Rowan Atkinson

Andreas Pittler

Rowan Atkinson

Originaali tiitel:

Andreas Pittler

Rowan Atkinson „Mr. Bean“

© Andreas Pittler, 2020

Saksa keelest tõlkinud Anne Arold

Toimetanud Anu Stolovitš

Korrektuuri lugenud Sigrid Sünd

Küljendanud Heiko Unt

Projektijuht Martin Kivirand

Tõlge eesti keelde © Anne Arold ja Kirjastus Paradiis, 2020

ISBN 978-9949-7412-3-6

ISBN 978-9949-7412-6-7 (epub)

E-raamat OÜ Flagella

EESTIKEELSE VÄLJAANDE EESSÕNA

Selle raamatu eellugu ulatub 40 aasta taha. Möödunud sajandi 70ndate aastate lõpul olin ma 15aastane ja maadlesin igasuguste probleemidega, mis üht murdeealist võivad tabada: kool on tüütu, naissugu ignoreerib sind, vanemad käivad närvidele ja isegi oma keha ei kuula enam sõna. Sellises olukorras on vaja huumorit. Palju huumorit. Igal juhul rohkem huumorit, kui seda suudab pakkuda Viin – linn, kus ma olen sündinud ja üles kasvanud. Sest kõik kodumaised koomikud olid põhiliselt nõmedad. Mu vanemad pidasid neid naljakaks – minu jaoks piisav põhjus, et neid mitte naljakaks pidada. Ja nii asusin ma otsima... noh, „midagi täiesti teistsugust“.

Selle leidsin ma viimaks „Monty Python’is“, mis avas mulle tõesti uue huumori horisondi. Nende „Lendav tsirkus“ („Monty Python’s Flying Circus“) oli iganädalane tipphetk, mis aitas mul mõneks ajaks unustada oma 15–16aastase eksistentsi trööstituse. Koos sõpradega, kes olid minuga samal lainepikkusel, läksin kinno, kus jooksis „Briani elu“ ja siis – kes teab mitmendat korda juba – „Monty Python ja Püha Graal“. Ning nagu heal söömaajal, oli ikka hea meel, kui õnnestus saada ka lisaportsjon. Näiteks Pythonite TV-etteasted, mida võis välja õngitseda mingist ööprogrammist. Nii sai nähtud sketši neljast Yorkshire’i mehest, kel oli seljataga kohutav lapsepõlv. Kuid – stopp! Selles tükis ei kuulunud üks neist neljast päris kindlasti Pythonite punti. See oli mingi uus sell! Mu hea nina võttis kohe lõhna üles. Nuhkisin välja, et mehe nimi oli Rowan Atkinson ja ta oli jõudnud Inglismaal telesarjas „Mitte üheksased uudised“ („Not the Nine O’Clock News“) juba parajat furoori tekitada.

Ja olingi saanud endale kullakaevamiseks uue maa. Järgmistel aastatel vaimustusin Atkinsonist Blackadderina, siis nautisin teda Mr Beanina ja lõpuks naerutas ta mind inspektor Fowlerina. Seda kõike ajal, mil olin astunud just sammukese lähemale oma unistusele sellest, et kunagi ise kunsti teha. 80ndate aastate keskel hakkasin avaldama raamatuid, kusjuures eriliselt köitsid mind biograafiad – inimeste elukäikude kirjeldused. Küsisin endalt, miks mitte kasutada seda huvi ära ja tutvustada lugejale oma noorpõlve kangelasi. Nõnda nägidki 1997. ja 1998. aastal ilmavalgust kaks raamatut: „Monty Python“ ja „Rowan Atkinson“. Tundsin, et sain sellega kustutada oma tänuvõla nende kuulsusega pärjatud meeste ees, kes olid mind nii imeliselt mu murdeea kriisidest välja aidanud.

Aastatega muidugi maitsed muutuvad. Korraga avastasin, et naeran oma vanemate kunagiste lemmikkoomikute tobedate naljade peale – ja sain aru, et olen vahepeal ise vanaks saanud. Ja nagu ikka, käivad vanadusega kaasas igasugused probleemid: töö on igav, naissugu ignoreerib sind, lapsed käivad närvidele, ja isegi omaenda keha ei kuula enam sõna.

