Vaimude labürint. II raamatTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

6

Mõni lihtsalt on kaotajaks sündinud, mõtles ta endamisi. Fernandito oli aastaid unistanud sellest, et teda niiviisi kaisus hoida, ja kui see nüüd viimaks õnnestus, kujunes sellest hoopis kurvem sündmus, kui ta oli iial osanud ette kujutada. Poiss toetas õrnalt Alicia pead, kuni too rahunes. Fernandito ei teadnud enam, mida teha või öelda. Ta polnud naist kunagi sellisena näinud. Tegelikult polnud teda sellisena isegi ette kujutanud. Kõigis oma unistustes, mis Fernandito oli aastate jooksul oma nooruslike ihalduste altarile toonud, seisis Alicia Gris purustamatuna, kõvana kui teemant, mis on tugevam kõigest. Kui naine viimaks nuuksumise lõpetas ja pilgu tõstis, oli Fernandito tunnistajaks purustatud Aliciale, kelle silmad olid punased ja naeratus nii habras, et näis, nagu võiks ta iga hetk pisikesteks kildudeks pudeneda.

„On teil nüüd parem?” pomises Fernandito.

Alicia vaatas talle otsa ja suudles teda ette hoiatamata suule. Poiss, kes tundis kõigis oma keha ja hinge soppides, mille olemasolust tal seni aimugi polnud, tuld põlema lahvatamas, peatas ta.

„Preili Alicia, ma ei usu, et see on see, mida te praegu teha tahaksite. Te olete segaduses.”

Naine langetas pea ja tõmbas keelega üle huulte. Fernandito teadis, et see kujutluspilt jääb tema mällu kuni hauani ja ehk isegi teispoole seda.

„Anna andeks, Fernandito,” lausus Alicia püsti tõustes.

Ka poiss ajas end jalule ja pakkus siis naisele tooli, mille see ka vastu võttis.

„See jääb meie vahele, eks ole?”

„Muidugi,” vastas poiss, mõeldes endamisi, et isegi kui ta üritaks, poleks tal aimugi, mida või kellele rääkida.

Alicia heitis pilgu enda ümber ning ta pilk jäi pidama keset söögituba asetatud pudeli- ja toidukastil.

„Teie tellimus,” selgitas Fernandito. „Arvasin, et targem on siia ilmuda koos toidukaupadega, juhuks kui see ennist käinud härrasmees peaks ikka veel siin viibima.”

Alicia naeratas ja noogutas.

„Mis ma sulle võlgnen?”

„Kõik on maja kulul. Peraladat ei olnud, aga ma tõin selle asemel Prioratot, mis Manolo sõnul pidavat olema oivaline. Mina veinist eriti ei jaga. Aga kui lubate, siis soovitaksin teil…”

„Vähem juua. Tean isegi. Aitäh, Fernandito.”

„Kas tohib küsida, mis juhtus?”

Alicia kehitas õlgu.

„Ma ei tea täpselt isegi.”

„Aga teil on nüüd parem, eks? Öelge, et teil on parem.”

„Palju parem. Tänu sinule.”

Fernandito, kes polnud kindel, kas teda võib uskuda, piirdus noogutusega.

„Tegelikult tulin teile rääkima, mis mul õnnestus välja selgitada,” lausus ta.

Segaduses Alicia suunas talle oma läbitungiva pilgu.

„Selle tüübi kohta, keda te käskisite mul jälitada,” selgitas poiss. „See Sanchís.”

„See oli mul päris meelest läinud. Aga ma kardan, et jäime selle asjaga hiljaks.”

„Kas te peate silmas tema vahistamist?”

„Sa nägid siis vahistamist pealt?”

Fernandito noogutas.

„Täna varahommikul võtsin koha sisse Paseo de Gracial tema kontorihoone vastas, täpselt nagu te käskisite. Seal oli üks sümpaatne vanapapi, keegi tänavakunstnik, kes mind uste juures valvamas nähes käskis edasi anda tervitused kapten Vargasele. Kas tema töötab ka teie heaks?”

