Koertepark

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Originaali tiitel:

Sofi Oksanen

Koirapuisto

2019

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Soome Kirjanduse Teabekeskus


Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kai Nurmik

Kujundanud Britt Urbla Keller

Copyright © 2019 Silberfeldt Oy ja Like Kustannus Oy

© Tõlge eesti keelde. Kadri Jaanits, 2020

ISBN 978-9985-3-4958-8

e-ISBN 9789985350096

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

HELSINGI
2016

Võib-olla oleks kõik läinud teisiti, kui ma oleksin ta kohe ära tundnud ja taibanud põgeneda. Ja ometi ei teinud ma seda; ma ei pööranud isegi pead, kui pingi teise otsa istus tundmatu naine, kelle liigutustes oli üksindusele vihjavat aeglust. Lootsin, et ta mõistab minu soovimatust vestlusse laskuda, ja lappasin kuuldavalt oma süles lebava raamatu lehti. Ma ei olnud tulnud parki seltsi otsima.

Raamat oli pärit raamatukogust, mis asus kiviviske kaugusel pargist ja selle sees aiaga piiratud koerte jalutamise alast. Tänu romaanidest pungil kotile ei paistnud minu pargis viibimine kuidagi imelik. Juhuslikele küsijatele vastasin, et armastan loomi ja mulle meeldib väga nende askeldamist vaadata, aga kahjuks ei saa ma ise allergia tõttu endale lemmiklooma võtta. Ka minu kõrval istet võtnud naisel ei olnud koera, nii palju ma märkasin, aga muidu oli minu tähelepanu pööratud parki ääristavale tänavale. Heitsin vargsi pilke kellale, kuigi olin varakult kohal. Kartsin, et olin tulnud ilmaasjata.

Naine sirutas jalgu ja ringutas, nagu inimestel on sageli kombeks teha, kui nad mõtlevad, kuidas vestlust alustada: haigutus, riiete kohendamine või kätega žestikuleerimine valmistas ette märkust ilma või millegi muu igapäevase kohta. Küsimust raamatu kohta siiski ei kõlanud ega ka banaalsusi õhutemperatuuri aadressil.

Nihutasin end pingi teise otsa, kutsumata külalisest kaugemale. Viimasel ajal olin hakanud teisi pargis ajaviitjaid uue pilguga vaatama. Aeglaselt liikuvad pensionärid ja töötud vajasid põhjust väljas käimiseks. Võib-olla olen ma ise ühel päeval samasugune, siis kui pole enam midagi, mille pärast parki tulla, ja minu elu ei valitse enam kalender. Minagi tahaksin, et naabrid kuuleksid korteri välisukse kolksatust, märki, et ka minul jagub asjatoimetusi ja sõpru, kelle juurde minna, ning ma tuleksin siia, et tunda end teiste elusid vaadates osana maailmast.

Koertepargile lähenevat valget kääbusšnautserit saatsid möödujate imetlevad pilgud. Pingi teises otsas istuja muutus valvsaks. Ta kummardus kergelt ettepoole ja ma ootasin, et ta lõpuks julguse kokku võtaks, midagi ütleks, võib-olla just selle fotogeeniliseks pöetud šnautseri või tema eeskujuliku käitumise kohta, aga naine vaikis endiselt.

I
NÄHTAMATU
KÜLA, MÕKOLAJIVI OBLAST
2006

Kui ma esimest korda pärast noorusaastaid tuppa astusin, võpatasin avanevat vaatepilti nähes. Raamitud fotosid minust oli laual, kummutil ja seintel. Enamjaolt olid need ajakirjadest välja lõigatud koltunud reklaamid, millega püüti müüa kõike, mida naisekeha vormide abil müüa saab, plekieemaldajatest autovaruosadeni. Olin saatnud pildid emale tõenditena oma modellitööst ja arvanud, et ema kogub need albumisse, aga ema oli teinud neist tervet tuba katva altari, kus erksad värvid ja allahindluste protsendid omavahel tähelepanu pärast võistlesid. Fotodel ei olnud midagi, mille üle rõõmustada või mida uhkusega meenutada. Need ajasid mind iiveldama.

Võtsin väljalõiked seintelt maha, kogusin kummutil toretsevad pildid sülle ja toppisin kogu hunniku kappi. Kõige pealmiseks jätsin kaminatule valguses kümbleva lõngareklaami ja sulgesin ukse.

