Jättes seljataha EestiTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Sisukord

Saateks

1. peatükk

Eellugu 1930–1944

2. peatükk

Saima päevik jaanuar 1944 – detsember 1945

3. peatükk

Intervjuu Saima Parboga aastal 2020

Raamatu valmimisele on kaasa aidanud okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu.


Toimetanud Kadri Bank

Kujundanud Kairi Kalmann

Keeletoimetanud Piret Pihlak

Esimese peatüki tõlkinud Karin Andersen

Kaanefotod: Saima Parbo erakogu ja Rahvusarhiivi Filmiarhiiv (EFA.712.0.206037)

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Infot Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubi raamatute kohta saate aadressil ajalooraamatud.ee või pood.aripaev.ee/raamatud ning telefonil 667 0400.

© AS Äripäev, 2020. Kõik õigused kaitstud.

ISBN 978-9949-694-62-4 (trükis)

ISBN 978-9949-694-70-9

Saateks 1

1939. aasta sügisel alanud Teine maailmasõda paiskas segamini paljude inimeste elu. Tõenäoliselt ei jätnud sõda puutumata ühtegi Eesti peret. Väga paljudel tuli oma kodu jätta ja alustada elu uutes tingimustes. Teise maailmasõja tõttu lahkus Eestist läände kokku ligi 80 000 eestlast. Käibel on arvamus, nagu oleks suurem osa eestlasi põgenenud kodumaalt 1944. aasta hilissuvel-varasügisel suure põgenemise käigus, kuid arhiivimaterjale läbi töötades selgub, et tegelikult lahkuti kodumaalt lainetena kogu sõja vältel.

Eestlaste lahkumine kodumaalt sai alguse baltisakslaste ümberasumisega Saksamaale 1939. aastal. Veel arvukamalt mindi baltisakslastega kaasa järel-ümberasumise käigus. Aktiivsem võõrsile põgenemine toimus aga Saksa okupatsiooni ajal. Sõjakeerises satuti Suurele Saksamaale (sunni)tööle, värvatuna tööteenistusse (RAD ehk Reichsarbeitsdienst), ülikoolidesse õpetama või õppima. Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal alguse saanud mobili­satsiooni eest põgenemine Soome muutus Saksa okupatsiooni ajal iga järgmise väljakuulutatud värbamise tõttu aina arvukamaks. Ühel hetkel viibis Soomes niivõrd palju eesti mehi, et nn soomepoistest formeeriti omaette üksus, mis võitles Soome iseseisvuse eest. 1943. ja 1944. aastal, mil Rootsi riik organiseeris rannarootslaste evakueerimist Rootsi, leidus eestlasi, kes otsustasid nendega koos evakueeruda. Tänu Eesti geograafilisele asukohale olidki Eestimaalt sõjasündmuste eest põgenevatele tsiviilisikutest rahvuskaaslastele esialgu peamised sihtriigid Soome ja Rootsi.

1944. aastal hakkasid sakslased rinde lähenedes ning rinde liiku­misest olene­valt intensiivselt korraldama evakueerimisi. Nii toimus Narva linna elanikkonna evakueerimine, mida kirjeldab ka selle raamatu autor Saima Parbo, samuti põlevkivitööstuse, Riikliku Seerumi Instituudi töötajate, omavalitsusasutuste ametkondade, raudteetehaste personali evakueerimised. Samal ajal saigi alguse laiaulatuslik tsiviilelanikkonna põgenemine läände, mis kulmineerus suure põgenemisega 1944. aasta suvel-sügisel.

Kõik toimus hirmust uue Nõukogude okupatsiooni ees. Rahval oli meeles esimese Nõukogude okupatsiooni ajal toime pandud õudused. Paljude perekonnaliikmed või lähedased olid Nõukogude Liidu avarustesse küüditatud, lahingutegevuse või poliitiliste tagakiusamiste käigus Eesti pinnal tapetud. Need tegurid kajastuvad ka Saima Parbo mälestustes.