„Tema on iseseisev ettevõtja. Kunstnike värk. Ja mis edasi sai?”

„Tundsin Sanchíse ära, sest ta kandis välja tulles väga peent ülikonda ja kunstnik kinnitas ka, et tegu on kõnealuse isikuga. Mees istus taksosse ja ma sõitsin talle motorolleriga järele – Bonanova linnaossa. Ta elab Iradieri tänaval ühes jalustrabavas häärberis. Ilmselt on tal ärivaistu, sest see linnajagu on ikka kuradi kallis ja see maja…”

„Tal on naisevõtu vaistu,” märkis Alicia.

„Nojah. Veab tal. Igatahes ilmusid õige pea pärast tema saabumist platsi mingi auto ja politseimasin, kust astus välja terve kari politseinikke. Neid oli vähemasti seitse või kaheksa tükki. Kõigepealt piirasid nad maja sisse ja siis lasi üks neist, kes oli politseiniku kohta ikka väga peenutsevalt riides, uksekella.”

„Ja kus sina kogu selle aja jooksul olid?”

„Peidus. Seal on üle tee üks suur maja, mis on parajasti remondis ja kus on väga lihtne ennast varjata. Nagu näete, võtsin tarvitusele ettevaatusabinõud.”

„Ja edasi?”

„Paari minuti pärast toodi Sanchís välja, käeraudades ja särgiväel. Ta tõrkus vastu, aga üks politseinik tema taga virutas talle jalaga põlveõndlasse ning ta lohistati politseiauto kongi. Ma tahtsin neile järele sõita, aga mulle tundus, et see peenelt riietatud võmm silmitseb suurt vana maja kahtlustavalt, nagu haistaks minu sealviibimist. Politseiauto tuiskas täiskiirusel minema, aga teine auto jäi paigale. Nad sõitsid ainult natuke kaugemale, nii et ma neid sealt majast enam ei näinud. Igaks juhuks otsustasin vaikselt oma pelgupaigas edasi istuda.”

„Sa toimisid õigesti. Sellises olukorras ei maksa oma õnne proovile panna. Kui kaotad jälje, siis kaotad. Parem jäljest ilma jääda kui peast.”

„Nii ma isegi mõtlesin. Isa ütleb ikka, et kes kaotab kannatuse, kaotab varem või hiljem ka pea.”

„Targad sõnad.”

„Aga asi on selles, et ma hakkasin juba närvi minema ja pidasin aru, kas lipsata minema või mitte, kui maja ees peatus üks teine auto. Väga uhke Mercedes. Sealt astus välja üks eriskummaline kuju.”

„Eriskummaline?”

„Tal oli ees mingisugune mask, nagu oleks tal pool nägu puudu või umbes nii.”

„Morgado.”

„Te siis teate teda?”

„See on Sanchíse autojuht.”

Fernandito noogutas, süda taas tulvil vaimustust, et saab oma jumaldatud Alicia saladusi jagada.

„Nii mulle tunduski. Ta oli ka vastavalt riides. Ühesõnaga, see mees astus autost välja ning läks majja sisse. Natukese aja pärast tuli ta õue tagasi, seekord ühe daami seltsis.”

„Kuidas see naine välja nägi?”

„Noor. Umbes nagu teie.”

„Kas ma paistan sinu silmis noor?”

Fernandito neelatas.

„Ärge õrritage mind. Naine oli noor, nagu ma ütlesin. Mitte üle kolmekümne, aga riides kuidagi soliidselt, nagu oleks vanem. Jättis rikka mulje. Kuna ma ei teadnud, kes ta on, andsin talle mõttes nimeks Judy Garland, teate küll seda filminäitlejat?”

„Ega sa väga mööda ei pannudki. Tema nimi on Victoria Ubach – või Sanchís. Ta on selle arreteeritud pankuri naine.”

„Seda ma arvasin. Need kaabakad jahivad alati endast nooremaid ja rikkamaid naisi.”

„Sellisel juhul sa tead, mida teha tuleks.”