Pärast õhtusööki olid fotod oma kohal tagasi – isegi kastanipüree reklaam, mida ma vihkasin. Ema nobedus pani mind imestama. Ta oli tegutsenud samal ajal, kui mina olin käinud tädiga aeda vaatamas. Tädi tuli tuppa, pani käe korraks mu seljale ja sosistas, et emalt ei tohi võtta õigust oma laste üle uhkust tunda. Ma ei saanud talle öelda, kuidas kõik oli vastu taevast lennanud. Tädi vaatas mind, kallistas.

„Külvame järgmisel aastal rohkem ja Ivan aitab, pole häda midagi,” ütles ta. „Tore, et sa jälle kodus oled, Olenka.”

Tädi oli vanemaks jäänud, nagu emagi. Õue valvav koer oli uus. Muidu ei olnud pärast minu lahkumist midagi muutunud. Elektriposti otsas oli endiselt toonekurepesa, kuigi linnud olid juba lõunasse lennanud, ja välisukse kõrval rippuvad surnud meeste joped olid oma kohal. Üks oli minu isa, teine tädi kadunud mehe oma. Isa õde leidis, et parem on, kui võõras arvab, et majas elab ka mehi. Pärast isa matuseid olime tema juurde kolinud ja nüüd olin ma tulnud tagasi üksildaste leskede majja ning naistepäeval kingiksime me ise üksteisele lilli. See mõte pani mind tädilt küsima, kas Boriss ajab ikka veel oma gorilkat. Sel ajal, kui tädi pudeli järel käis, vahetasin lõpuks kingad kalosside vastu. Need olid uued ja kerged, ilmselt silikoonist. Minu jaoks ostetud, vist.

Järgmisel hommikul jalutasin bussipeatusse ja uurisin, kui palju on näha aeda ümbritseva tara pragudest ja kaugemalt tee pealt vaadates ka selle tagant. Mitte miski ei äratanud tähelepanu ja juhuslikke uudistajaid polnud karta. Hõõguvpunaste õite ajal võis asi muidugi teisiti olla. Ja ometigi oli tädil õigus, vaja oli rohkem moone. Minu kojutulekuga oli toitmist vajavate suude arv kasvanud ja ma olin juba õhtul tellinud meile joogivett kolmekümneliitristes kanistrites. Välismaal olin harjunud pidevalt vett jooma ja olin täielikult unustanud, millises seisukorras oli meie kaev. Ma ei teadnud, kuidas tellimuse eest maksta. Harjumusest, mille abil mina ja teised modellid oma kaalu kontrolli all hoidsime, tuleb loobuda. Aga tüsedam talje oli minu muredest väikseim.

Ma ei tahtnud, et tädi Ivani ettepanekutest kinni haaraks, tema käest raha laenaks või laiendaks moonikasvatust, kuigi ma usaldasin seda meest ja uskusin, et ta tõepoolest tahab aidata. Kõrge kahisev maisipõld varjaks hästi ka suuremat lillevälja ja meie juures töötav Boriss saaks ka suurema põllu eest hoolitsemisega hakkama. Boriss oli Ivani vend ja tädile nagu oma poeg. Siiski ei tahtnud ma, et me sõltuksime kriipsuvõrragi rohkem sellest kambast, kelle heaks Ivan töötas ja kellele ta moonidest saadud kompoti müüs. Mitte sellist tulevikku polnud ma meile kavandanud. Moonidest ei peaks me enam juttugi tegema, kui minu nägu oleks läbi löönud. Kompotiköök oleks kinni pandud ja ma oleksin ehitanud tädile uue maja vana asemele või ostnud linnast korteri. Nad ei oleks enam kunagi pidanud muretsema iga ebastabiilsuse märgi pärast, mis võiks mõjutada niigi ebapiisavate pensionite maksmist.

Olin öelnud, et koduigatsus tõi mu tagasi. Ma ei tea, kes seda uskus. Ma polnud enam aastaid saanud raha saata. Pidin selle heaks tegema. Pidin tööd leidma.