Olenemata sellest, et ametlikult võisid Eesti rannast lahkuda alused üksnes Saksamaale, käis vilgas liiklus ka Soome ja Rootsi suunal. Sinna suunduvale laevale, paadile või mõnele lihtsalt vettpidavale alusele oli võimalik lunastada pääs raha, kulla või mõne muu väärismetalli või -eseme eest, aga tasuda võis ka toiduainete või mõne muu kaasa võetud väärtuslikuma asjaga. Ülevedu naaberriikidesse toimus osaliselt koguni eri organisatsioonide organiseerituna. Kes ikkagi ja millisele laevale sai, olenes paljudest asjaoludest ning tihtilugu juhuste kokkusattumisest. Teiste põgenike varem publitseeritud mälestustest selgub, et tuli ette olukordi, kus paadis leidus veel vaba ruumi ning keegi võeti peale tasuta. Minejate seas oli neidki, kes olid endale koha alusele lunastanud, ent astusid viimasel hetkel paadist välja ja suundusid tagasi koju. Leidus neidki, kes ootasid päevade viisi rannal, sõidutasu taskus, ent lubatud paati ei tulnud ega tulnud.

1944. aasta suve teises pooles, kui põgenemine muutus arvukamaks, hakati peale Soome ja Rootsi minema ka mööda maad lõunasse, suunaga Saksa­maa poole. Enamasti ei olnud inimestel teele asudes teada, kas nende sihiks saavad Saksamaa okupeeritud Poola või Tšehhoslovakkia alad, Saksamaa, Austria või Taani. Samamoodi asus teele ka Saima Parbo koos emaga.

Mööda maismaad mindi rongi, hobuvankri või autoga. Mõni alustas teed koguni jalgrattaga. Põgenejatele hakati jagama evakueerimistõendeid, mis pidanuks tagama koha Saksamaale või Poola suunduvale rongile või laevale. Laevad evakueeritutega läksid teele mitte ainult Tallinnast, vaid ka Pärnust, Rohukülast, Saaremaalt, Kihnust ja teistelt saartelt ning teistest sadamatest. Põgenike hulgas leidus neidki, kes läksid peale hirmu nooruse uljusest, huvist või isiklikust tahtest muuta oma elu. Minejate seas oli ka neid, kes olid Eestis sattunud seadustega pahuksisse ja nägid nüüd võimalust varjata oma minevikku, võib-olla muuta kogu tulevast elu.

Pärast lahingutegevuse lõppu Soomes, tuli osa mehi tagasi Eestisse ning liitus Saksa üksustega. Osa deserteerus ja põgenes Rootsi ning osa jäi oma saatust ootama Eestis. Sõja lõpuks sattus arvukalt Saksa üksustes sh tööteenistuses, lennuväe abiteenistuses teeninud eesti mehi võõrsile. Neist enam kui pooled jõudsid lõpuks ühel või teisel moel DP laagritesse (mõiste selgitus allpool) Saksamaale.

Arvestades seda, et sõda alles kestis, lennukitelt pommitati ronge, karavane ja raudteejaamu, meri oli täis miine, sügisene aeg tormine ning paljud teele asunud väikesed kalapaadid olid tihtilugu viletsas tehnilises seisus, kujunes põgenemine läände suuresti õnne, juhuste ja mitmesuguste seikade kokkusattumuseks.

Saksamaale jõudis pea kaks korda nii palju eestlasi kui Rootsi. 1945. aasta teisel poolel, DP laagrite rajamise alguses, viibis Saksamaal, Austrias ja Taanis kokku peaaegu 50 000 eestlast, Rootsis umbes 27 000 eestlast. Oletatavasti sai teel võõrsile surma 6–9% inimestest. Kõik läände siirdunud ei jäänud aga sinna, vaid koos sõjaväelastega repatrieerus ehk pöördus kodumaale tagasi üle 21 000 eestlase. Arhiiviallikatele tuginedes võib väita, et Eestist läände läinute seas olid esindatud kõik sotsiaalsed ja ka vanuserühmad. Senised uurimused näitavad, et põgenike seas domineerisid noored. Nooremas keskeas inimeste ning laste koguarv oli märkimisväärselt suur.