„Minust pole selleks asja. Aga pöördume nüüd tagasi: nad mõlemad istusid Mercedesesse. Naine istus ette, autojuhi kõrvale, ja see tundus mulle kummaline. Kohe, kui nad sõitma hakkasid, võttis see teine politseiauto neile sappa.”

„Ja sina omakorda neile.”

„No loomulikult.”

„Kui kaugele sa neid jälitasid?”

„Mitte väga kaugele. Mercedes pööras ühelt kitsukeselt ja šikilt tänavalt teisele – sellised tänavad, kus kasvavad eukalüptid ning kus võib näha ainult toatüdrukuid ja aednikke kõndimas –, kuni jõudis viimaks Cuatro Caminose tänavale ja sealt edasi Tibidabo avenüüle, kus üks sinine tramm oleks mind äärepealt alla ajanud.”

„Peaksid hakkama kiivrit kandma.”

„Mul on ühe Ameerika sõduri oma, mis ma kunagi Encantese turult ostsin. Sobib mulle nagu valatult. Kirjutasin sellele markeriga peale Reamees Fernandito…”

„Asja juurde, Fernandito.”

„Vabandust. Ma järgnesin neile piki Tibidabo avenüüd, sinnamaale, kus trammitee lõpeb.”

„Nad läksid siis köisraudtee peatusse?”

„Ei. Autojuht ja proua… Ubach pöörasid peatuse eest teele ja auto sõitis edasi selle maja juurde künka otsas, mis näeb välja nagu muinasjutuloss ja on igale poole näha. See on vist küll Barcelona kõige ilusam maja.”

„Ongi. Selle nimi on El Pinar,” sõnas Alicia, kes oli seda lapsena tuhandeid kordi silmitsenud, kui ta tohtis pühapäeviti orbudekodust välja minna ja unistas elust selles majas tohutu raamatukogu seltsis, öine linn jalge ees laiumas nagu tähtedega tikitud võluvaip.

„Ja politseiauto?” küsis ta.

„Politseiautos sõitis kaks koeralõustaga kappi. Üks neist jäi maja ette passima ja teine läks restorani La Venta helistama. Ootasin seal peaaegu terve tunni, aga mitte mingit liikumist polnud. Lõpuks heitis üks neist võmmidest mulle väga ebameeldiva pilgu ning selle peale tulingi siia, et rääkida teile juhtunust ja saada teilt edasised korraldused.”

„Tähelepanuväärselt hea töö, Fernandito. Selle asja peale on sul igatahes vaistu.”

„Arvate?”

„Ma ülendan sind reamehest kapral Fernanditoks.”

„Mis asjapulk see veel on?”

„Otsi ise sõnaraamatust, Fernandito. Kes keeli ei õpi, selle aju muutub ajapikku lillkapsapüreeks.”

„Mida kõike teie ka ei tea… Aga millised on siis edasised korraldused?”

Alicia mõtles paar sekundit.

„Vaheta riided ja tõmba nokamüts pähe. Siis mine sinna tagasi ja jää valvama. Aga roller pargi kuhugi kaugemale, muidu võib sind märganud politseinik selle ära tunda.”

„Ma jätan selle La Rotonda ette ja lähen trammiga edasi.”

„Hea mõte. Ürita selgust saada, mis seal majas toimub, aga ära mitte millegagi riski. Mitte mingil juhul. Kui sulle tundub, et keegi su ära tunneb või sind kuidagi kahtlaselt vahib, siis lase kohe jalga. Said aru?”

„Täielikult.”

„Paari-kolme tunni pärast tule siia tagasi ja räägi mulle kõigest.”

Fernandito tõusis püsti, valmis uuesti teenistusse asuma.

„Aga mis te ise vahepeal ette võtate?” uuris ta.

 

Alicia žest andis märku, et ta võib teha pööraselt palju või siis üldse mitte midagi.

„Te ei tee ometi mingeid rumalusi?” päris Fernandito.

„Kust sa selle peale tuled?”

Poiss silmitses teda ukse ees seistes üpris murelikul pilgul.

„Ma ei tea.”