Ja sellises olukorras... nojah, teate isegi! Nii veedangi nüüd taas palju aega Rowan Atkinsoni ja tema tsunfti seltsis. Mitte üksnes sellepärast, et ma nende sketše vaadates praegugi veel südamest naerda saan – need annavad mulle mõneks hetkeks ka tunde, et olen jälle noor. Ja see on midagi, mille tähtsust ei või alahinnata.

Seega oli aeg täiesti küps veel üheks tänukummarduseks neile kangelastele ja nii tuli mulle see eestikeelne välja­anne lausa kahekordselt sobival ajal: esiteks pakkus see veel kord võimalust süüvida Atkinsoni loomingusse – mis tegi küll üksjagu valu, aga õnneks ainult naeru­lihastele –, teiseks tahaksin ma loota, et eesti lugejad saavad minuga selle raamatu kaudu oma vaimustust jagada. Soovin neile palju lõbusaid hetki ja edaspidiseks häid elamusi Atkinsoni filmide seltsis. Sest üht peab praegusel ajal kindlasti ütlema: naer on terviseks!

Viin, august 2020

1. PEATÜKK
Talupoiss metsikust põhjast

Suurbritannia ei võrdu Inglismaaga – olgugi see inglastele ehk alati nii paistnud. Mitte asjata ei ole saareriigi ametlik nimi Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriik, ja teine Bessie ei ole – vähemalt formaal­juriidiliselt – mitte lihtsalt Inglismaa kuninganna, vaid ka Šotimaa ja Iirimaa oma – nojah, vähemalt mingil moel. Teoreetiliselt kuuluvad tema valitsusalasse veel Kanada ja Austraalia kroonid, Uus-Meremaa kiivi, Jamaika rastapatsid, Pitcairni kuldne palmioks ja naurulaste valitseja niinekübar takkapihta. Windsoritel on terve hulk riiklikke funktsioone. Ja kui praegune riigipea oma papalt koha üle võttis, oli Inglismaal, pardon, Suurbritannial, neid veel oluliselt rohkem. India keisrikroon tuli küll vahetult pärast sõda tikka masala1 retsepti vastu välja vahetada, aga sellest hoolimata oli Britannia maailmas veel tähtsal kohal.

Hiiglaslik „Rahvaste Ühendus“2 ulatus endiselt üle kogu maakera, ja ehkki ta ei saanud enam omaks pidada rohkem kui üle veerandi maakerast, nagu see oli olnud anno 1914, kujutas see endast ikka veel suurimat riiklikku moodustist. Seda rahvaste ühendust valitseti Londonist, ning see asub teatavasti Inglismaal, mistap inglased tavatsevad siiani kangekaelselt panna võrdusmärki Suurbritannia ja Inglismaa vahele, ajades sellega Ühendkuningriigi teistel rahvastel harja punaseks. See samastamine muutus inglaste jaoks veelgi olulisemaks vahetult pärast sõda, mil ka kõige paadunumad optimistid pidid mõistma, et impeeriumi-toreduste aeg on pöördumatult ümber saanud.

Nüüd kujundasid sündmusi maailmas superriigid USA ja Nõukogude Liit. Sinna ei saanud midagi parata ka Winston Churchill, kelle inglased 1951. aastal Downing Street’ile3 tagasi kutsusid, et vana hiilguse kaheldav taassünd kuidagi siiski teoks teha. Kuid kujunenud poliitilistes oludes pidi kapituleeruma isegi Churchill, kes oli teises ilmasõjas raskelt verd valanud, higistanud ja nutnud ja mäletas seda veel nii hästi, et sai oma memuaaride eest suisa Nobeli kirjanduspreemia. Üks maa teise järel – Egiptusest Keeniani, Pakistanist Bangladeshini – õpetas inglastele, kuidas kärmelt kohvrid pakkida, ning reaalpoliitiliselt ei jäänud kunagisele koloniaalimpeeriumile peagi enam midagi, mida ekspluateerida, pardon, valitseda. Tommy oli omaenese saarele tagasi heidetud, ja seal jäi tema osaks üksnes nukrutseda. Polnud enam suulusid ega sikhe, kelle ees karm isand Inglismaalt võinuks meistrit mängida, et nende saamatuse kulul iseennast lõbustada.