Teise maailmasõja käigus läände jõudnud eestlastest oleme harjunud lugema ja rääkima kui põgenikest. Läände sattunutest said ametliku mõiste järgi pärast laagrisse registreerumist põgenikud üksnes Rootsis. Saksamaale ja Austriasse jõudnud eestlasi hakati nimetama maapagulasteks (ingl displaced persons, sageli kasutati lihtsalt lühendit DP või dipii) ning Taani saabunuid liitlaspõgenikeks.

Pärast sõjategevuse lõppu Euroopas jaotati Saksamaa ja Austria liitlaste (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liit) vahel neljaks tsooniks. Taani jäi Suurbritannia haldusalasse. Saksamaal ja Austrias tegelesid peamiselt pagulaste eest hoolitsemisega rahvusvahelised põgenikeorganisatsioonid (alguses SHAEF, IGCR ja UNRRA, hiljem IRO)2 ning mingil määral ka Punane Rist. DP laagrite alluvus rahvusvahelistele organisatsioonidele olenes peamiselt tsooni haldavast riigivõimust, aga ka konkreetsest organisatsioonist.

Laagrite olmetingimused varieerusid: ühes laagris võidi pagulased paigutada väga heas korras olevatesse ja looduslikult kaunites paikades asuvatesse hoonetesse, mõnes teises aga kütmata suurde spordisaali või barakki. Noore Saima päevik annab lugejale hea ülevaate laagrites valitsenud tingimustest. Üldistatult saame öelda, et eksisteeris eestlaste laagreid ning samas ka mitme rahvusega laagreid, kus eestlased moodustasid ainult ühe osa.

Selgitamaks, kas sellesse laagrisse registreeritud isikud on sobivad saama hoolt ja abi, tehti skriinimine ehk sobivuse kontroll, mille käigus pidi iga laagrielanik vastama küsimustele ja läbima tervisekontrolli. Skriinimised algasid pea kohe pärast laagrite loomist ning toimusid lainetena kogu laagrite eksisteerimise lõpuni. Küsitluse aega ning põhjalikkust ei olnud võimalik ennustada. Skriinimised erinesid tsooniti ja olenesid kohalikust laagrivalitsejast ning tema poliitilistest vaadetest. Laagrielanike seas kardeti kontrollimist väga, kuna arvati, et kogutud info antakse Nõukogude Liidu esindajatele ja ühel hetkel sunnitakse kõiki repatrieeruma.

Peaaegu igas laagris organiseeriti kiiremas korras Eesti Komitee, mille peamiseks ülesandeks sai kohaliku laagrielu organiseerimine, juhtimine, vastuta­mine, sh informatsiooni edastamine laagrielanikele, suhtlus teiste laagritega. Suurt rõhku pandi noorsootööle. Tööd alustasid lasteaiad, koolid, Inglise tsoonis koguni Balti ülikool. Moodustati skaudi- ja gaidirühmad. Tegutsesid mitmesugused huviringid: käsitöö-, tantsu- ja näiteringid, laulukoorid, ansamblid ning harrastati sporti. Suuremates laagrites anti välja kohaliku laagri häälekandjat, trükiti lastele koolidesse õppematerjale. Laagrites tegeleti nii eesti rahvakalendri kui ka riiklike tähtpäevade tähistamisega. Võimalus oli õppida keeli ja omandada mõni konkreetne kutseoskus. Enamasti pidid laagrielanikud ise olema köögitöölised, hoidma korras laagri territooriumi, kontrollima kodukorra täitmist ja hoolitsema laagri hoonete kütmise eest. Sellest saab lugeda ka noore Saima päevikust ja intervjuust, mille ta 2020. aastal andis.

 

Intervjuus märgib Saima Parbo ka seda, et laagriaja alguses lootsid eestlased ikka veel, et peagi puhkeb uus sõda, mille käigus Eesti saab taas vabaks ning avaneb võimalus kodumaale tagasi pöörduda. Ent 1946. aastaks sai selgeks, et vähemasti lähiajal pole võimalik kodumaale naasta. Edaspidiseks tuli leida uus sihtriik.