Seekord läks Fernandito trepist alla päris normaalses tempos, ent iga ta samm trepil kõlas kui etteheide. Üksi jäädes torkas Alicia Isabella päeviku diivanialusesse kasti tagasi. Ta läks vannituppa ja pesi nägu külma veega. Siis võttis ta riided seljast ja avas riidekapi ukse.

Ta valis välja ühe musta kleidi, mille kohta Fernandito oleks öelnud, et see pärineks nagu otse Judy Garlandi garderoobist. Kui Alicia oli saanud kahekümne kolme aastaseks – sama vanaks kui Isabella Gispert surres –, oli Leandro talle öelnud, et ta võib kingituseks saada, mida iganes soovib. Ta oli palunud mehelt seda kleiti, mida oli juba kuid ühe Rosellóni tänava butiigi vaateakna taga imetlemas käinud, ja selle juurde sobiva paari mustast seemisnahast Prantsuse kingi. Leandro oli vastuväiteid esitamata kulutanud nende peale terve varanduse. Müüjanna, kes ei teadnud ega söandanud ka pärida, kas Alicia on tema tütar või kallim, oli talle öelnud, et vähesed naised suudavad säärase rõivastuse välja kanda. Butiigist lahkudes oli Leandro ta La Puñalada restorani sööma viinud, kus peaaegu kõik lauad olid täis neid, keda halastavalt ärimeesteks nimetatakse – neil hakkas ila tilkuma nagu hagijatel, kui Alicia neist mööda kõndis, ja nad heitsid Leandrole kadetsevaid pilke. „Sind vahitakse sellepärast nii, et sind peetakse luksushooraks,” sõnas Leandro klaasi tõstes.

Sellest õhtupoolikust saati polnud Alicia seda kleiti kordagi kandnud. Kui Alicia endale peegli ees nägu pähe tegi, silmi varjutas ja huuli rõhutas, ilmus ta näole naeratus. „Seda sa ju lõppude lõpuks oledki,” lausus ta iseendale. „Luksushoor.”

Tänavale astudas lubas ta endale, et uitab niisama sihitult ringi, kuigi tegelikult oli talle selge, et Fernanditol oli olnud õigus ja tal on plaanis teha rumalusi.

7

Sel pärastlõunal lonkis Alicia tervet mõistust ignoreerides trepist alla, peas küpsemas plaan minna, kuhu jalad viivad. Fernando tänava kaupluste vaateakendes põlesid juba tuled, mis heitsid sillutisele värvilisi laike. Taevas hääbus erepunane nimbus, joonistades välja tänava kohal kõrguvad karniisid ja katuseääred. Inimesed saalisid siia-sinna, sihiks metroojaam, igapäevased sisseostud või unustus. Alicia ühines jalakäijate vooga ning jõudis Raekoja väljakule, möödudes seal nunnade eskaadrist, kes liikusid laitmatus rivikorras. Alicia naeratas neile ning ühe nunna pilk ristus tema omaga. Ta jätkas tüürimist kõndijate voolus, liikudes edasi piki Obispo tänavat, sulandudes ühte turismigruppi, mille jahmunud moega liikmed kõndisid giidi sabas, kes purssis mingit kummalist keelt, millel oli inglise keelega umbes sama palju kokkupuutepunkte kui nahkhiirte piiksumiselgi.

Is this where they used to have the running of the bulls in times of the Romans?”

„Jess, dis is de cazidral, mileidi, bat it is ounli oupening after de flamenko zou.”

Alicia kõndis pseudogooti stiilis silla alt läbi, andes keskaegse moega tsitadelli lummusele järele nagu tõeline turist, hoolimata sellest, et kogu see butafooria oli vaevu kümme aastat vanem kui ta ise. Kui püha oli ikka illusioon ja kui soe rumaluse embus! Teispool silda oli üks varjude jahil fotograaf oma uhke Hasselbladi kaamera statiivile asetanud ning seadis paika kadreeringut ja rakurssi, et püüda pildile muinasjutuline vaade. See oli üks terava pilgu ja range moega tegelane, varjunud tohutute kandiliste raamidega prillide taha, mis andsid talle elutarga ja kannatliku kilpkonna välimuse.

