ei pretendeerinudki, teda lihtsalt häiris määramatus sõbrannade olemasolu osas. „Kuule, äkki on nad väljamõeldised?” tegi Adam ükskord oletuse. „Mis mõttes?” ei saanud Georgi aru. „Noh nii, nagu lapsed mõtlevad endale sõpru välja, nagu kõiksugustes Ameerika thriller’ites. Et siis nagu ennast üksinduse eest kaitsta, sisemaailma struktureerida ja muud selletaolist.” – „Aga kas ta on siis üksi? Tal olen ju mina.” – „Ei, nojah, mulle ka tundub, et milleks see, aga ma ei jätaks seda versiooni siiski kõrvale.”

Adamile meeldis väga kino, ta isegi õppis paar aastat ühes filmikoolis, mille ta küll pooleli jättis, olles ära kuulanud tema arvates peamise, maailma filmikunsti ajaloo praktilise kursuse, kus näidati kõigi aegade ja rahvaste šedöövreid. Pärast seda läks ta reklaamiärisse. Tegi seal ka mõneti filme, väga lühikesi ja selgelt väljendatud moraaliga: ostke, ostke, ostke. „Mulle meeldib mu töö,” ütles ta iga kord, kui jutt sellele läks, „aga Beigbeder kirjutas jama.”

„Lühidalt,” instrueeris nüüd Adam, „sa kulutad paar päeva ja helistad läbi surnukuurid, haiglad, traumapunktid, politsei, verekeskused ja muud sellised kohad. See on elementaarselt vajalik kas või südametunnistuse rahustamiseks. Pärast ei saa keegi sind süüdistada, et sa pole teinud kõike, mida sellises olukorras teha tuleb. Isegi sa ise ei saa endale mingeid pretensioone esitada.”

„Aga kui mingeid tulemusi ei ole?”

„Negatiivne tulemus, my precious, on, nagu teada, samuti tulemus. Seepärast mõtleme, mida edasi teha. Mina isiklikult arvan, et su neiuke tuleb välja. Kus ta pääseb. Ta on sul ju pisut põrutada saanud. No läks talle midagi sisse. Hulgub ringi ja tuleb tagasi.”

„Hea küll.”

„Ja isegi kui ei tule tagasi – ära ikkagi muretse. Leiame sulle uue. Veel parema.”

„Ma ei taha selle peale isegi mõelda.”

„See on praegu, Horatio, ainult praegu. Sa oled šokis, selge see, ja muu taoline. Oota natuke.”

Järgmisel päeval otsis Georgi välja hunniku Adami nimetatud asutuste telefoninumbreid ning asus norusena neid kõiki järjekorras läbi helistama, märkides metoodiliselt märkmikku, mida täpselt ühes või teises kohas vastati.

Adam ei raisanud samuti asjatult aega. Oma seadusega ette nähtud lõunapausil pani ta ette konspiratiivsed tumedad prillid ja sukeldus oma vetruvasse elegantsesse Alfa-Romeosse. Tema tumedad juuksed lehvisid tuules külgaknast välja, särgi lühikesed varrukad õieli sestsamast tuulest, ühesõnaga, kõik oli nii, nagu peab. Adam sõitis kesklinnas, otsides õiget tänavat. Ta pööras põiktänavatesse ja sõitis tupikutest läbi. Ta oleks kihutanud mööda prospekte, kui selles linnas oleks neid olnud. Ta sõitis mööda puiesteid, kuulates võimatust raadiojaamast diskotümakat. Ta tegi suitsu ja lennutas poosetades sigarette poolavatud aknast välja, naeratades seejuures vastusõitvatele naisautojuhtidele. Lõpuks parkis Adam auto jõe äärde, pargi sissepääsu juurde. Võttis välja mobiiltelefoni ja valis numbri. Leppis vastanuga kokku, et too tuleb tema juurde kümne minuti pärast. Ronis autost välja ja seisis kaua jõe ääres, hingates sisse udu ja niiskust ja heites kaastundlikke pilke lähedalt mööda ujuvate partide poole.

