Jättes seljataha EestiTekst

„Tugeva lennukipõrina kostudes põrkume tagasi vaguniustelt … silmipimestav valgus! Kindlasti on see vaenlase lennuk, mis viskas valgustuspomme. Hoiame hinge kinni, kartes iga hetk kärgatavat pommiplahvatust. Lennuk ületab madalas kaares rongi ja valguspommide kustudes heidab silmapilkselt uued. Nii vaheldub kolm korda. Ähvardav siluett tiirleb lõpmatuseni rongi kohal, hoides meid pideva hirmu all.“

Saima Parbo oli tavaline eesti koolitüdruk, kelle turvaline lapsepõlv sai lõplikult läbi päeval, mil taganev Saksa sõjavägi korraldas 1944. aastal Narvas evakueerimise. Olles juba kaotanud küüditamise tõttu oma isa, jäi Saima nüüd ilma kodust, lõpuks ka kodumaast. Põgenedes läheneva rinde eest, tuli iga päev võidelda ellujäämise nimel ja kohaneda eluga võõrriigis. Läbielatut jäädvustas ta päev-päevalt oma päevikusse, mis nüüd avalikkuse ette jõuab.

Parbo päevik annab harukordse võimaluse näha sõda lapse pilgu läbi. Oma vanuse kohta tähelepanuväärselt nõtke sulega kirjutaja toob meie ette maailma, kuhu on põimitud sügav kurbus elu pidepunktide kaotamise pärast, hirm tuleviku ees ning samas hetked, mis ajavad nõrkemiseni naerma.

Peale päeviku sisaldab raamat meenutusi lapsepõlvest sõja eel ning tema intervjuud, kus ta kirjeldab kohtumist abikaasa, mäetöösturi Sir Arvi Parboga ning nende elu Austraalias.