Fotograaf märkas teda ja uuris uudishimuga.

„Kas soovite läbi objektiivi vaadata, mademoiselle?” pakkus ta välja.

Alicia noogutas ujedalt. Fotograaf näitas talle ette, kuidas see käib. Alicia vaatas läbi fotograafi pilgu ja puhkes naerma, nähes varjude ja perspektiivide tulevärki, mille mees oli loonud, andes täiesti uue ilme tänavanurgale, kust Alicia oli elu jooksul tuhandeid kordi läbi käinud.

„Silm näeb, kaamera vaatleb,” selgitas fotograaf. „Kas meeldib?”

„Hämmastav,” tunnistas Alicia.

„Puhtalt kompositsioon ja perspektiiv. Saladus on valguses. Tuleb vaadata sellise pilguga, nagu oleks valgus voolav. Vari omandab põgusa hajuva kihi, nagu oleks valgust sadanud…”

Fotograaf jättis igati professionaalse mulje ning Alicia murdis pead, kuhu see foto viimaks välja jõuab. Maagilise valguse kilpkonn luges ta mõtteid.

„See on mu raamatu jaoks,” selgitas ta. „Kuidas teie nimi on?”

„Alicia.”

„Ärge ehmatage, aga ma tahaksin teid pildistada, Alicia.”

„Mind? Miks?”

„Sest te olete valguse ja varju looming nagu see linngi. Mis te kostate?”

„Siin või? Kohe praegu?”

„Ei. Mitte praegu. Täna rõhub teid miski ega lase olla see, kes te tegelikult olete. Ja kaamera tabaks selle ära. Vähemalt minu oma küll. Ma tahan teid pildistada siis, kui olete selle koorma oma hingelt ära saanud ja valgus võib teid jäädvustada sellisena, nagu te olete, mitte sellisena, milliseks teid on muudetud.”

Alicia punastas esimest ja viimast korda elus. Ta polnud end kunagi varem nii alasti tundnud kui selle kummalise tegelase pilgu ees.

„Mõelge järele,” lausus fotograaf.

Mees tõmbas pintsakutaskust välja visiitkaardi ja ulatas selle naeratades talle.


Alicia pani kaardi tallele ja kiirustas minema, jättes fotograafi oma kunstiteose ja kirurgipilgu seltsi. Ta sukeldus katedraali ümber tunglevasse rahvasumma ja tõttas edasi otse Puerta del Ángeli suunas, kuni jõudis Santa Ana tänavani, kust paistis Sempere ja Poegade raamatupoe vaateaken.

Sa jõuad veel asjalood nii korraldada, et sa kõike kihva ei keera. Mine sealt kaarega mööda.

Ta võttis platsi teisel pool teed, varjudes uksealusesse, kust võis näha poeruume. Linnale oli laskumas Barcelona talvedele omane sünge sinakas õhtupoolik, mis mõjus nagu kutse külma trotsida ning sihitult tänavail ringi uidata.

Mine siit minema. Mida sa enda arust teha saad?

Ta silmas Bead, kes parajasti üht klienti teenindas. Tema kõrval seisis keegi vanem meesterahvas, kes pidi Alicia hinnangul olema tema äi, härra Sempere. Väike Julián istus letil, selg vastu kassaaparaati ja ülepeakaela süvenenud põlvedele toetatud raamatusse, mis oli peaaegu sama suur kui ta ise. Alicia naeratas. Korraga ilmus tagaruumist Daniel, süles virn raamatuid, mille ta letile asetas. Julián tõstis pea ja vaatas isale otsa, too sasis käega ta juukseid. Poiss ütles midagi ja Daniel hakkas naerma. Ta kummardus ettepoole ja andis pojale otsaesisele musi.

Sul pole mingit õigust siin olla. See pole sinu elu ja see pole sinu perekond. Kao minema ja tõmbu tagasi oma urgu, kust sa tulid.