Kuid just siis meenus inglastele, et neil on ju oma saarelgi mõned põliselanikud, kellele võiks ülalt alla vaadata. Kusagil teisel pool Tweedi (seda jõge, mille järgi nimetame ülikonda4) elasid poolmetsikud šotlased, need pikajuukselised kilte kandvad habemikud, ja teispool Offa valli5 veel mingid keldid, kelle keel näis koosnevat arusaamatust kaashäälikute segapudrust, kummalisest l-de ja w-de segadikust. Mis „Ühendatud Kuningriik“? Ei, vähemalt Briti saarel maksis veel inglaste sõna, meeldis see siis waleslastele ja šotlastele või mitte. Kuid šotlased ja waleslased oskasid end kaitsta. Nemad avaldasid omakorda inglaste suhtes põlgust, millesse oli segatud tubli annus vaikset eelarvamust. Seega oli asi selge: ühel pool jõge elasid head, teisel pool pahad. Sõltus ainult sellest, kummalt kaldalt vaadata.

Kui aga olid sündinud – nagu Rowan Atkinson – 6. jaanuaril 1955 Newcastle’i lähedal asuvas väikelinnas Consettis, päris Šotimaa külje all, kandsid lausa kahekordset karistust. Inglased ei võtnud sind enam tõsiselt, šotlased aga veel mitte. Rowani isa Eric oli talunik. Ta oli pärast sõda abiellunud Ella Mayga ning mingi väike­kodanliku pedantsuse ajel eelistas ta lastele nimesid valides R-tähte – olid ju Rowani vanemate vendade nimed Rodney ja Rupert. Perekonnanimi viitab seevastu šoti esivanematele. Rowan sai küll veel teisegi eesnime – Sebastian – arvatavasti ühe tegelase järgi Shakespeare’i komöödias „Kaheteistkümnes öö“. Oli see mingi oomen?

Atkinsonide pesamuna kasvas üles Northumberlandis; Šoti piir oli kiviga visata, seega arenes siin elav kultuurivahetus. Kõigi rahvuslike eelarvamuste kiuste ületati piiri pidevalt mõlemas suunas – London oli lõppude lõpuks kaugel, igatahes kaugemal kui Edinburgh. Läbi Šotimaa lõuna­osas paikneva Bordersi6 omavalitsuse, Atkinsoni sünni­kohast mõne miili kaugusel, voolab väike jõgi, mis sai koos ühe selle ääres paikneva külakesega nime perekonna järgi, kelle valduses oli siin kandis ennevanasti uhke loss. Kuidas sealsed asukad endale nime olid saanud, sellest ajalugu vaikib. Ilmselt ei taibanud nad õigel hetkel usaldusväärset PR-agenti palgata, kes midagi paremat välja oleks kaubelnud, sest selle iidvana suguvõsa nimi oli Blackadder (’must rästik’). Lossist pole nüüdseks alles jäänud kivigi, millel mõni madu Šotimaa harvadel päikeselistel päevadel võiks peesitada. Ka seal kunagi elanud perekond on unustusse vajunud; viimane Blackadder on ammu põrmuks saanud ja oma esivanemate juurde rännanud, et taevastes koorides inglitega juttu puhuda. Küll aga saab tänapäeval Blackadderis veel tankida ning hädapärased asjad ära õiendada.

Põhjas piirneb Borders Lothiani krahvkonnaga, kus 13.–14. sajandi vahetusel elas keegi Mister Bean, kes sai teataval määral laiemalt tuntuks. Kuid Sawney Bean erines kardinaalselt Atkinsoni loodud fiktiivsest nimekaimust. Kahtlemata oli ka too keskaegne Bean omamoodi veidrik, kes võis vahetevahel kogu piirkonda jahmatada; aga need polnud mingid lõbusad vembud, mida Sawney Bean tagataskus varjul hoidis. Ta elas koos oma 50 hõimlasega koopas, kuhu ta teelisi (võib-olla Inglismaalt tulijaid) sageli söömaajaks sisse kutsus. Nood ei võinud muidugi teada, et nad pearooga ise kaasas kandsid – omaenese isikus! Kui saabus kätte aeg Sawney Beani viimasteks vempudeks7, leidsid šoti võimud koopast vähemalt 37 ärasöödud inimese jäänused. Seejuures oli perekond Bean mõned „koodid“ mustade päevade tarvis ka sisse soolanud. Toonaste kohtu­tavade kohaselt määrati Mr Beanile ja kõigile ta omastele surmanuhtlus „kehaosade maharaiumise läbi“ ning kõrgemalt tulnud käsku järgides ta tükeldati. Kuid säärased julmad päevad olid 1950. aastate keskpaigaks aegade tormiga juba ammu minema pühitud. Tollal söödi putru ja lasti Yorkshire’i pudingul hea maitsta. Ning kui talupere pärast rasket päevatööd köögilaua ümber kogunes, jäi ehk aega juttugi vesta või muidu üheskoos mõnusalt aega veeta.