Eestlased ei sattunud maailma eri paikadesse juhuslikult. Üks tegur oli inimeste isiklik soov, aga suurt rolli mängis vastuvõtjariikide poliitika. Eri riikide esindajad käisid järgemööda laagrites tutvustamas oma riiki ümberasumise võimalusi ning välja valimas endile sobivaid, enamasti vallalisi, noori, terveid, tööjõulisi, kogemustega inimesi. Nii toimiti 1948. aasta murranguni, mil mitu riiki muutsid samal ajal sisserändeseadused liberaalsemaks. Sellest ajast alates alustatigi rohkearvulist immigrantide vastuvõttu uusimmigratsiooni maadesse, sh võimaldati ka ümberasumist töövõimetutele. Teise maailmasõja järgse eestlaste ümberasumise tulemusena Saksamaalt järgmistesse riikidesse asusid arvukamad eestlaste kogukonnad peale Rootsi ka USA-s, Kanadas, Suurbritannias ja Austraalias.

Sellesse raamatusse on koondatud noore Saima Sootsi (hiljem Parbo) päevik, tema poolt aastakümneid hiljem üles tähendatud väikese tüdruku mälestused elust Eestis enne Teist maailmasõda kuni päeviku kirjutamiseni ning raamatu koostamisel antud intervjuu sugulasele. Kooslus moodustab põneva lugemisvara kõigile teemast huvitatule.

Sageli jõuab hiljem kirja pandud mälestustesse see, mida tahetakse mäletada ja jagada oma lähedaste või lugejatega. Sellised mälestused võivad osaliselt olla konstruktsioonid või rekonstruktsioonid, mis on oma vormi, rõhuasetuse ja mõnikord isegi detailid saanud aja jooksul. Üldistatult saame öelda, et mälestuste sisu ja selle tonaalsust korrigeerivad nii aeg kui ka mäletaja mälu. See toimub paratamatult. Selles raamatus ilmuvad mälestused räägivad tüdruku helgest lapsepõlvest, mis ühel hetkel muutub hirmsaks sõjakoleduseks. Kirjapandu annab pildi ja tausta tüdrukust, kelle päevikut saabki lugeda järgmises peatükis.

Päevikutesse pannakse kirja seiku, detaile, mõtteid, tundeid, mis sellel hetkel on päevikupidajale olulised, mis kirjeldavad toda aega, ning teevad seda võimalikult täpselt ja tõetruult – vähemasti kirjutaja vaatevinklist vaadatuna. Valitsevat emotsiooni, aga ka sündmuste jada on väga raske, enamasti koguni võimatu, rekonstrueerida hilisemates mälestustes nende algsel kujul. Päevikus aga võivad mustvalgel seista tunded või kirjeldused oma kõige ehedamas ja vahetumas vormis, millest mõnikord tahetakse mälestustes hoiduda. Olenevalt päevikupidaja sulest on päevikud tänu oma ehedusele ja vahetule kirjapanemisele oluliseks allikaks ajaloolasele toimunud sündmuste ja valitsenud hõngu rekonstrueerimisel ning analüüsimisel.

Võime küsida, miks inimesed üldse peavad päevikut, eriti veel sellisel keerulisel ajajärgul, nagu seda on põgenemine. Nagu Saima Parbo nendib, pidas ta päevikut vahelduse pärast. Talle lihtsalt meeldis kirjutada. Mõeldes põgenemise ajal kaasnenud virvarrile, teadmatusele, läbitud tuhandetele kilomeetritele, siis säärases olukorras vastupidamiseks võib hing vajada tuge. Midagi n-ö rutiinset, kindlat, mida igal või peaaegu igal õhtul päevikusse kirjutamine kahtlemata pakub.

Noorukese Saima päevik on kasulik allikas eestlaste läände põgenemist uurivale ajaloolasele, aga kindlasti ka kõigile teemast huvitatutele, kuna ta annab detailse pildi ajast, millest enamasti mälestustes ei räägita. Hiljem kirja pandud teiste põgenike meenutustes kirjutatakse küll väga põhjalikult kodust ning kodurannalt, -sadamast ja -jaamast lahkumisest. Meenutatakse erineva põhjalikkusega aega maapagulase (DP) või põgenike laagris kuni ümberasumiseni järgmisesse riiki. Ajajärgust, mis jääb võõrsile jõudmise ning UNRRA laagrisse asumise vahele, enamasti aga juttu pole.3 Seda just Saksamaale suundunud inimeste puhul.