Pöördus tagasi auto juurde ja alles siis nägi Jean-Pauli. Too liikus talle omaselt kuidagi küljetsi mööda munakivitänavat, naeratades süüdlaslikult kõigile möödakäijatele, keda muuseas seal polnud. Oma tavalises rohelises jakikeses, turritavate juuste ja vilava pilguga, mis jättis mulje, et selle omanik on pidevalt mingi eriti ebatavalise laksu all, millest tavakodanikud pole tihti kuulnudki.

„Mis siis juhtus?” küsis Jean-Paul lähenedes, süüdlaslikult naeratades ja Adamile silma vaatamata kätt andes.

„Tüdruk on kadunud.”

„Missugune tüdruk?”

„Agnia.”

„Ah see või?”

„Ma ju rääkisin sulle temast?”

„Nojah, rääkisid.”

„Saad aidata?”

„Aga miks sina teda peaks otsima?” ei saanud Jean-Paul siiralt aru. „Ta ei ole ju sinu tüdruk. Las see su moosekant ise otsib, kui tal nii väga vaja on.”

„Ta otsibki. Lihtsalt tema ei oska otsida, aga meie sinuga oskame.”

„Eneseohverdus sõbramehe poolest?”

„Miks sa nii arvad? Miks sa teed alati minu kohta mingeid arusaamatuid oletusi?”

„Millisele küsimusele ma vastan?”

„Kuule, sa oled ju mulle võlgu. Ega sa pole unustanud?”

„Millisele küsimusele ma vastan?”

„Mul on vaja niidiotsi. Tema suhtlusringkonda. Kui see tal muidugi oli.”

„Ei ole võimalik, et inimesel pole mingit suhtlusringi. Ega ta ometi autist ei ole?”

„Kust mina tean. Vist mitte.”

„Tähendab suhtlusring tal oli. Lihtsalt teie moosekandiga ei tunne seda. Mis muidugi teeb asja veidi keerulisemaks.”

„Mispärast?” Kohtumistel Jean-Pauliga avastas Adam alati umbes viiendal suhtlusminutil, et kohandab ennast tahtmatult oma kõige kummalisema vestluskaaslase järgi, ei vaata enam inimesele otsa ja räägib poolsalapäraste poolküsimustega.

„Seepärast, et kui ta ei tahtnud, et te midagi tema suhtlusringkonnast teaksite, tähendab, tal oli midagi oma moosekandi eest varjata. Aga kui tal oli, mida varjata, ja kui ta pealegi sai sellega edukalt hakkama, tähendab, et tema ülesleidmise šansid ei ole eriti suured. Milleks talle seda üldse vaja on?”

„Võta seda kui puhast uudishimu.”

„Ma vaatan, see võitis kuidagi väga ruttu.”

„Lühidalt. Põhjused mind ei huvita, sinu meetodid mind ei huvita. Ma tahan mõnda niidiotsa.”

„Aga kui mul ei õnnestu neid leida?”

„Kas see on üldse võimalik?”

„Alati on millegi jaoks esimene kord.”

„Ma vaatan, sa pole endas teab kui kindel.”

Jean-Paul eemaldus Adamist ja liikus jõe poole, silmitsedes ujuvaid parte kuidagi himuralt.

„Kas sa oled kunagi tähele pannud, kuidas liiguvad välismaalased meie linnas?” küsis ta järsku, vaadates uduvinesse jõe kohal. „Kuidas üldse liiguvad välismaalased mistahes linnas? Pinges, kikivarvul, hiilides, käed rusikasse surutud, vahetpidamata selja taha vaadates. Nad asuvad pidevalt rindejoonel. Nad on pidevalt valvel. Iga nurga tagant võib äkitselt nähtavale tulla vaenlane, iga põõsa taga võib olla lõhkevalmis granaat.”

„See on siis, kui nad on ühekaupa,” ütles Adam järele mõeldes. „Aga kui neid on suur hulk ja pealekauba on nad purjus, siis, vastupidi, marsivad nad nagu vallutajad, kõik selle linna varaaidad on neile avatud, kõik naised saavad nende omaks. Või juba ongi nende omad. Nad lähevad sinna, kuhu tahavad ja kuidas tahavad, ja võtavad, mida tahavad ja millal tahavad.”