Nojah, see kõik võib ju olla päris tore, aga taluelu vaevalisemat poolt see siiski pilgu eest ei varjanud. Oma maa­lapikese külge aheldatud maamees oli arengule lihtsalt jalgu jäänud, ning kui keegi sel maakamaral üleüldse kusagile jõuda tahtis, jättis ta söödapeedikasvatuse pigem sinna­paika, sidus kompsud kokku ja rändas laia ilma – nagu seda tegid ka Rowani vanemad vennad, kes pühendusid säravale finantsmaailmale. See aga tähendas, et isa Ericu arvates oli nüüd Rowan see, kel vanemate maja­pidamises edasi tuli toimetada. Niipea kui Rowan seda taipas, hakkas tal häirekell helisema – ja ta asus kiiresti olukorrast väljapääsu otsima.

Väike Rowan puutus juba varakult kokku kultuurse meelelahutusega. Tema vanaisa Edward oli Inglismaa „metsikus põhjas“ asutanud kinoketi, nii et Rowan sai pidevalt tasuta uusi filme vaadata. Peale selle soetas vanaisa ühena esimestest kogu ümbruskonnas endale televiisori, mis tuli Rowanile samuti igati kasuks. Kui 1967. aastal ka vanemate­kodus pildikast paika seati, oli ajastus tõesti ideaalne: saabus ju siis BBC komöödiate kuld­aeg. Mõne aasta jooksul jõudsid eetrisse „Dad’s Army“, „Monty Pythoni lendav tsirkus“ ja „Fawlty Towers“, mis andsid noorele Rowanile rohkelt inspiratsiooni. Oli üsna loogiline, et John Cleese’ist8 sai üks tulevase „Mr Beani“ eeskujudest.

Esialgu oli aga Rowani suureks kireks kino. Ta uuris süstemaatiliselt läbi põlvkondade viisi kuulsaid koomikuid, kelle parimaid nõkse ta läbisegi püüdis omandada. Nende seas oli kõigepealt prantslane Jacques Tati, kelle filmi „Härra Hulot’ puhkus“ („Les Vacances de Monsieur Hulot“, 1953) ta ühe nädalavahetuse jooksul seitse korda vaatas. Järgmisel esmaspäeval oskas ta iga Tati žesti, iga sammu, iga liigutust vabalt jäljendada. Oma miimika treenimiseks ja teiste eksituste komöödias9 vajalike oskuste arendamiseks otsis ta inspiratsiooni ka omalt maalt: Stan Laureli filme vaatas Rowan samuti meelsasti ja sai neist hulgaliselt uusi ideid. Ning lõpuks pälvis tema piiramatu imetluse ameeriklane Buster Keaton.

Ometi läheks liiga pikale, kui püüda siinkohal üles lugeda kõiki Atkinsoni eeskujusid. Selles suhtes on Atkinson eklektiku arhetüüp. Ta töötas üksipulgi läbi iga suurepärase koomiku, uuris teda põhjalikult ja võttis üle, mida matkimisväärseks pidas.

Tema tähelepanu pälvisid kõigepealt eksituste komöödia elemendid, mis pidid leidma kasutust eelkõige Mr Beani tegelaskuju loomisel. Beani kohmakuse algeid leiame mitte ainult Stan Laureli või Tati juures, vaid ka vanades tumm­filmides, kus teevad kaasa Harold Lloyd ja Ben Turpin, samuti Harpo Marx ning isegi Jerry Lewis. Akrobaatiliste kunstide viljelejatest ulatasid abikäe Charlie Chaplin ja Buster Keaton, kõnnakus ja näovigurites leidub ilmseid laene Tatilt ja Lewiselt. Sõnaliste naljade eeskujudeks võiksid aga olla Groucho Marx, Woody Allen ja muidugi John Cleese.

