Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailmaSõnum

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Eessõna

Õiget toitumist ei ole lihtne õpetada isegi lastearstidel. Nüüdse aja lapsevanemad on ambitsioonikad, mõnikord lausa sedavõrd, et lastearstid peavad neid rahustama ja ütlema, et kõik ei pea nii nööri mööda käima. Lapsed on vastupidavad olendid. Ent samas ei saa teha nägu, nagu poleks toit oluline. Lapse keha kasvab toidust, mida ta sööb.

Kui kord maal diivanil oma teist last imetasin, tuli sisse mu vanem õde, vaatas poisi martsipanikarva beebikeha ja ütles: „Kujuta ette, et tema keha iga rakk on pärit sinust.“ Mõte on vaimustav ja isegi ilus, aga mõni aeg hiljem, kui istusin oma helerohelises köögis, plastlusikas lapse toitmiseks käes valmis, mõtlesin: „Tema keha iga rakk on tekkinud sellest, mida mina olen söönud ja millega ma teda söödan. Või õigemini sellest, mida mul õnnestub talle sisse sööta.“ See mõte oli pisut hirmuäratavam.

Mina ehitangi üles oma laste tervise alusmüüri, minu lapsed on minu jaoks maailma kõige tähtsamad inimesed – ja nemad panevad omakorda aluse oma laste tervisele. Minu viljakad või viljatud jõupingutused või tegematajätmised võivad määrata selle, kas minu lapsed on terved või haiged, kas nad tunnevad end hästi või halvasti.

Ent alati ei ole lihtne õigesti talitada. Lapsed peavad saama kalori kohta rohkem toitaineid kui täiskasvanud, aga neil on märksa väiksem magu, nii et toitained tuleb kavalalt kokku pakkida. Lisaks tuleb arvestada suure rauavajaduse ja soolapiirangutega, D-vitamiini ja muude vitamiinidega. Missugune rasv on parim? Ning kuidas pääseda keskkonnamürkidest ja toidulisanditest?

Küllap ongi meie haavatavus – hirm eksida – see, mis võimaldab tööstusel pigistada meid oma raudsesse haardesse. Küllap seepärast lasemegi end veenda, et tööstuslikult toodetud lastepudrud ja purgitoit, mida me ise ei kipu temperatuuri kontrollimiseks suhugi pistma, on kasvavale organismile kõige paremad. Võrdlemisi kummaline.

Pealegi ei piisa vaid teadmistest selle kohta, mida laps vajab. Väikese inimese peab ju ka näiteks brokolit ja maksapasteeti sööma saama. Kuidas ometi? Ja miks on nii, et mõned lapsed teevad noka pärani lahti, et ikka rohkem ja rohkem suhu mahuks, samas kui minu lapsed suruvad huuled lusika ees enamasti kõvasti kokku ja tahaksid iseseisvalt süüa, kuigi motoorika seda veel ei luba?

Minu kogemus lastearstina kinnitab, et enamik vanemaid muretseb toidu ja söögiaegade pärast. Lisaks ei soovi keegi närvilist õhkkonda, mis kodus tekib, kui üks väike pereliige keeldub söömast. Nii tehaksegi alateadlikult seda, mis kindlasti sobib, ning antakse pastalipsukesi, saia ja poest ostetud lihapalle, selle asemel et katsetada uute maitsetega. Nõnda jäädaksegi kehva toidu lõksu.

Nüüdsel ajal ei ole kuigi lihtne olla lapsevanem. Samas on võrdlemisi lihtne välja naerda meie põlvkonna valmidust reageerida kõiksugu ekspertnõuannetele ja viimastele soovitustele tervislike eluviiside vallast, samuti meie võimet koguda juhuslikke teadmisi guugeldatud nõuannetest ja tähelepanekutest. Keda ometi usaldada? Ka usaldusväärsed allikad nagu lastepolikliinik, perearsti infotelefon, toiduamet ja maailma terviseorganisatsioon, kelle soovitused põhinevad teadusel, on sageli pisut ajast maas, sest kogu riigis või üle maailma kehtivate soovituste muutmine võtab aega.

Ei, ikka ise peab teadmistejahil ohjad haarama ja terad sõkaldest eraldama, kuigi seda on ilmselt lihtsam öelda kui teha. Meie, väikeste laste vanemad, kannatame sageli väsimuse ja unepuuduse all ning meil on vaja kergesti kättesaadavaid teadmisi, inspiratsiooni ja konkreetseid nõuandeid. Samal ajal peab see, mida me loeme, olema võimalikult tõene. Enam ei jaksa kuulata hirmutavaid või hoiatavaid näiteid ja meetodeid ega järjekordset näppu viibutavat tädikest. Tarvis on täpselt seda raamatut.