Saima oli kõigest 14-aastane, kui hakkas päevikut pidama. Kirjutaja noorus tuleb päeviku ridadest välja nendes kohtades, kus räägitakse teemadel, millega tõenäoliselt olid seotud väljaminekud, st sõidupiletite muretsemine, nende eest tasumine või siis restoranis lisakõhutäie eest maksmine. Täiskasvanute päevikutest on näha, kuidas nad loevad iga senti, raha on päevade peale jaotatud või siis kaalutakse, kas täna saab seda või teist endale lubada. Saima maailma need mured veel kuigi palju ei ulatu.

Lugejal võib kerkida küsimus, millises vääringus maksti, kust selleks raha saadi – just nii, nagu Saimagi sugulane uurib temaga tehtud intervjuus. Olgu üksnes lisatud, et suitsu peeti koguni kõige kindlamaks makse­vahendiks kuni peaaegu laagriaja lõpuni, st 1950. aastate alguseni.

Teine väärtuslik detail, millele Saima Parbo intervjuus tähelepanu juhib, on kuulumine n-ö probleemsesse vanuserühma. Noorukid, kes olid vanemad kui 16 ja nooremad kui 18, ei olnud paljudes arvestustes (st toidukaartide, tarbekaupade, soodustuste jagamisel vms) enam lapsed, aga samas ka mitte täiskasvanud. Nagu näiteks suitsude puhul. Tol ajal käis sageli statistika paljudes asjades täiskasvanute järgi ning siingi valitses segadus noorukite arvepidamises.

Noore Saima päevikus antakse lugejale põhjalik ülevaade teel olnud põgenike elust. Siinkohal võib öelda, et sellise põhjalikkusega ei ole võimalik aastakümnete möödudes kirja panna hilisemat konstruktsiooni käsitletavast ajast. Mälestuste lisamine päevikule annab lugejale võimaluse saada pilt päevikupidajast, tolle aja õhustikust, mis valitses sõjaeelses Eestis, kuidas kulges elu kodumaal kuni Narva pommitamiseni. Intervjuu põimib mälestused päevikuga üheks tervikuks ja toob välja väärtuslikud nüansid ja aspektid möödunust.

Kogumiku trükkimine on vajalik, mõistmaks, mida meie lähedased on läbi elanud. Raamat aitab meeles hoida meie riigi ja rahva lugu!

Kaja Haukanõmm

1 Täpsema info saamiseks loe lähemalt: Kaja Kumer-Haukanõmm, 2012. „Teisest maailmasõjast tingitud Balti pagulaste problemaatika aastatel 1945–1952 Eesti pagulaste näitel.“ Doktoritöö, Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut.

Ümberasumise kohta saab lähemalt lugeda: Kaja Kumer-Haukanõmm, 2009. Eestlaste põgenemine Saksamaale. Rmt: Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal. Artiklid ja elulood. Toim R. Reinvelt, J. Laidla, T. Hallik, K. Kukk. Tartu, Korp! Filiae Patriae.

2 SHAEF ehk Liitlaste Ekspeditsiooniarmee Peakorter (ingl Supreme Headquarters Allied Expeditionary Forces), IGCR ehk Valitsustevaheline Põgenike Komitee (Intergovernmental Committee on Refugees), UNNRA ehk Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Taastamise Valitsus (United Nations Relief and Rehabilitation Administration), IRO ehk Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon (International Refugees Organization).

3 Üks päevik samast ajast on varem ilmunud, Tiina Kirsi koostatud raamatus „Rändlindude pesad. Eestlaste elulood võõrsil“. Eesti Kirjandusmuuseum, 2006.

1. peatükk

Eellugu 1930–1944

On olnud huvitav retk tagasi.4

Kõik oli selgelt meeles –

nii lillede värv kui ka tapeedi muster.

Ma järgnesin väikesele tüdrukule otsekui tema kohal hõljudes ja vaatasin,

mida tema nägi, ning tundsin, mida tema tundis.

Me olime üks, kuid siiski lahus.

Ma ei saa isegi temast rääkida minavormis – ta oli väike tüdruk5,

kellest sai mina, kes ma olen praegu 80-aastaselt.