Vodevilli- ja tummfilmistaarid, vennad Marxid, Martin ja Lewis, Pythonid, aga kindlasti ka sooloartistid nagu Tati – nad kõik pakkusid Atkinsonile mõtlemise kooli, mille õpetusi ta hoolega tudeeris. Varsti sai talle selgeks, et perfektne koomik peab olema midagi enamat kui lihtsalt naerutaja, kes banaanikoorel libastub või mõne kalambuuriga maha saab. Komöödiamaailm on lai valdkond, ning kes tahab publikut naerma ajada, peab suutma olla paindlik. See tähendab isikupära, millega mingile situatsioonile reageeritakse ja mis muudab iseenesest „normaalse“ tegevuse naljakaks. Atkinson võttis nagu juuraõpingutes kõigepealt ette konkreetse juhtumi ja uuris selle põhjalikult läbi, et seejärel vajalikud üldistused teha. Nii ühendas Atkinson peagi klassikalise tsirkusetola trikid Chaplini kõnnaku ja Woody Alleni intellektuaalse luuseri näo­ilmega. Isegi Peter Sellersi inspektor Clouseault10 võis midagi õppida. Koomikute maailm avas Atkinsonile täiesti uue teadmiste horisondi.

Igapäevases koolielus osutusid sedalaadi uued teadmised samuti kasulikuks. Durhami katedraali koorikoolis oli teatritrupp, kellega liitus ka noor Atkinson, et kunagi rambivalgusse astuda. Kuid ka lava kõrval oli Rowan alati valmis end parimast, see tähendab, koomilisest küljest näitama, millega ta nii mõnigi kord end ühe või teise kaas­õpilase asemel tähelepanu keskmesse seadis. Üks tema klassikaaslastest vahetas seepeale koguni tegevusala. Kuna näitlemine oli saanud juba Atkinsoni pärusmaaks, lülitus too klassivend ümber rock’n’roll’ ile, et avastada lõpuks – kui ta ka sel alal läbi ei löönud – enda jaoks täiesti uus väljund: poliitika. Ehkki ta isa oli vana konservatiiv (või vahest just seetõttu), liitus rokkmuusik leiboristidega, kes valisid ta 1987. aastal parlamendi alamkotta. 1992. a kuulus ta juba partei juhtkonda ning kui John Smith 1994. aastal ootamatult suri, võttis Atkinsoni koolivend ise parteis juhtimise üle. Tööpartei esikandidaadina võitis ta 1997. aastal ülekaalukalt valimised ja 1. mail sai temast Briti peaminister. Nüüd on igaühele selge, kellest jutt: see oli Tony Blair.

Nagu nimest „Durhami katedraal“ näha, oli Atkinsoni esimeste etteastete paiga puhul tegu kristlike väärtuste kasvulavaga. Siinsete pühade võlvkäikude all sagis kõikjal ringi sutaanikandjaid, piisavalt suurepäraseid eeskujusid mõnegi tulevase sketši tarbeks, seda mõistagi Isa, Poja ja Püha Kitse nimel11. Atkinson ei olnud küll mingi särav kangelane, aga ta oskas juba toona kaaslaste tähelepanu köita. Kui ta just ei tsiteerinud peast mõnd osa Monty Pythoni „Lendavast tsirkusest“, siis lõbustas ta kaasõpilasi, imiteerides õpetajate väiksemaid või ka suuremaid nõrkusi. Nemadki ei jäänud tänu võlgu, vaid pakkusid talle vastutasuks otsemaid uusi võimalusi kunstiliseks eneseväljenduseks, jättes koomiku peale tunde. Saanud sel moel jõude­hetki lisaks, jätkas Atkinson loomingulisi otsinguid. Ta kirjutas oma piinajate kohta pilkevärsse. Ja et kõik kenasti õpetlikult mõjuks, valis ta selle kunsti viljelemisel meediumiks ladina keele. Nii mõnigi loodusteadlane võinuks olla rahul, kui Atkinson talle oma heksameetreid esitas.

Tjah, kui need lahked füüsikud ometi oleks lubanud tal oma teadmisi veidi laiemalt levitada!