Alicia silmitses Danieli, kui too sorteeris letile asetatud raamatuid. Mees jagas need kolme kuhja, lausa silitas köiteid neilt tolmu pühkides, ning seadis need sirgelt ritta. Alicia mõtles, kuidas võiks tunduda nende käte ja nende huulte puudutus. Ta sundis ennast pead ära pöörama ja paar sammu eemalduma. Oli see tõesti tema kohus või hoopis õigus teha uudis teatavaks neile inimestele, kes kindlasti elaksid õndsas teadmatuses märksa õnnelikumat elu? Õnn või sellele kõige lähem seisund, mida üks mõõdukalt arukas olend võib soovida, nimelt hingerahu, hajub, kui usust saab teadmine.

Veel viimane pilk. Hüvastijätuks. Hüvasti igaveseks.

Enne kui ta isegi aru sai, seisis ta uuesti poe vaateakna ees. Ta hakkas juba lahkuma, kui korraga märkas, et väike Julián teda silmitseb, nagu haistaks tema sealviibimist. Alicia jäi keset tänavat liikumatult seisma ning inimesed müksasid teda möödudes nagu mingit kuju. Märkimisväärse osavusega ronis Julián järi astmena kasutades leti pealt maha. Vanematele märkamatult – Daniel pakkis parajasti raamatuid ja Bea oli koos äiaga endiselt ühe kliendi teenindamisega ametis – sammus Julián läbi poe ja avas talle ukse. Ta seisatas lävel ja jäi Aliciat vaatama, endal suu kõrvuni. Alicia raputas pead. Julián hakkas tema poole tulema. Selleks ajaks oli Daniel juhtuvat märganud ja tema huuled laususid poja nime. Bea pööras ümber ja tormas tänavale. Julián oli jõudnud Alicia jalgade juurde ja kallistas teda. Alicia võttis ta sülle ning niiviisi Bea ja Daniel nad leidsidki.

„Preili Gris?” päris Bea pooleldi üllatunult, pooleldi ärevalt.

Kogu lahkus ja soojus, mis oli temast hoovanud tol päeval, kui nad olid kohtunud, näis olevat ta maha jätnud samal hetkel, kui ta märkas oma poega tolle võõra naise süles. Alicia andis poisi talle üle ja neelatas kramplikult. Bea surus Juliáni kõvasti enda vastu ja tõmbas sügavasti hinge. Daniel, kes silmitses teda ühtaegu võlutult ja vaenulikult, tegi sammu tema suunas ning seisis tema ja oma perekonna vahele.

„Kes te olete?”

„See on preili Gris,” selgitas Bea tema selja tagant. „Ta on meie klient.”

Daniel noogutas, aga ta näole langes kahtlusevari.

„Mul on väga kahju. Ma ei tahtnud teid ehmatada. Poiss tundis mu ilmselt ära ja…”

Julián vahtis teda endiselt äratehtult, taipamata midagi oma vanemate murest. Et kõik veel keerulisemaks muutuks, ilmus raamatupoe ukse vahele härra Sempere pea.

„Kas ma jäin millestki ilma?”

„Mitte millestki, isa, peale selle, et Julián oleks äärepealt plehku pannud…”

„See on minu süü,” lausus Alicia.

„Ja teie olete…?”

„Alicia Gris.”

„See daam, kes esitas suurtellimuse? Astuge ometi sisse, väljas on külm.”

„Ma olin tegelikult just minemas…”

„Niisugust juttu ma ei taha kuuldagi. Pealegi ma näen, et olete mu lapselapsega juba sõbraks saanud. Ärge arvake, et ta kõigiga kaasa läheb. Mitte sinnapoolegi.”

Härra Sempere hoidis talle ust lahti ja kutsus teda edasi. Alicia vahetas Danieliga pilgu ja too noogutaski juba veidi rahunenult.

„Astuge edasi, Alicia,” kutsus Bea.

Julián sirutas talle käe.

„Nagu näete, pole teil enam valikut,” märkis vanaisa Sempere.

Alicia naeratas ja astus üle poe läve. Raamatute lõhn mähkis ta endasse. Bea oli Juliáni sülest maha pannud. Laps haaras Alicial käest ja viis ta leti äärde.