See ei ole ilustatud lugu, vaid selle tüdruku elusündmuste lihtne kee.

Mõni empaatiavõimeline võib aga ära tunda tundeid kõige selle taga.


Väike Saima koos oma vanemate, ema Johanna ja isa Heinrichiga.

Esimene, mida ta mäletab, on see, kuidas ta seisis köögis ja kiskus tapeedist ribasid. Pabertapeet oli ukse juures seina küljest lahti tulnud ja selle rebenemisel tekkis nii mõnus sahisevalt kärisev heli. Tegevuse katkestas isa hüüatus „Mida see laps teeb?“ – ja juba tuligi ema joostes. Isa ei kutsunud tütart kunagi nimepidi, välja arvatud juhul, kui ta teda kellelegi tutvustas. Ikka ütles ta: „Tule siia, laps!“ või „Kus su raamat on, laps?“ või emale „Kas lapsel on piisavalt soe?“. (Tänapäevani pole talle oma nimi omaks saanud, nagu polekski see osa temast, vaid peaaegu nagu võõra inimese oma.)


Väike Saima koos emaga.

Isa6 oli oma saatuses pettunud mereväeohvitser. Kuna tal tekkisid juba noorelt maohaavandid, siis ei saanud ta hakata laevakapteniks, sest see oleks tähendanud pikki perioode merel, mida tema seisund poleks võimaldanud. Niisiis ei jäänud tal muud üle, kui hakata juhtima Pakri tuletorni ja meteoroloogia­jaama riigi kõige tihedama liiklusega jäävaba sadama lähedal.7 Isa õpetas ka mereväekooli lõpetanud kadettidele laevasõidusignalisatsiooni – õppeainet, mis hõlmas tol ajal peamiselt Morse koodi ja semafortähestiku tundmist ehk lippudega edastatavate rahvusvaheliste koodide õpetamist. Sellal, kui väikest tüdrukut õpetati lugema ja kirjutama, õppis ta nagu muuseas ära Morse koodi, oskuse „lugeda“ baromeetrit, heliograafi ja pilvi. Isa rõhutas alati: „Cumulonimbus8 tähendab probleeme!“ Nad nägid sageli tormist aetud laevu lahe kaitsvasse varju pagemas. Kümnepallised tormid olid metsikud. Kodumaja akende metallist luugid tuli kinni panna, sest hiiglaslikud lained heitsid 25 meetri kõrgusel pangal seisva hoone peale kivikesi – see kõlas kui rahesadu. Äikesetormid olid jubedad, pilved paistsid rippuvat kõigest meetrite kõrgusel maja kohal ja kõuemürin oli kõrvulukustav. Tüdrukule kinnitati, et neid kaitses kõrge tuletorn, mille tipus oli piksevarras, ja ta veetis palju aega akna juures, vaadates, kuidas tornitipu vardasse löönud välk sähvatusena mööda jämedat metalltraati maa poole jooksis, tekitades tabamisel väikese maa vappumise.

Tuletornis üleskasvamine oli tõeline õnnistus! Need kevadised metsalilled! Lumi oli veel laikudena maas, kui ilmusid esimesed lumikellukesed. Nende järel tulid naljakatest sibulatest, mis olid kui taskud, välja siniste õitega sillad. Hiljem tulid valgeõielised ülased, lillakad metspriimulad, kollased nurme­nukud ja kahvatulillad kannikesed, kattes maapinna enda väljavalitud alal vaibana. Miski ei ületanud aga maikuus möödumist lilledest, mille taevalik lõhn andis sulle teada, et piibelehed on välja tulnud. Need eelistasid kasvada võsa okste varjus lumivalge vaibana. Ja see lõhn!

Suve edenedes tulid metsikud hüatsindid, ja esines ka lillade õitega ohakate kobaraid. Suvi tõi kaasa ka marjad – mustikad, jõhvikad, sinikad, põldmarjad – ning see, kes on söönud küpset metsmaasikat, ei unusta selle maitset kunagi! Pihlakamarjad olid veidi hapud ja toomingavõsa oli täis magusaid musti marju, mis tegid keele paksuks, kui sa neid palju sõid.