Kuid toona oli õpetajatel veel sootuks teisi vahendeid, et õpilastel elu kibedaks teha. Karistuseks pidid need, kes olid (mis tahes põhjusel) ebameeldivalt silma jäänud, kooli hobusekronude seedeprodukte kokku korjama. Ning kühvlid anti selleks üksnes privilegeerituile, nagu Atkinson hiljem on meenutanud.

Atkinsoni õpitulemused olid küll alati head ja ta kuulus oma lennu parimate hulka, ometi sattus tema koolispüsimine sageli küsimärgi alla. Esiteks suitsetas ta tollal nagu korsten, teiseks kahtlustati teda kord seotuses mingi uimastilooga. Klassijuhataja nägi temas juba langenud inglit, kel seisab ees hale põrumine lõpueksamitel, kuid Atkinson tõestas, et seesugused ennustused ei pea kaugeltki alati paika. Õpetaja tunnistas viimaks allajäämist. Ehkki ainult osaliselt. Tema enda selgituse kohaselt püüdvat ta harilikult ikka valmistada õpilasi ette karjääriks majanduse vallas ja talle poleks pähegi tulnud soovitada kellelegi meelelahutusäri sätendavat maailma, kuid Atkinson teeks tema arvates vea, kui ta seda teed ei prooviks.

Ehkki Atkinson oli kooliteatris korduvalt olulistes rollides üles astunud – muuhulgas Mefistona Marlowe’ näidendis „Dr. Faustus“ ja kroonprintsina George Bernard Shaw’ „Pühas Johannas“ –, ei tundnud ta esialgu mingit erilist vajadust oma koomikuannet rakendada. Korralik haridus soliidse põhjana igaks elujuhtumiks näis talle paremini sobivat. Ja nii otsustas Atkinson valida endale elukutseks ühe teise hobi. Juba varases nooruses oli ta vanematekodus põllutöömasinate kallal nokitsenud ja nii mõnegi traktori taltsutanud. Seesuguse mutrite ja poltide armastuse juures on arusaadav, kui valitakse eriala, mis on seotud elektroonikaga. Õpingutele eelnevat suve kasutas ta siiski veel selleks, et külastada Portsmouthis üht draamakursust. Lõppude lõpuks ei tahtnud ta ka sel alal rooste minna. Pealegi kulus innustunud amatöörilegi ära näitemängu tehnilisest poolest üht-teist teada saada.

1973. aasta sügisel oli ta siiski tagasi metsikus põhjas. Ta alustas Newcastle’i ülikoolis elektroonikaõpinguid, millega jõudis lõpule juba 1975. aastal, olles omandanud tehnikateaduse bakalaureuse kraadi (BSc). Bakalaureus on aga Britannias madalaim akadeemiline kraad. Seda oli kindlasti liiga vähe, et rahuldada Atkinsoni ambitsioone. Niisiis suundus ta 1975. aasta sügisel Oxfordi, et seal haridusteed jätkata. Ta astus auväärsesse Queen’s College’isse sooviga saada tehnikateaduse magistri kraad (MSc). Ja sellega oli Atkinson õigel ajal õiges kohas.

Juba oma esimesel tudengiaastal Oxfordis sattus talle ette Oxfordi ülikooli draamaühingu (OUDS12) kuulutus, milles anti teada plaanist korraldada katsed, leidmaks võimaluse korral oma ridadesse uusi lihvimata teemante. OUDS-il oli seljataga peaaegu sama hiilgav ajalugu nagu alma mater’il endalgi. Selle ridades olid 10–15 aastat tagasi oma esimesed kannused teeninud Pythoni-kuulsused Michael Palin ja Terry Jones. Ometi ei vallanud OUDS moodsa kabareeteatri monopoli. Oxford ja Cambridge ei võistle nimelt omavahel mitte ainult sõudmises, vaid pakuvad teineteisele tihedat konkurentsi ka estraadikunstis. Ning Cambridge’is tegutsev Footlight Society, mille peategelasteks olid aastakümnete vältel teiste hulgas Pythoni vaimne juht John Cleese, hilisem BBC hommikusöögi­meister David Frost, Oscari laureaat Emma Thompson ja multitalent Stephen Fry, oli Oxfordi mõttekaaslastest alati tubli sammu võrra ees. Kuid OUDS oli igal juhul etem foorum kui Durhami koolilava ja nii panigi Atkinson end siin proovile. Oma etteaste ootamise ajal lõdvestus ta peegli ees, tehes mõningaid näovigureid – ja seal avastas ta endas senitundmata talendi: temas oli peidus terve hulk kõiksuguseid naljakaid nägusid. OUDS-i omadele sai juba pärast mõnda etüüdi selgeks, et seda poissi saab tõesti hästi rakendada. Ning 1976. aastal oligi Atkinson võetud vastu „Oxford Revue“ ridadesse, kus ta sai muuseas tuttavaks ka ühe liivakarva juuste ja avatud olekuga Pythoni austajaga. Selle tudengi nimi oli Richard Curtis ja ta oli vaimukate dialoogide meister. Õige pea hakkasid nad koos sketše kirjutama – see oli ühe imelise sõpruse algus, nagu öelnuks Rick Blaine „Casablancas“.