Ülikoolis biokeemiat õppinud teadusajakirjanik Ann Fernholm on varem kirjutanud kaks väga populaarset raamatut, „Magus veri“1 ja „Kõige magusam, mis meil on“. Siinne raamat räägib sellest, kuidas võiks tutvustada toitu väikestele lastele. Raamatut on lihtne lugeda, see on paraja pikkusega, teaduslikult hästi põhjendatud ja samas tõeliselt põnev. See loob kindla pinnase, millele rajada oma pere tervisliku toitumise süsteem, ent lisab ka uusi vaatenurki sellele, kui oluline on harjutada last võimalikult vara uute maitsete ja koostistega ning millist mõju võib lapse tervisele avaldada tema kokkupuude võimalike allergeenidega.

Tunne, et sa ei pinguta piisavalt, paistab olevat vanemarolli vääramatu osa, seetõttu on eriti tänuväärne, et Ann Fernholmil on õnnestunud kirjutada raamat millestki nii keerukast kui laste sööma õpetamine, ja et ta innustab ning paneb mõtlema, et nii võiksin teha ka mina. Muudest sarnastest raamatutest eristub siinne sellega, et autor loob otseseid seoseid uuringutega, millele ta viitab. See lisab arutluskäikudele sügavust ja ärgitab lugejat kriitiliselt mõtlema.

Laste söögivalikuga ei pea samas kõik kohe ja alati õigesti minema; kindlasti on päevi, kui ei jää üle muud, kui praadida mõned vorstikesed ja valada klaasi piima, aga enamasti on siiski pisut rohkem aega ja jaksu.

Pange oma lapse söömisharjumustele alus juba täna ja lugege raamat läbi! Laske Ann Fernholmil endale teed juhatada ja suunduge koos lastega ühele elu kõige olulisemale ja põnevamale reisile – avastusretkele maitsete maailma.

Kajsa Kaijser, lastemeditsiini spetsialist ja vastsündinute osakonna arst, Astrid Lindgreni lastehaigla, Karolinska ülikoolihaigla

1. PEATÜKK
Kõige esimene eine

Selleks et teie laps hakkaks edaspidi sööma aedvilja, kala ja omletti, peate hakkama treenima tema maitsepungi

Kahvatusinise taeva taustal heljuvad uduloorid. Mere pind on säbruline. On jaanilaupäev ja algamas on üks soojemaid ja ilusamaid suvesid läbi aegade. Oleme sõprade juures Östergötlandis, Arkosundi lähistel väikesel laiul. Lõunat sööme paadisillal, kuhu paadid on kinnitatud. Meie laps istub söögitoolis – praktilises valges plasttoolis, mille küljes on ka väga praktiline väike laud. Peas on tal valge-sinisetriibuline suvemütsike, mis on pisut silmile vajunud. Pudipõll on tuttuus. Kohe saab ta esimest korda elus päris toitu.

Minu mees oli pikisilmi oodanud lapse neljakuuseks saamist, et saaks hakata talle ka muud toitu andma. Ta pistab lusikaotsa püreesse ja annab lapsele maitsta. Laps avab uudishimulikult suu ja kui toit suhu jõuab, teeb ta imelikke nägusid. Enamik tuleb sama hooga välja tagasi – aga ta tahab veel. Maitseb uuesti. Varsti on lapse nägu üleni maisi- ja kartulipüreega koos. Semperi maisi- ja kartulipüreega.

Miks tööstuslikult toodetud toit?

Nüüd tagantjärele mõtlen isegi, mispärast langes meie valik purgitoidule. Miks me arvasime, et meie lapse elu esimene maitseelamus võiks olla poest ostetud püree? Ja kuidas oli võimalik, et midagi muud ta oma esimesel eluaastal eriti ei saanudki? Meie sõime seal paadisillal heeringa kõrvale kartulit. Miks me ei võinud seda kahvliga puruks vajutada ja tütrele anda? Minul ja mu mehel oli millegipärast tekkinud ettekujutus, et väikesed lapsed justkui ei tohi süüa sama toitu mis täiskasvanud. Me arvasime, et toiduainetööstus oskab neile paremini toitu valmistada kui meie ise. Aga miks?

Sügise saabudes ootasin taas last ja olin väga väsinud. Meie tütar oli pisut üle poole aasta vana ja teda tuli hakata korralikult toiduga harjutama. Lõunaks tegin lahti püreepurgi ja soojendasin sellest paar lusikatäit. Püreed kulus väga vähe. Hundiisu sel lapsel just ei olnud. Tegelikult meeldis talle ainult üks võimalik variant – nuudlid singi ja tomatiga. Seda sai ta vähemalt ülepäeviti. Punane vedel püree lõhnas minu toonases seisukorras kõike muud kui isuäratavalt. Ühel päeval tekitas see mul iivelduse ja olin sunnitud tualetti tormama. Olin meeleheitel. Lapsed peavad ju süüa saama – mida nüüd teha? Väljavaade igal lõunaajal oksendama joosta ei tundunud just ahvatlev. Rääkisin oma emaga, kes soovitas närida nätsu, et ma ei tunneks purgitoidu lõhna. Nii me seal siis lapsega kahekesi istusime. Tema plökerdas end üleni tomatipüreega kokku ja mina närisin tugeva piparmündimaitsega nätsu.