„Igal juhul tuleb välja sõda,” resümeeris Jean-Paul.

„Tundub nii,” nõustus Adam.

Ta vaatas Jean-Paulile järele, kui too lahkus. Hoolimata kõigist katsetest, hoolimata sellest, et ta pärast pikki aastaid võis seda linna täiesti omaks pidada, ei olnud Jean-Paul sellest kõnnakust lõplikult lahti saanud. Kergelt hüpeldes, igal sammul varvastele tõustes surus ta käsi rusikasse ja huuli tugevalt krimpsu. Ümberringi on vaenlased.

2.

Ma ei saanud kohe aru, mispärast ta tuli. Muidugi, ma oleksin pidanud kohe taipama, juba siis, kui ta fono kaudu helistas ja end esitles. Aga siis olin ma veekandmisest kaugel, väga kaugel. Ma ei teadnud midagi sellest, kuidas ja milleks kõik ümberringi eksisteerib. Mitte et see mind üldse poleks huvitanud, aga ma oskasin kuidagi niiviisi elada, et mul olid ka muud huvid. Ehkki tegelikult oli mulle kohe tundunud, et maailm ei ole päriselt selline, nagu seda kirjeldati koolis ja hiljemgi. Mul oli kahju oma eakaaslastest, kes olid takerdunud maailma illusiooni ega üritanudki välja tungida mingite uute esmatõdede poole. Mida ma ometi räägin? Esmatõed on vanad tõed ja uued olid nad ainult minu jaoks tollel eluetapil. Ma lasin ta julgelt sisse. Ei, mitte täitsa julgelt. Ma kartsin tollal päris paljusid asju. Kartsin, et tullakse ja võetakse mult minu vara. Et tullakse ja võetakse minu elu. Oleks ma tollal teadnud, et just seda pole mõtet karta. Samas, siis oleksin ma kartnud midagi muud. Nii et ongi parem, et ma midagi ei teadnud. Hea sõnum tuleb vastu võtta avali südamega. Avali ja vaba südamega. Teatud mõttes tühja südamega. Tegelikult ainult näib, et süda on tühi. Ta on alati valmis, on nagu vaha, alati üles sulatatud. Niikaua, kuni sellele antakse vajalik kuju. Ja ongi hea, et kellelegi meist ei ole antud teada, kuidas ja millal see toimub. Alatine valmisolek viiks alatise pingeni. Aga pingeseisundis pole võimalik tõde vastu võtta. Tõde eeldab lõdvestatust. Ta peab sisenema sinusse kergelt, pingutuseta. Ilma takistusteta, mida tekitab sinu mõistus. Ses mõttes on hirm isegi abiks. See lülitab aju välja. Nii et hiljem, kui kõik juba avanes, eelistasin ma tihtipeale vestelda veekandjatega, kui nad olid hirmul, kui nad närveerisid, äärmisel juhul, kui neil oli lihtsalt ebamugav. Tõde ei avane mõistusele, vaid instinktidele. Nii et tema tulek toimus täpselt õigel ajal. Või õigemini, minu seisund oli tol hetkel tema toodud sõnumi vastuvõtmiseks kõige õigem.

 