Enne kui Atkinson ülepeakaela lavalaudadele sööstis, mis tähendasid talle peagi tervet maailma, näis talle veel oluline oma sotsiaalset seljatagust natuke kindlustada. Ta kandideeris helitehnikuna tööle BBC-sse, kus olid kanda kinnitanud ka Cleese, Jones ja Frost. Kuid vanal heal BBC-l ei paistnud majanduslikult kitsastel aegadel uutele talentidele rakendust leiduvat. Atkinsoni taotlus lükati tagasi. Jäänud sel moel priiks igasugustest kohustustest, võttis ta Curtise kaasa ja sõitis oma VW-bussiga 1976. aasta suvel Edinburghi, et esineda seal maailmakuulsal komöödia­festivalil „The Fringe“, tudengitest koomikute ja teiste noorte nalja­hammaste iga-aastasel tippsündmusel. Olemaks kindel, et maailm tema esinemist ikka märkab, saatis Atkinson enne seda üheksale Londoni agendile kirjad, juhtides tähelepanu enda osalemisele festivalil. Üks adressaatidest oli Richard Armitage, John Cleese’i agent, kes oli väga liigutatud sellest ülimalt isiklikust pöördumisest, mis algas sõnadega „Väga austatud proua või härra“. Kiiresti sõitis Armitage Šotimaa pealinna, nägi seal Atkinsoni ette­astet ja sõlmis temaga seejärel lepingu. Sellega oli Atkinson nüüd ametlikult saanud John Cleese’i, oma kauge noorpõlve iidoli tallikaaslaseks.

Pärast Edinburghi-reisi taipasid lõpuks ka Atkinsoni vanemad, et Rowanist nende koduse majapidamise ülevõtjat vist ikkagi ei saa; ema tegi murelikuks ka see, millesse ta poeg end nüüd üleüldse oli mässinud. Meelelahutusäri oli tema arvates täis kahtlasi tegelasi. Kui aga pojake oli tutvustanud talle oma agenti, kes meenutas oma peenes rüüs pigem pangajuhti kui teatritegelast, rahunes emagi vähemalt mõnevõrra maha. Atkinson võis valitud rajale jääda, saades selleks ka vanemate õnnistuse.

Ta otsustas jätkata seda, mis talle Edinburghis edu oli toonud. Selleks kirjutas ta kava pealkirjaga „Naljast kaugel“ („Beyond the Joke“) – vihje tudengirevüüle „Beyond the Fringe“, mis sisaldas omakorda vihjet Edinburghi festivalile – ja sai esimese võimaluse etteasteks Londonis. 1978. aastal esietendus tema show Hampstead Theatre’is. Publiku seas istus ka John Cleese, kes oli oma kolleegi kohta sooje sõnu öelnud. Atkinson olevat „väga, väga hea“ ja suutvat ka nõrgapoolsest sketšist suurepärase tulemuse välja võluda: „Ta pani inimesed naerma ka materjaliga, mille puhul mina oleksin olnud valmis peale maksma, et seda mitte näha,“ kõlas meistri kommentaar.

Näitleja Peter Cook, kes tegi mõned aastad hiljem koos Atkinsoniga kaasa sarjas „Blackadder“, on öelnud: „Lausa võimatu on tema juuresolekul mitte lõbus olla. Ta on sada protsenti vaimustav.“