Ma ei taha olla enda vastu liiga karm. See, et lastele on kõige parem poest saadud purgitoit, ei olnud päris minu enda väljamõeldis. Ühest värsketele vanematele mõeldud lastetoidubrošüürist loen: „Nii lastetoidutootjate valmistatud kört kui ka puder on head ja toitvad tooted.“ Nestlé firma kodulehel on viktoriin, mida tehes saab teada, et seedeelundid on korralikult välja arenenud alles kaheaastastel – seetõttu on oluline teada, mis väikelastele söögiks kõlbab. Niisiis annavad nad vihje: kui sa ise ei tea, siis usalda meid.

Nii mõtlesingi, et tööstus on ju allergiaohtude ja vitamiinivajadusega kursis. Eeldasin, et nad lisavad kõik vajaliku. Usaldus omaenda võimete vastu oli millegipärast olematu, hoolimata biokeemia doktorikraadist. Pealekauba hirm, et liiga palju soola teeb lapsele kahju. Kas ta võiks tõesti süüa tavalist poevõid, kus on sool sees? Ükspäev segasin ma talle ikkagi kokku hakklihakastme, sest tahtsin tavalise kodutoiduga katsetada. Keegi oli öelnud, et mõnele lapsele meeldivad pisut vürtsikamad toidud, nii et lisasin hulka ka pisut küüslauku ja punet. Mu tütar sülitas ja puristas. Tegime mõne päeva pärast uue katse, reaktsioon oli sama ja toit lendas prügikasti.

 

Tagantjärele saan aru, et ma tegin kõik vead, mida vanem oma beebit sööma õpetades üldse teha saab.

Peate maitsetega harjutama

See raamat on kõikidele värsketele lapsevanematele. Ma tahan anda teile edasi need teadmised ja vaatenurgad, mida mul endal ei olnud, aga millega ma oleksin nii väga tahtnud kursis olla. Lapsed peavad õppima sööma toitvat toitu, mida nende organism vajab. Ühegi põlvkonna lapsed pole olnud nii ülekaalulised kui tänapäeva lapsed ja üks põhjus on kogu see rämpstoit, mis nii paljudele meeldib. Lapsevanemana on imelihtne jääda maiustuste lõksu. Osa lapsi ei söögi hommikust, kui jogurtis ja helvestes ei ole kuhjaga suhkrut.

Selleks et teie laps hakkaks edaspidi sööma aedvilja, kala ja omletti, peate hakkama treenima ta maitsepungi – ja ka eri konsistentside tunnet suus – juba esimesel eluaastal. Peate koos lapsega suunduma põnevale teekonnale ja uurima ka muud toitu peale magusa ja pehme. Nimelt on õige varsti juba märksa raskem uusi maitseid tutvustada. Kaheaastasena jõuab enamik lapsi väga toitu valivasse staadiumisse – teadlased nimetavad seda neofoobiaks. Lapsed suhtuvad siis kahtlustavalt kõigesse, mida nad ei ole harjunud sööma. Hiljem pöördume neofoobia ja maitsetreeningu juurde tagasi, ent kõigepealt lükkame ümber müüdi, et lapsel on juba sünnihetkest kindlad maitse-eelistused kaasa antud. Rootsi restoranide „lastemenüü“ illustreerib kõnekalt müüti meie kultuuri laste maitsest. Lastele peavad meeldima hamburgerid, lihapallid kartulipüreega, pasta hakklihakastmega ja pannkoogid. Magustoiduks peavad nad armastama jäätist.

Aga astugem sammukese tagasi. Kust need mõjutused pärinevad? Muu hulgas Ameerikast ja Itaaliast, aga ka suhkrutööstusest. Kui meie kultuurile oleks mõju avaldanud hoopis Lähis-Ida, siis oleks lastemenüüs ehk hoopis kurkumiga maitsestatud lambapeasupp. Selline on nimelt Afganistani teismelise lemmikroog. Nüüd saate tuttavaks Razeq Boustaniga. Ta on just jõudnud täisikka ja lapsepõlve maitserännakud selja taha jätnud. Tema näitel saame aimu sellest, milline maitsete spekter võib inimesel välja areneda, kui talle pakutakse hoopis teistsugust avastusretke maitsete maailma kui see, mis on praegu levinud Rootsis. Razeq ei ole näiteks siiani õppinud magusast lugu pidama.

1„Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus“ ilmus Petrone Prindilt 2015. aastal.
Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?