Hakkasin käima linnas töökuulutusi uurimas. Samas bussis istus sageli lootusrikast parfüümipilve levitav tüdrukute parv, teel Palace’i, mille konverentsiruumides esitleti välismaa poissmeestele võimalikke pruudikandidaate. Kui sihtpunkt lähenema hakkas, pihustasid lühijuukselised juustesse veel ühe kihi lakki, pikajuukselised haarasid harja ja harjatõmbed sulandusid tooside, karpide ja taskupeeglite kilksatuste rütmi. Olin veetnud aastaid tagatubades, mis olid täitunud samasugustest hiilgava tuleviku maalitud fantaasiapiltidest ainult selle vahega, et bussisalongi lõhnapilves võis eristada huulepulga rääsunud rasva hõngu, minu taga istuv tüdruk puuderdas põski tupsuga, mida polnud aastate kaupa pestud, ja paljude tüdrukute kleitidel kordusid metsikute kaslaste kasukatelt tuttavad mustrid. Kuulasin nende jutte ja mõtlesin, kas minagi pean samamoodi õnne katsuma, kuigi teadsin, et printse ei leidu mujal rohkem kui siin. Need tüdrukud seda veel ei teadnud ja nende elevil hääled meenutasid mulle, kuidas ma ise olin Pariisi põgenenud. Ka mina olin närveerinud ja kartnud, et teen midagi valesti. Ka mina olin tahtnud rohkemat kui kodukant oli suutnud mulle pakkuda. See tee oli mulle tuttav.

Kui me kohale jõudsime, paiskus tüdrukute summ välja, jättes endast maha aegunud kosmeetika ja noorte juuste lõhna, ning kõpsutas üksteisel käe alt kinni hoides hotelli poole. Äri ilmselt õitses ja see viis mu mõtted millelegi, millest võiks abi olla.

*

Teel netikohvikusse peatusin, et uurida elektripostidele kinnitatud, ilmast puretud kuulutusi, ja püüdsin teiste hulgast välja sõeluda ettevõtteid, mis võiksid olla abieluagentuurid. Kui ma ei leiaks otsitavat pakkumist postidelt, elektrikappide ega telefoniputkade seintelt või netist, peaksin uuesti kulutama raha värskete ajalehtede ostmiseks, et läbi vaadata sealsed töökuulutused.

Mul vedas kohe.

Pruudikontorid ei otsinud ainult abikaasakandidaate, vaid ka võõrkeeli oskavaid naisi tõlkideks. Rebisin ära kõik lehe alumises servas lipendavad telefoninumbritega ribad. Mõtlesin natuke ja võtsin posti küljest maha kogu kuulutuse ja veel paar sarnast, et vähendada konkurentide hulka. Otsustasin alustada helistamist juba samal päeval. Olin kindel, et saan koha. Ma olin rohkem kui pädev. Lootus avanes nagu õis ja selle kroonlehed poetasid mu põskedele eneseusaldust, mis oli mind juba maha jätnud.

 

Mind kutsuti töövestlusele kohe järgmisel päeval, aga kohta ma ei saanud. Ma ei andnud siiski alla, pöörasin ringi ja leppisin kokku järgmise vestluse. Bussis loksuvate tüdrukute meeleolu oli haaranud ka mind ja abieluagentuure jätkus. Prospekt Leninal oli neid tervelt kolm, samuti Sovetskajal ja Moskovskajal. Ma viiksin end asjaga kurssi, hoiaksin kokku nii palju kui võimalik ja võib-olla õnnestuks mul ühel päeval asutada oma firma – näiteks selline, mis annaks nõu, kuidas vallutada ukrainlannade südameid, aitaks valida kallimatele isikupäraseid kingitusi. Me tuletaksime meelde, et džentelmen peab lilli kinkima, käsivart pakkuma, uksi avama ja aitama daamil autost väljuda. Võiksin ka otsida lääne ajakirjadesse sobivaid nägusid ja avada modellikooli mõnes lugematutest Siberi miljonilinnadest, kus rahvused olid tänu Siberi laagritele omavahel haruldaselt õnnestunult segunenud. Ma olin alati sealsete tüdrukute varju jäänud. Neis oli verd igast Nõukogude Liidu nurgast: Ida-Euroopast, Baltikumist, Aasiast ja paljudelt põlisrahvastelt. Selline plaan eeldas aga kapitali ja seda mul veel ei olnud. Varsti oleks.

Olin teel bussijaama, kui mulle jooksis järele ähmaselt tuttava olekuga tüdruk. Ta tervitas ja ütles, et oli mind näinud abieluagentuuride järjekordades. Ka tema oli seal õnne katsunud. Täna oli ta registreerunud abikaasakandidaadiks samas agentuuris, kuhu ta oli kandideerinud sekretäriks.

„Vähemalt ei lähe see midagi maksma,” ütles ta. „Soovitan sulle ka.”

„Ma ei tea.”

Otsisin kotist firmade kuulutusi, et temalt nende kohta nõu küsida, aga ta raputas pead, enne kui ma jõudsin suu lahti teha.

„Ära näe vaeva.”

„Mis mõttes?”