Ma kõhklesin, enne kui talle ukse avasin. Hirm oli suur, tollal ma avasin harva oma ust võõrastele. Ma lasin isegi tuttavaid harva oma koju. Mulle tundus, et see on just see koht maailmas, kus ma võisin tunda end täiesti ohutult. Ainuke selline koht maailmas. Ma lahkusin harva kodu piiridest. Ta sisenes ja hakkas midagi rääkima. Ta rääkis mulle, mispärast ta tuli. Jutustas kaua ja segaselt, mis tõi teda minu juurde ja miks just mina sain teda tol hetkel aidata. Ma kuulasin teda kuidagi ebakindlalt. Siis pakkusin talle teed. Ta kõhkles ühe lühikese ajahetke. Ilmselt näis asi, mis teda minu juurde tõi, tol hetkel tähtis, liiga tähtis selleks, et seda mingi tee vastu vahetada. Võimalik, et ta ise ei teadnud tollal, et tähtsaid ja tõsiseid asju ei ole üleüldse olemas. Igatahes mitte nii, nagu me siis seda mõistsime. Või siis tema, tema üksi mõistis, sest mina ei mõistnud tollal, aga hoopis teisel põhjusel. Mul seisis selle mõistmine alles ees. Järele mõelnud, ta siiski nõustus teega. Tema hasart, mis teda esimestel minutitel tagant kihutas, vaibus veidi ja me saime rahulikult rääkida. Niivõrd, kuivõrd seda oli selles seisundis võimalik teha. Tema seisundis, mida kõigest hoolimata iseloomustas kusagil tema sisemuses toimuv põlemine. Ta ei suutnud kuidagi unustada peamist, seda, millega ta minu juurde tuli ja miks ma talle vajalik olin. Minu seisundis, mis tollal üldse ei soodustanud vestlusi. Kordan, ma ei olnud tollal valmis vastu võtma informatsiooni, seda enam, et see, mille vastuvõtmine mind siis ees ootas, ei olnudki üldse informatsioon. Seda on keeruline seletada, aga nii see ju alati on. Kõige tähtsamat on alati keeruline seletada. Vähemasti verbaalselt. Võib olla lihtsalt mina ei oska, ei tea. Mul on alati olnud lihtsam intuitiivselt tajuda kui sõnadega seletada. Võimalik, et ta valis mu välja just seetõttu.

Kuid üha sagedamini mõtlen ma, et ta isegi ei valinud mind välja. Ei, see ei olnud jumala tahe, kõrgemad jõud, Veekandjate Täht. Ei. Seda võib nimetada juhuseks. Seda võib nimetada saatuse irooniaks. Seda võib nimetada mitut moodi, peamine on, et mul on lihtsalt hea meel, et ma tol hetkel tema teele jäin. Sest kui seal oleks olnud keegi teine, ei oleks midagi olnudki. Mina ei oleks midagi teada saanud ja on võimalik, et too teine ei oleks midagi mõistnud. Võimalik, et oleks isegi mõistnud ja siis oleks paljugi muutunud. Minu staatus eelkõige. Ja tolle teise staatus. Sest teised on alati olemas.

Aga minu staatus – lõppude lõpuks, kes ma siis ikka olen. Edevuse ja enesearmastuse väljajuurimine, kas ei ole see üks esimesi Puhta Isa käske, millest räägitakse neofüütidele kõige esimesel instruktaažil? Ja äkki ronib see kusagilt minust välja. Puhasta mind, vesi. Puhasta mind. Pese maha mu patt, pese maha. Tee mind läbipaistvaks ja puhtaks nagu sa ise. Tee mind maitsetuks ja igavesti voolavaks. Ma kannan sind… Sind kannan ma…