Tüdruku ema9 oli matemaatika- ja bioloogiaõpetaja põhjarannikul Kaberneeme külas, kui ta kohtus sadamas käinud isaga. Nad abiellusid kuus kuud hiljem ja ema loobus oma tööst, et kolida elama tuletorni. Väike tüdruk sündis abielu kuuendal aastal ja jäigi ainsaks lapseks (varem oli ka veel surnult sündinud poeg, kuid seda peeti saladuses, ja väikesele tüdrukule, kes selleks ajaks oli üle 60, rääkis sellest tema tädi). Tüdruk kasvas üles poiste seltskonnas – tuletorni masinistil olid pojad ja naabrite peredel samuti. Tal tuli pidevalt tõestada, et ta oli võrdne nendega ringi jooksma! Ükski puu polnud ronimiseks liiga kõrge, ükski vahemaa polnud jooksmiseks liiga pikk. Kuna tüdrukul olid kiired jalad, siis polnud võidujooksmine temale mingi mure.

 

Kõigile lastele oli aga katsumuseks Suur kivi. Metsaalused olid täis pikitud suuri graniitrahne, mille pinna olid sajandite jooksul langenud sademed siledaks lihvinud. Nad vallutasid kõik need rahnud, välja arvatud selle ühe. Suure kivi küljed olid siledad ja järsud, sellel polnud ühtegi lõhet ega pragu, kuhu varvast toetada või kust kinni haarata. Nad kõik proovisid hoojooksuga rahnu külge mööda üles saada, kuid kellelgi ei õnnestunud rahnu ülaservast kinni hakata, et end üles tõmmata. See aga ei takistanud neid teha uut katset iga kord, kui rahnust mööduti.

Ühel päeval, kui tüdruk oli üksi, otsustas ta jälle proovida. Ta pani tähele, et rahnu üks külg, mida keegi polnud üles ronimiseks kaalunud, sest see oli kaetud samblaga, oli kergelt ülespoole kaldu. Mitte palju, ainult viis sentimeetrit või nii, kuid see oli üritamist väärt. Esimene katse ebaõnnestus täielikult – oli liiga libe, ja ta saavutas üksnes selle, et sammal tuli kivi küljest lahti. Ta kraapis sammalt maha veel nii palju, kui suutis, üritas siis uuesti ja avastaski end rahnu otsas istumast! Oh, kui keegi ometi tema triumfi näeks! Kuigi tavaliselt jalutasid selle rajal inimesed, ei tulnud nüüd kedagi. Ta hüüdis tähelepanu tõmbamiseks, kuid keegi ei kuulnud. Ta rebis enda pluusilt metallnööbi ja kraapis sellega oma nimetähed kivile, mõistes hästi, et need kuluvad sealt mõne kuuga maha. Ta oli kindel, et keegi tema saavutust ei usu – ja keegi ei uskunudki!

Ta ei mäleta, et ta oleks kunagi end üksildasena tundnud või et tal olnuks kunagi igav – nii palju oli ju teha! Vesilikest kihav tiik oli üks atraktsioonidest. Oli suur katsumus püüda harilike tähnilis-hallide vesilike seast harva esinevaid kollaseid. Sama raske oli poolde kintsu ulatuvas tiigivees vetikatega kaetud põhjakividel püsti jääda. Viimane ei õnnestunudki iga kord ja ukse­lävel veest tilkuvat last nähes polnud ema just kuigi rõõmus.

Äpardusi juhtus sageli. Kui isal olid maohaavanditega seotud valuhood, siis ravis ta neid mängult, pakkudes talle supilusikatäie vett. Isa ütles alati, et see aitas, kuigi tüdruk polnud vee ravivõimes niivõrd kindel. Ükskord sobras ta väikeses ravimikapis ja leidis pudelikese kastoorõliga. Rõõmsalt täitis ta lusika PÄRIS ravimiga ja isa neelas selle alla, enne kui taipas, millega oli tegu. Tüdruk pidi ära kuulama pika manitsuse selle kohta, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks isale midagi ohtlikku sisse söötnud – kuigi kõik ohtlikud asjad olid tema eest kõrgele ära pandud ja temale kättesaamatud.