Ma lugesin üles keeled, mida ma vähemalt mingil määral valdasin. Oskasin inglise, prantsuse, vene, ukraina, eesti, saksa ja isegi natuke soome keelt. Võõrkeelsed sõnad olid mulle alati hõlpsasti külge jäänud. Olin tõenäoliselt kogu oblasti kõige laialdasema keeleoskusega naine, juba inglise keele rääkijatest oli puudus.

„Mehe leiaksid sa ühe hetkega.”

„Ma ei taha abielluda. Tahan tõlgiks. Või kasvõi viisaagendiks.”

Tüdruk naeris ja sikutas alla vajunud saapasääri üles reite poole. Kleit oli lühike. Sain aru, et olen valesti riides. Ma peaksin tutvustama ka oma teisi voorusi.

„Minu tädipoja tuttav töötab assistendina ühes firmas, mis otsib parasjagu tõlke, ja ta rääkis mulle, kes töö sai,” seletas tüdruk. „Üks tibi, kes käib juhataja pojaga.”

Vaatasin trollibusside läbisegi jooksvat juhtmevõrku ja tundsin, et tahan üht pokaalitäit. Siin maailmas ei muutu ka midagi.

„Ja ometi käid sa vestlustel.”

„Kõike peab proovima. Võib-olla juhtub omaniku poeg täpselt samal ajal kontorist läbi astuma ja armub minusse. See tuttav sai just nii tööle.”

Tüdruk ajas käega juukseid kohevile ja pilgutas silma. Võtsin kotist paki peenikesi sigarette ja pakkusin ka talle. Mõte reklaamfotodega risustatud tuppa tagasipöördumisest ängistas mind ja ma kahtlustasin, et pean elama seal kauem, kui olin arvanud. Tädi oli tuttavad läbi helistanud, sama olid teinud ema ja Ivan. Kõik lubasid kohe teada anda, kui kuulevad sobivast töökohast. Keegi polnud veel ühendust võtnud.

„Reisidokumentidega teenib hästi. Sa võiksid avada oma viisabüroo,” ütles tüdruk, „aga selle jaoks on vaja suhteid ja paksu rahakotti. Mul on parem mõte.”

„No räägi.”

„Meeleavaldustele otsitakse keni näolappe. Raha saab peo peale ja kõik soovijad võetakse kampa.”

Mulle meenus ähmaselt, et ema oli midagi sellist rääkinud. Pärast oranži revolutsiooni oli hakanud elektripostidele ilmuma kuulutusi, et otsitakse demonstratsioonidel osalejaid. Millega täpselt tegu oli, seda ei öeldud. Kõige olulisem peibutis oli aga tasu ja see oli alati kirjas.

„Minu vend teenib kisajana natuke.”

Kergitasin kulmu.

„Sa polegi neist kuulnud? Töö on peaaegu samasugune nagu meeleavaldustel marssimine, ainult nad peavad rohkem häält tegema ja õppustel käima. See on tegelikult rohkem meestele. Sul on ju mees?”

Raputasin pead.

„Siis tuled koos minuga loosungeid kandma. Bussisõidud on teinekord pikad, seltskond kuluks ära. Helista mulle, kui huvi on.”

Tüdruk võttis taskust rebenenud kuulutuse, kirjutas selle tagaküljele oma telefoninumbri ja ulatas paberi mulle. Kõris pitsitas. Oleksin tahtnud ta kohvile ja konjakile kutsuda, aga ta pidi kiirustama lapsele lasteaeda järele, maršrutka pidi varsti nurga tagant välja sõitma. Tüdruk kadus lehvitades, käekott õlal õõtsumas, ja üksindus veeres mu südamele nagu kivi.

Kodus võttis mind vastu murelik õhkkond. Boriss istus kätega peast kinni hoides nurgas ja õõtsutas end edasi-tagasi. Ema ja tädi polnud seljast võtnud matuseriideid, mis nad olid hommikul selga pannud, et sõita ühe kauge sugulase muldasängitamisele. Alguses arvasin, et matustel juhtus midagi, aga siis sai selgeks, milles asi oli. Kompotiköök oli tühi, ka televiisor oli läinud. Meil olid käinud vargad. Maja oli jäänud korraks valveta, sest meie teised olime välja läinud enne, kui Boriss tööle tuli, ja see oli olnud viga. Mina varaste pärast ei muretsenud. Ivan otsib nad üles ja teeb neile selgeks, et nad olid tülitanud valesid inimesi ja uimastanud valede inimeste koera. Aga kompotti see muidugi tagasi ei too. Mäletasin, millise armastusega Boriss oli jälginud moonide tumedaks tõmbuvaid kupraid, kui oskuslikult oli ta nendega ümber käinud ja oma köögis toimetanud. Röövlid olid saanud saagiks oblasti parima kraami. Meile ei jäänud midagi.

