MeelisTekst

iOSAndroidWindows Phone
Kuhu peaksime rakenduse lingi saatma?
Ärge sulgege akent, kuni olete sisestanud mobiilseadmesse saadetud koodi
Proovi uuestiLink saadetud

Autoriõiguse omaniku taotlusel ei saa seda raamatut failina alla laadida.

Sellegipoolest saate seda raamatut lugeda meie mobiilirakendusest (isegi ilma internetiühenduseta) ja LitResi veebielehel.

Märgi loetuks
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Järgmisel hommikul kanti metsast palke endisest veelgi suuremal hulgal kokku ning ehitati ülesronimiseks sildu. Patarellid pildusid aga kogu aeg põleva rasvaga täidetud savipotte linnusesse, kus ühtepuhku kuudid põlema süttisid.

Kaitsjad kiskusid aga omakorda osa linnuse palkseina maha ning veeretasid sealt alla põlevaid rattaid, mis veeresid suure hooga ristirüütlite kõige paksematesse trobikondadesse, tekitades seal omajagu kahju.

“Alt ära, vaenlase tuli veereb!” kisati ühtepuhku. “Tulivurr, tulivurr tuleb…”

“Edasi, kristlaste sõjavägi… !”

“Kürie eleison, Christie eleison!” laulsid taamal mungad.

Ründajad ronisid üksteise õlgadele, püüdes selgi kombel ikka kõrgemale tõusta. Osa neist oli juba suutnud värava alla jõuda, kuid trobikond venelasi ruttas sinna neile vastu ning tõrjus nad kaotustega tagasi.

Linnuses olijad süütasid ka rüütlite piiramistorni põlema. Kuid ometi suudeti tuli summutada, enne kui leegid suutsid lausa lõkkele lüüa.

Piiskopi vend Hermann, haarates ühte kätte tõrviku ning hoides teises kirikuriigi lippu, hakkas esimeste ründajate seas mööda järsunõlvalist linnusemäge üles ronima.

Samal ajal saatsid ammukütid väsimatult nooli üksteise järel üles linnusesse, nii et paiguti oli taevas nooltesajust lausa must. Kiviheitemasinad kolisesid ja kolksusid kogu aeg, kivid lendasid undamisega ja langesid suure prahvatusega linnusesse, tappes seal inimesi ja karielajaid, vahel aga murdes koguni katuseid. Leegitsevad savipotid tekitasid seal ikka uusi tulekoldeid. Allaandmisele ei mõtelnud aga keegi.

Sääraselt kestab võitlus mitu päeva. Venelased ja tarbatlased kaitsevad end linnuse pihttara tagant suure südikusega. Võitluse ägedus ja vennalik abi suurendab veelgi nendevahelist sõprust.

Päevad on täidetud võitlusega, öösi tehakse aga lärmi ega anta üksteisele enam sugugi unerahu, nii et lõpuks on kõik võitlejad otsani kurnatud. Mehed liiguvad tahmunud ning väsimusest sisselangenud nägudega otsekui varjud. Ainult nende hõõguvad silmad näitavad, et võitlusvaim pole veel kaugeltki mitte kustunud.

Ühel päeval teevad piirajad määratu suure tule, et aga rohkem suitsu tekiks. Ja just selle suitsu varjul alustavadki nad otsustavat kallaletungi. Kogu vägi, isegi voorisulased aetakse välja, et aga suurendada kallaletungijate hulka. Nüüd ei hoolita isegi kaotustest, vaid üha suurema ägedusega aetakse ristisõitjaid peale, olgugi et linnuse kaitsjate nooled ja allaveeretatud kivid neid koledasti laastavad.

Vjatško ja Meelis võitlevad teineteise kõrval. Mõlemal on silmnäod tahmunud ja silmad uneta olekust punsunud ning punased. Kuid võitluse ägedus ei lase väsimust tunda, pealegi veel nüüd, millal igal silmapilgul pealetulev surm võib niikuinii igavese puhkuse tuua. Sealsamas nende läheduses viibib ka vana Ivo, kes oma vanadusest hoolimata tahab viibida esimeste võitlejate seas. Ta hall habe on harali laiali, juuksed lehvivad tuule käes, kuna suu hüüab vandesajatusi ristirüütleile, kes suure ägedusega üles kaitsetarale ronivad. Vahel lööb Ivo säärase ägeduse ning hooga, et ta ise seejuures tuikuma hakkab.

Naised kannavad anumatega kuuma vett üles ning valavad seda rüütleile kaela, mõned neist on haaranud koguni tuurad pihku. Kuid lämmatav suits on ümberringi pimestamas silmi, nii et vaenlast on raske näha. Ja selles määratus suitsupimeduses kostab ümberringi vali tapakisa, mis paneb õhu värisema.

“Löö, äiga, aii, o-oh!” kostab nii ülalt vallidelt kui ka linnuse jalalt.

Tarbatu linnus on suur ja lai ning kõik ta servad vajavad kaitsmist. Meeste read muutuvad aga ühtepuhku hõredamaks, nii et kaitsjate käsi enam igale poole ei jätku. Kaugel lagendikul helgib suur Emajõgi, selle juurest voorib aga rüütlitele üha uusi abivägesid juurde. Ka Vjatško ootab noogardlasi appi jõudvat. Ühtepuhku pöörab ta silmad ida poole ning püüab pilguga läbi suitsusamba tungida. Kuid Noogard asub kaugel – sealt ei jõuta niipea pärale.