„Ta on teist päris sisse võetud,” mainis vanaisa. „Öelge, kas me oleme varem kohtunud?”

„Lapsena käisin ma siin tihti, koos isaga.”

Sempere jäi teda vahtima.

„Gris? Juan Antonio Gris?”

Alicia noogutas.

„Püha jumal! Uskumatu… Sellest on pikki aastaid, kui ma teda viimati nägin – teda ja ta abikaasat! Vanasti käisid nad siin peaaegu iga nädal… Rääkige ometi, kuidas neil läheb!”

Alicia tundis, kuidas suu kuivaks tõmbub.

„Nad said surma. Sõja ajal.”

Vanaisa Sempere ohkas.

„Mul on väga kahju. Ma ei teadnud.”

Alicia püüdis naeratada.

„Teil polegi siis enam perekonda?”

Alicia raputas pead. Daniel märkas, et noore naise silmad on veekalkvel.

„Isa, ära kuula teist inimest niiviisi üle.”

Vanaisa Sempere oli löödud.

„Su isa oli suurepärane inimene. Ja minu hea sõber.”

„Tänan,” pomises Alicia peaaegu kõnevõimetuna.

Järgnes pikk vaikus. Daniel tuli neile appi.

„Soovite midagi juua? Täna on mu isa sünnipäev ja me pakume kõigile klientidele sel puhul klaasikese meie sõbra Fermíni tehtud likööri.”

„Mina ei soovitaks,” sosistas Bea Aliciale selja tagant.

„Muide, kuhu see Fermín üldse jääb? Ta peaks ju ammugi juba tagasi olema?” päris vanaisa.

„Peaks jah,” vastas Bea. „Ma saatsin ta õhtusöögi juurde mõeldud šampanja järele, aga kuna ta keeldub oma jalga don Dionisio poodi tõstmast, võib ta praegu juba otsaga teispool linna kes teab teab millises urkas olla. Ta väidab, et see Dionisio segab oma hapuks läinud veini soodat ja kassikust, et see jälle õige värvi omandaks. Ja mina ei jaksa temaga enam vaielda.”

„Ärge ehmatage,” sõnas vanaisa Alicia poole pöördudes, „meie Fermín ongi niisugune. Nooremana oli see Dionisio falangist ja Fermín ei lase käest ühtki võimalust teda paika panna. Ta sureb ennem janusse, kui et temalt mis tahes joogipoolist ostab.”

„Palju õnne,” naeratas Alicia.

 

„Kuulge, te kindlasti keeldute, aga… äkki jääte koos meiega õhtust sööma? Rahvast tuleb küll kõvasti, aga… mulle oleks suur au, kui võiksin täna Juan Antonio Grisi tütart võõrustada.”

Alicia heitis pilgu Danielile, kelle näole ilmus nõrk naeratus.

„Suur tänu, aga…”

Julián hakkas tal kõvasti käest kinni.

„Näete ise, mu pojapoeg käib peale. Lubage nüüd, et te jääte. Oleme siin niisama omade keskel.”

Alicia vaatas maha ja raputas kergelt pead. Ta tundis seljal Bea kätt ja kuulis tema sosinat: „Jääge!”

„Ma ei tea, mida öelda…”

„Ärge öelgegi midagi. Julián, sa näita õige preili Aliciale oma esimest raamatut! Oodake ainult, kuni te seda näete…”

Julián tõttas sedamaid otsima oma kaustikut, mis oli täis joonistusi, kritseldusi ja arusaamatuid pookstave. Täis vaimustust, näitas ta seda Aliciale.

„Tema esimene romaan,” sõnas Daniel.

Julián silmitses Aliciat ootusärevalt.

„See näeb väga uhke välja…”

Pisipoiss lõi rõõmust käsi kokku, kriitikaga ülimalt rahul. Vanaisa Sempere, kes pidi olema sama vana, kui oleks olnud Alicia isa, uuris Aliciat nukral pilgul, mis näis olevat talle juba ammu iseloomulik.

„Tere tulemast Semperete perekonda, Alicia.”

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?