Kuulutus elektripostil ei olnud ainuke ilmast räsitud paberileht, millel pakuti teenistust ilusatele tüdrukutele, aga see oli esimene, kus öeldi otse välja, et tegemist ei ole eskortteenuse või abielukontoriga ega tööga baaris. Ka noored emad olid kõik teretulnud, samuti abielus naised. See äratas minu tähelepanu, kuigi ma sain aru, et see ei tähenda veel midagi. Võib-olla oli see ainult nipp värske liha ligimeelitamiseks. Kuid ma hakkasin juba lootust kaotama ja olin lõplikult tüdinud pealkirjadest, kus küsiti: „Miks ilus tüdruk peaks olema vaene?” Töövestlused ei olnud vilja kandnud. Tädi oli juba rääkinud Ivaniga kaotatud kompotist ja võimalikust laenust. Ma ei tahtnud, et nad peaksid selle tee valima. Nende kitsikuses oli süüdi minu läbikukkunud karjäär, mina olin süüdi ja mina pidin väljapääsu leidma.

Kuulutuses mainiti, et tükitasu on korralik, ja paberi allservas oli järel veel ainult üks telefoninumbriga riba.

Kõnele vastanud naine läks elevile, kui ma rääkisin oma modelliaastatest. Taustalt kostis klahvide kõbinat, naine toksis minu nime otsingumootorisse. Lootsin, et brauser suunab ta minu endise agentuuri lehele. Minu fotod oli ikka veel üleval. Olin paar korda käinud neid kohviku arvutist vaatamas. Ma ei tea, miks. Otsekui oleksin tahtnud ennast piinata või oleksin vajanud julgustust, et vestlustel enesekindlamat muljet jätta.

„Millal sa saaksid tulla?”

„Kohe vaatan kalendrist, üks hetk.”

Seisin prospekt Leninal asuva abielukontori ees. Selle nimi oli Kuninglik Suhe. Moskovskajal ootas Amori Kaared, Metallurgi hotelli kõrval Slaavitar ja käekotis kortsus meeleavaldustel tööl käiva tüdruku telefoninumber. Minu tegelik kalender. Hakkasin tagasi peatuse poole astuma ja viskasin tüdruku kontaktandmed tänavale. Kontor asus Dnipropetrovskis, nii et sõit võtab aega. Olin sellest hoolimata valmis kasvõi kohe rongi peale hüppama.

„Oleks hea, kui sa saaksid tuua fotosid endast, võib-olla ka oma perekonnast, vanematest, vanavanematest, tädidest-onudest, nõbudest,” ütles naine. „Mida rohkem, seda parem. Me tahame oma töötajaid korralikult tundma õppida ja teada, kes sa tegelikult oled ja millised on sinu tugevad küljed.”

„Milliseid fotosid?”

„Ükskõik milliseid. Fotod ütlevad rohkem kui tuhat sõna,” naeris naine. „Juhataja tuleb järgmisel esmaspäeval õhtuse lennuga Kiievist ja peab juba kolmapäeval tagasi minema. Kas sa saaksid teisipäeva hommikuks kohale tulla?”

Lõin varba vastu väljaulatuvat tänavakivi ära. Kas firmal läks nii hästi, et selle juhataja lendas Kiievi ja Dnipro vahet lennukiga edasi-tagasi? Seda tegid ainult rahvasaadikud ja tippärimehed, inimesed, kellele oli raha nagu raba. Kas ma kohtun tõepoolest sellise inimesega silmast silma? Või tahtis naine mulle lihtsalt muljet avaldada, näidata, mis mõõtu äriga on tegemist? Käsi tõusis tahtmatult juustele. Juurekasv. Tädi juures oli ainult suvedušš. Selle all oli raske juuksevärvi välja loputada, ma peaksin juuksurisse minema.

„Kiievis on juhataja ajakava järgmisel nädalal väga tihe. Siin on lahedam. Kuidas on, kas kohtume siis meie juures? Kui sa saadad oma kontonumbri, kanname üle raha rongipileti jaoks. Kas SV-vagun sobib?”