Või siis teine kord, kui ta libises ja peaaegu puu otsast alla kukkus ning madala oksa külge püksitagumikku pidi rippuma jäi. Seal kõikus ta teovõimetuna – kuni ilmus bussitäis turiste. Oh seda alandust, kui ta naervate inimeste ees puu otsast alla tõsteti!

Ta sai kõva peapesu ka siis, kui leidis surnud ussi ja pani selle kitsale rajale, mida mööda turistid harilikult kõndisid. Need karjatused tundusid nii naljakad, kui üks neist ussile peaaegu peale astus!

Rand oli ohtlik koht, mis oli majast ainult 50 meetri kaugusel ja servalt oli 25 meetrit vabalangemist kividele allpool. Lastele oli panga servale lähenemine karmilt keelatud, kuid kiusatus oli mõnikord talumatu. (Ma olen kindlal veendumusel, et inimese aju ei ole küps enne tema 20. eluaastaid. Enne seda vanust pole mitte mingit arusaamist oma tegude tagajärgede ohtlikkusest). Nad leidsid puidust vaia ja umbes 8 meetrit vana köit, mida kunagi oli kasutatud lehma lõastamiseks. Nad viisid vaia pangale, lõid selle maasse umbes ühe meetri kaugusel panga servast, sidusid köie vaia külge ja esitasid üks­teisele väljakutse köit mööda panga servast alla laskuda. Kõik kohal olnud viis last tegid seda. Tüdruk oli viimane ja ta tundis, kuidas vai ühel hetkel liigahtas, kuid siiski kinni pidas. Temp tehtud, heideti nii vai kui ka köis kõrvale ja keegi ei maininud seda – ning väga võimalik, et ka ei mõelnud sellele enam kordagi!

Tuletorni kompleksi kuulusid peamaja (millest pool majutas kadette), kaks masinistide elumaja, valvetorn, petrooleumiait ja laohooned, hiiglaslik küttepuude kuur (elektrit polnud, köeti puiduga ja toitu valmistati elaval tulel), kõiksuguste varuosade laoplats ning loomulikult saunamaja. Vana valve­torn, udusireenijaam ja tohutute generaatorite hoone olid natuke kaugemal. Tuletorn ise oli 50 meetri kõrgune, mis tähendab, et selle tipp oli merepinnast 75 meetri kõrgusel. Tuletorni latern ja plinkiv tuli töötas kellamehhanismil, mille üleskeeramiseks tuli selle pommid iga päev üles tõmmata.

Suvel käis seal arvutult rahvast ja bussitäied turiste ronisid mööda umbes 300-astmelist spiraaltreppi üles platvormile vaadet nautima. Paljud linnu­vaatlejad tulid kaljudel pesitsevaid harva esinevaid linde vaatlema. Üks kord viis ema oma sõbrad üles, ja kuna spiraaltrepi keskele jäi tühjus, siis mõtles üks neist kõval häälel, milline mõju oleks selliselt kõrguselt langeval sülje­lärakal. Peagi sülitasid kõik alla, aga kui nad tagasi alla jõudsid, nägid nad enda üllatuseks kogu põrandat veega kaetud olevat, ja seal oli ka vihane isa, kes hoidis käes mitut põrandalappi, käskides kõigil põranda puhtaks pesta, enne kui teised inimesed saabuvad.


Saima koos ema ja noorte mereväelastega.


Pakri tuletorn koos elumaja ja abihoonetega 1936. aastal. Esiplaanil vasakul paikneb vana tuletorn, mis oli juba Saima lapsepõlves lagunenud.

4 Päeviku eelloo pani autor 2010. aastal kirja, mõeldes esialgu oma lapselastele Austraalias. Seetõttu on raamatu esimene peatükk tõlgitud inglise keelest.

5 Järgnevas tekstis peabki autor tüdrukust rääkides silmas iseend.

6 Heinrich Soots (22.06.1901–06.08.1941)

7 Pakri lahes asuv Paldiski sadam on tänu looduslikele tingimustele talviti enamasti jäävaba.

8 Lad „rünkpilv“

9 Johanna Soots (27.07.1902–11.11.1995)

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?