Me läksime kööki. Ma keetsin teed. Teatud aja möödudes õnnestus meil lõdvestuda – ma ei oska seda teisiti nimetada – ja me rääkisime juba kõigest. Ta rääkis aeglaselt, sõnu maitstes, neid suus ringi veeretades, neid endast näppudega välja tirides, nagu lapsed venitavad nätsu, vaadates, kuidas see pikk maitsetu niit neil suust välja tuleb, ja siis topivad tagasi, tihti käte abita. Ta vaatas mind natuke hämmingus. Ma läksin põlema ja rääkisin talle kõigest. Endast, sellest, kuidas ma elan, mida ma sellest maailmast arvan. Algul ta ei tahtnud maailmast rääkida. Pööras ikka enda teemale. Kuid mis sellest, ma väitsin jätkuvalt, et ma ei tea midagi tema hädast ega saa teda kuidagi aidata. Ma rääkisin inimestest, inimestest üldse. Sellest sopast, sellest vastikusest, mis meid ümbritses ja kõigile külge kleepus ja mis ei lase meil juua mingist puhtast allikast, mis, nagu ma juba siis kahtlustasin, eksisteerib seal kusagil kõigest hoolimata. Nendest olmeprobleemidest, isegi mitte probleemidest, vaid meie mõistuse suletusest ja risustatusest, mis segab meil nägemast kõike õiges valguses ja mis minul isiklikult ei lase majast väljuda, mis hoiab mind ähmase pääsemislootusega nende nelja seina vahel. Ma rääkisin tol korral endast liiga palju, ma armastasin ennast liialt. Aga see on andeksantav, ma ei teadnud ju tollal midagi. Ei teadnud kaua ka pärast tema lahkumist. Alles hiljem kujunesid asjaolud selliseks, et kõik õnnestus. Kõigepealt kujunesid asjaolud, pärast aga kõik muu. Kui asjaolud poleks niiviisi kujunenud, siis, ma arvan, poleks ka midagi õnnestunud. Nagu ahelreaktsioon. Nagu mööda renni voolav vesi ei lõhustu üksikuteks piiskadeks, nii ei ole ka elus midagi lihtsalt niisama, muust eraldi seisvat. Kõik klammerdub kõige külge ja moodustub mosaiik. Mida uhub vesi. Kõike maailmas uhub vesi, muutes puhtamaks ja selgemaks. Läbipaistvamaks. Läbi vee muutub kõik ja saab tõelise kuju.

Mina siis rääkisin, tema kuulas. Hiljem hakkas ise ka rääkima. Enam mitte oma asjast, vaid muust. Me hakkasime teineteist kuulama. Me leidsime ühiseid jututeemasid. Me esitasime teineteisele küsimusi ja jõime minu tehtud teed. Mul oli tol ajal ilmselt suhtlemisvaegus, mistõttu inimene, kes oli mulle külla tulnud ega põlanud ära minuga suhtlemist, tekitas tõelist furoori. Tema sõnad kinnitusid tahtmatult mällu, et neist hiljem moodustuks selge pilt.

Me rääkisime poliitikast, olukorrast maailmas. Kuidas ma tollal elasin? Kuulasin raadiot, lugesin ajalehti. Aga asju arutada polnud sootuks mitte kellegagi. Ema oli siis juba haiglas. Ta haigus oli just ägenenud. Ja isa pole mul kunagi olnud. See tähendab, muidugi oli ta olemas, formaalselt, kuid ma ei tundnud teda ega tunne siiamaani.

Hiljem ta lahkus ja mina jäin maha. Kuhu mul oma kodust oligi minna. Võtsin märkmiku ja konspekteerisin jutuajamise. Ma tegin sel ajal alati nii. Jutuajamisi inimestega ei olnud mul siis eriti palju, nii et oli täiesti võimalik need kõik kirja panna. Milleks – ma ei teadnud isegi, võimalik, et ma juba siis alateadlikult valmistusin.

Muuhulgas jutustas ta siis ka veest. Ta oli paigaldanud kodus kööki filtri. Küllap veel enne sündmusi. Neid sündmusi, mis ta minu juurde tõid. Enne seda kõike. Ta oli nii innustunud, et rääkis seda inertsist kõigile. Nähtavasti oli see viimane mälestus, viimane lugu normaalsest elust. Et näe, puhas vesi paneb ennast teistmoodi tundma. Annab arusaama täisverelisest elust ja muud sarnast. Tervis läks paremaks ja sellega koos hakkasid igasugused mõtted tekkima. Maailmakorraldusest, nagu ta salapäraselt silma pilgutades ütles. Ta märkas mul köögis piiblit. Kokaraamatute riiulis. Nojah, ma olin just natuke varem otsustanud, et vaimutoit peab kehalisega täiesti võrdsetel alustel kõrvuti olema. Sinnapoole ta siis vaatas ja pilgutas silma. Ja rääkis filtrist. Mina kuulasin ja fikseerisin. Panin kõrva taha lootuses, et kulub ära. Ei, ma ei mõelnud tollal midagi erilist. Nagu öeldud, fikseerisin ma tollal kõik jutuajamised. Lootsin, et tuleb midagi mõistlikku välja. Lihtsalt igaks juhuks.