Sain suust, et sobib küll, ja lootsin, et telefonis pole kuulda minu katkendlikke hingetõmbeid. Söehais rongides tekitas minus iiveldust ja seepärast oli koht kaheinimesekupees erakordselt meeldiv üllatus. Midagi siiski ei klappinud. Olin leidnud kuulutuse elektriposti küljest, mitte lehest, mitte isegi maršrutkast, mitte ühestki sellisest kohast, kus edukad firmad kuulutusi avaldasid. Ma olin leidnud selle kohast, mille eest ei pidanud maksma. Kuidas sai sellise ettevõtte juht lubada endale Dnipro ja Kiievi vahel lendamist ja kuidas sai sellisel ettevõttel olla raha, et osta tööostjale kallist piletit lihtsalt vestlusele sõitmiseks? Ma ei saanud sellisest sahmerdamisest aru, nagu ma ei saanud aru ka sellest, miks nõuti nii palju fotosid või millise tööga on üldse tegemist. Naise innukus pani kahtlustama elundidoonorlust, kuigi ma ei taibanud, kuidas fotod asjasse puutuksid. Aga mis tähtsust sel oli, tasu oli tähtis. Naine lobises tühja-tähja elu suurest kingist ja pöördus tagasi minu sõidu praktiliste küsimuste juurde. Otsustasin, et neerust võin loobuda. Saan ka ühega hakkama. Ja poole maksaga. Selle eest makstaks veel rohkem.

Ma ei rääkinud oma kahtlustest kellelegi. Ütlesin Dniprosse sõidu põhjuseks vist tõlgi töökoha ja sel moel õnnestus mul ema silmadesse elu tuua. Ta hakkas köögis pikkade sammudega edasi-tagasi kõndima, rüht sirge, otsekui oleks tahtnud kõigile häid uudiseid rääkida, kuigi publikuks oli ainult minu tädi, ning ema silmad särasid innust nagu uhiuue liinibussi külg. Ma ei tahtnud neid muretsema panna ega rääkinud uue koha tööülesannetest enne, kui mind oli edutatud koordinaatoriks.

HELSINGI
2016

Mu rinnust käis läbi võpatus, kui nägin pereisa emale ja koerale parki järele tulevat. Mõlemad lapsed olid kaasas. Poiss, kes oli teistest maha jäänud, nägi kiiresti tühjenevat rosinapakki raputades rõõmus välja; noogutasin pere tervislike vahepalade eelistamist heaks kiites peaaegu märkamatult peaga. Möödunud nädalal ei olnud lapsi näha olnud ja ma panin selle kõhugripiepideemia süüks. Praegu nägid kõik terved välja. Naist vaadates ei oleks võinud arvata, et ta oli haigevoodite ääres valvanud, ning ometi tal oli jätkunud aega veel poodideski käia: uus liivakarva kevadmantel oleks ka mulle sobinud ja tüdrukul oli sall, mida ma polnud varem näinud. Kui telefon helises, võttis mees kõne vastu, ise samal ajal naisele otsekui vabandust paludes otsa vaadates. Naine silitas tema käsivart, surus otsaesise korraks vastu mehe õlga. Isegi rihma otsast lahti lastud šnautseri pöörane karglemine oli stiilipuhas. Nende lemmiku haruldane valge värvus äratas tähelepanu ja koertenäitusel võitis ta alati. Imetlesin natuke aega koera jooksu ja valvsat poosi, millesse ta tardus eemal midagi huvitavat märgates. Poiss oli jäänud värava juurde ootama. Kui ta oli koti tühjaks raputanud, ei visanud ta prügi maha, vaid viis selle prügikasti. Hästi kasvatatud, head kombed, sellised, milliseid ka mina oleksin õpetanud.

Välgumihkli lõksatus katkestas vaatluse. Minu kõrval istet võtnud naine oli süüdanud sigareti. Heitsin talle pahura pilgu ja jõudsin märgata peenikeste sigarettide paki tuttavat lillemustrit, enne kui pöörasin uuesti oma tähelepanu kaljukünka taha kaduvale perekonnale. Minu kõrval istuja ei olnud soomlane, Glamouri sigaretid ei vastanud kohalikule maitsele.

„Ameerikas nimetati meid ingliteks. Kas sealt te seda õppisitegi?”

Ma polnud kindel, kas olin kuulnud õigesti või mängisid meeled mulle vingerpussi. Minu pilk oli endiselt pööratud perekonnale, kael oli endiselt välja sirutatud. Ma ei julgenud pead pöörata, ei julgenud teada saada. Naine rääkis edasi ja mida kauem ta rääkis, seda selgemaks sai, et tegemist ei ole meelepettega. Ma tundsin teda ja tema tundis mind, ja me mõlemad istusime ühes Helsingi pargis pingil, otsekui meie vahel ei olekski kõiki neid aastaid. Iga sõnaga kopsis ta paigast ühe kivi teise järel minu uuele elule hoolega laotud vundamendist. Ma ei olnud kunagi osanud ette kujutada, et see võiks juhtuda nii. Et see algaks kaunikõrvaliste omadussõnadega, mida ta loopis õhku nagu Lomonossovi teetasse, jälgides samal ajal, kas ma mäletan, millest ta räägib. Kas ma mäletan, et just mina olin aastate eest kasutanud tüdrukuid meie juurde tööle meelitades selliseid sõnu, ja et ma olin kasutanud neid ka tema puhul, ja muidugi ma mäletasin, mäletasin iga läägesse adjektiivi peidetud püünisnööri ning iga sõna vajutas mu õlad järjest enam längu, justnagu aitaks see mul pingilt kaduda, ja ma tundsin, kuidas ma muutun iga silbiga aina väiksemaks.

 

„Aga te oskasite ju alati leida tüdrukuid, keda kunagi ei kiidetud. Sa otsisid nimelt selliseid.”

„Sina ei olnud selline.”

„Paljud olid.”

Ta muigutas huuli ja sirutas käsi nagu baleriin.

„Kuidas see nüüd oligi,” jäi ta mõtlema. „„Luikede järv”. Minu käed olid nagu „Luikede järves”, oli vist nii?”

„On ikka veel.”

Ta naeris, tuulejakk kahises ja ma nägin tuttavat tiivaliigutust. Mind oli võlunud see, kui väljamõõdetult ta liikus. Tema jalad olid igal sammul puudutanud maad, nagu jälgiks teda areenitäis pealtvaatajaid.

Kui naise, toona tüdruku portfoolio jaoks fotosid tehti, laskus ta minu valitud kleidis spagaati. Kuigi ta tegi tegelikult alles pildistamise jaoks soojendust, oli selles kombinatsioonis midagi unustamatult intiimset: lilleline kloššseelik, treeningsaal, nõtked pahkluud. Ta oleks otsekui unustanud fotograafi kohaloleku. Jumestaja oli üle tunni oma pintslitega tüdruku näo kallal mässanud, aga nii, et sellest polnud aru saada. Valmis kausta nähes olin teadnud, et Dariast saab minu staar ja et ta teeb omakorda staari ka minust.

Daria tõusis ja hakkas koerteaediku värava poole liikuma. Vahepeal jõudsin vapustusest nii palju toibuda, et taipasin, mida see tähendab. Iga meetriga lähenes ta perekonnale ja iga meetriga kerkisid mu silme ette pildid sellest, mis juhtuks, kui pereisa ta ära tunneks. Kõigepealt oleks ta rabatud, siis haaraks telefoni. Ema hakkaks karjuma, koer läheks metsikuks, tüdruk purskaks nutma ja poiss põrnitseks meid, segaduse põhjustajaid, ja kui ema hakkaks lapsi läheneva politseiauto sireenide huilgamise saatel kindlamasse kohta tirima, vaataks poiss selja taha ning vaatepilt tema vanemad endast välja viinud kaltsakatest jääks igaveseks tema mällu.

Perekond oli jõudnud meie jutuajamise ajal laiali pudeneda ja Daria peatus hetkeks, otsekui kaaludes, kellele kõigepealt läheneda. Isa oli tüdrukul käest kinni võtnud, nad läksid järele minu vaateväljast kadunud koerale ja ema tähelepanu oli röövinud kuldse retriiveri kutsikas, kelle omanikuga ta juttu ajas. Poiss jõlkus tänaval. Daria keeras pea viltu, tegi otsuse ja avas koerteaediku värava. Tema ja ema vahele jäi vaevalt kümmekond meetrit kivist kaljut. Ma oleksin ühe hetkega paljastatud, kaotaksin kõik, mis mul oli õnnestunud viimase kuue aastaga üles ehitada, kaotaksin kogu oma uue elu Helsingis. Minu eluiga võiks arvestada päevades, võib-olla tundides.

Pöörasin pilgu taevasse. Minu ema uskus Jumalasse ja pühakutesse, mina mitte. Ometi tõmbasin salli juustele, nagu oleksin kirikus, ja pomisesin midagi, mis oleks võinud olla palve, ning alles liigutus, millega katsin oma pea, tuletas mulle uuesti meelde, et mul on endiselt kaks tervet jalga. Daria tuli peatada.

Šnautser lidus künka tagant välja, terjer kannul, ja loomade pööraseks muutunud mäng tõmbas perekonna tähelepanu endale. Nad ei näinud minu vankuvaid samme ega seda, kuidas mu jalg salli sisse kinni jäi ja kuidas inimesed minu teelt kõrvale astusid, nagu oleksin ma purjus. Daria oli naisest kõigest mõne meetri kaugusel ja köhis juba kurku puhtaks.

„Tahad sa raha? Kas selles on asi?”

Ma olin jõudnud õigel ajal, kõigest hoolimata. Daria suunurgad kaardusid naeratuseks. Ema selg eemaldus. Koerad kutsuti korrale. Jalutusrihmade pandlad klõpsatasid kinni.

„Kui palju sa annaksid?”

Korraks arvasin, et Daria hakkab naerma ja ütleb midagi minu riiete, kogu minu olemuse kohta, mis ei rääkinud jõukusest, aga ta jäi liikumatult seisma ega püüdnud minu kätt maha raputada. Jälgisin tema pilku. Perekond sättis end pargist lahkuma, ema kohendas tüdruku jopet, tüdruk lõi käed emale kaela ümber ja Daria võpatas, nagu oleks teda löödud. Tundsin värinat tema kondises käsivarres. Aga mis siis, kui ta polnudki pargis selleks, et minult või perekonnalt välja pressida? Kõik tema juures toetas ometigi minu oletust rahapuudusest. Ta oli kõhnaks jäänud. Tema riided rippusid seljas. Need olid räbalad, saabaste kunstnahk ketendas ja õlakoti klapp ripendas, rebenenud voodrit oli kleepribaga parandatud. Daria oli teeninud hästi. Mille peale ta oli oma raha hakkama pannud? Kas keegi oli ta sellest ilma jätnud, kas ta oli sattunud vale mehe otsa või aidanud rahaga oma peret? Kas ta oli kulutanud kõik sellele, et neid Ida-Ukrainast ja sõja jalust ära tuua? Kas rahast polnud jätkunud uue elu ülesehitamiseks? Või oli ta selle juba varem ära kulutanud ja pidi nüüd juurde hankima, et aidata kodukanti jäänud sugulasi? Ema sõnul oli praegune Donetski rahvavabariik võtnud ühtedelt kodu, teistele omakorda pakkunud võimalust rikastuda, sest põgenikest maha jäänud varast puudust polnud. Mõned liitusid separatistide vägedega vabatahtlikult, teised värvati vägisi ja desertöörid lasti maha. Mõned liitusid selle pärast, et muidu nende kodu ja vara konfiskeeriti ja omaksed tõsteti lageda taeva alla. Kas Daria saabumine võis olla sellega seotud? Mis siis, kui separatistid olid sundinud ühte Daria kahest vennast oma ridadesse astuma ja too tahtis rindelt koju? Või oli keegi tema sugulastest röövitud? Daria jälgis pargist lahkuvat perekonda, kuni seltskond vaateväljast kadus, siis kustus tema pilk nagu küünal. Hingasin sügavalt sisse. Olin saanud lisaaega.

„Minult ei pudene sentigi, kui meid ära tuntakse.”

„Kas sind tunti ära?”

Daria suunurkades tuksatas iroonia ja ta nilpsas ära huulele ilmunud verepiisa. Nahk tema huultel pakatas kuivusest.

„Eks ole,” mühatas Daria. „Nad ei mäleta ei sind ega mind. Sa oled nende jaoks sama eriline, nagu mina olin sinu jaoks.”

Ma olin nimetanud Dariat eriliseks. Kõige erilisemaks. Olin kiitnud tema luustikku ja keelteoskust, intelligentsuskvooti ja seda, et ta oli tegelenud võimlemisega. Tema naeratus oli olnud pilvitu nagu Texase taevas ja lõug nagu lusikatäis pärlendavat kaaviari.

„Ma olin juba kindel, et ka sina ei mäleta mind, isegi kui oleksin öelnud oma nime kohe esimesel korral, kui ma sinu kõrvale istusin,” ütles Daria. „Sa vist ei osanud oodata, et ma su üles leian? Enne, kui keegi teine.”

Mäletasin, kuidas ma olin lapsena jalakäijate tunnelis isast lahku kantud. Isa leidis mu kohe üles, aga ma olin jõudnud arvata, et ei näe teda enam kunagi ja et rahvahulga tumedatest talvemantlitest moodustunud müüri tagant ründab mind midagi kujuteldamatut. Praegu oli mul sama tunne. Ainult et keegi ei tule mulle appi. Mitte keegi peale minu enda. Ma pean püüdma välja uurida, milles on asi.

„Kas me võiksime vähemalt kusagil mujal edasi rääkida?” küsisin ma ja vaatasin oma käsi. Veri oli sõrmeotstest kadunud.