Kisa suureneb üha enam. Kõrge tasu meelitusel püüavad rüütelvennad üksteise võidu üles Tarbatu vallidele jõuda ning seal kirikuriigi lippu lehvima panna.

Paremal pool väravate juures suureneb kisa – rüütlid on sealt sisse murdnud. Mehed ja naised, kes seal neile jalgu jäävad, tapetakse mõõgateraga. Teised jooksevad linnuse keskele kokku. Juba kuuleb Meelis võitluskära enese selja taga, kus kaevu ümber keeb võitlus.

“Tagasi, mehed, tagasi siseõue!” kajab hüüd.

Juba ronivad ründajad koibade välkudes siin ja seal üle pihttara. Vjatškogi on saanud haavata, mõõk kukub tal käest ning ta haarab rinnast kinni ning suu ahmib õhku. Meelis püüab teda toetada ning hüüab Ivot enesele appi. Kuid otse tema silmade all variseb Ivogi mõõgalöögist kokku.

Kadunud kõik – aina hukatus ümberringi!

Teineteisest kinni hoides tõmbuvad Vjatško ja Meelis tahapoole. Neid kui peamehi ootab piinarikas surm, nagu ristirüütlid on seda lubanud. Kuid nad ei anna end elusalt neile kätte, vaid langevad lootusetus võitluses ausalt.

Rüütlid rühivad aga lähemale, Meelise mõõk lööb kolksatades vastu rauda, nii et mõõgatera läheb hambuliseks.

Langeb Vjatško ja samas variseb Meeliski ta kõrvale maha, kuna veri värvib ta ruuged juuksed punaseks.

“Kiidetud olgu Kristuse nimi!” hüüavad ristirüütlid kaitsetuid inimesi tappes.

Ümberringi lamab mehi virnas maas. Hobused hirnuvad ja püüavad end lõa otsast lahti rebida. Kuum tuleleitsak ja lämmatav suits matavad hingamist. Meelis ja Vjatško lamavad kõrvu maas, mõlemal surmahaavad ihus.

“Ooh, et meie omad Noogardist abiga pärale ei jõudnud!” oigab Vjatško.

“Seekord jäid nad tulemata… küllap aga kunagi tulevad ja tasuvad… meie vaeva eest!” kostab Meelis kustuva häälega.

“Tasuvad!”

Rautatud jalad sõtkuvad neil otsas.

Kui linnuses oli kogu rahvas maha löödud, siis kisti ka kuutidesse varjule pugenud armetud ja väetikesed välja ning kustutati nendegi eluküünal halastamatult.

Kui pasunahüüded olid kuulutanud tapluse lõppu, siis langesid ristirüütlid üksteisele kaela ning kiitsid Issandat, kes oli neile säärase võidu andnud. Paljud valasid koguni rõõmupisaraid, tundes heameelt, et paganaid, nagu nad maarahvast nimetasid, oli säärasel hulgal nende käe läbi otsa saanud.

Kogunud kähku linnuses leiduva vara, põletasid ristirüütlid seal kõik hooned maani maha, et mitte oma häbiteost jälge järele jätta. Jumalat kiites ja tänades ladusid ristisõitjad kogu röövitud vara vankritele ja hakkasid siis oma asupaikadesse tagasi liikuma.

Kogu maa oli aga ümberringi täis ahastust ja nuttu. Kes veelgi elama jäi, seda sunniti orjama ja jumalat paluma, et ta enam rahvast nõnda rängasti ei nuhtleks.

Mahapõletatud Tarbatu linnusesse jäid eesti maarahva hõimude ja venelaste kondid kõrvu lamama, kuni nad lõpuks mullaks muutusid. Maale saadeti aga preestreid, kes sundisid rahvast ehitama ikka uusi ja uusi kirikuid. Ja seal nad siis jutlustasid ja manitsesid, et talurahvas peab kuulama oma isandate sõna, andma neile vilja ja karjakümnist, neid austama ning nende ees oma selga küürutama. Nõnda tungis jumalasõna otsekui kibe humalaviha rahva südamesse ning uinutas ta aastasadadeks magama. Ja siis algas pime orjuseaeg, mil rahvas pidi oma töövaevast isandaid toitma.

*

Sõnaseletusi

*

foogt – keskaegne kõrgem ametnik ja kohtunik Lääne-Euroopas ja Baltimail.

Gott erbarme Dich meiner! – Jumal, halasta mu peale!

katapult – kiviheitemasin

kivikook – kangi põhimõttel ehitatud kiviheitemasin.

koge – keskaegne kõrge vööri-ja ahtriehitisega ning kõrgete parrastega suur Põhja-ja Läänemere purjekas

Kürie eleison, Christie eleison – kreekakeelne palvelaul “Issand halasta, Kristus halasta”

leisikas – endisaegne massiühik Baltimail ja mujal Põhja-Euroopas, 20 naela

Lindanisa – Lindanise

litaur e timpan – pealt nahaga kaetud löökpill, suur katlakujuline trumm

Noogard – Novgorod

Oo, Gott, Gott mit uns! – Oo, Jumal, Jumal on meiega!

pajaluuk – suitsutaredes luugiga suletav auk lae all seinas, kust suits välja lasti. Et sooja toas hoida, kõneldi (pajatati) väljasolijaga läbi pajaaugu.

parh – puuvillane riie

patarell – kiviheitemasin

pulvärk – palkidest ehitatud kalda tugisein, sadamasild

pussakas – siin: lai kootud meestevöö, pussak

raagnahk – alumiiniummaarjaga pargitud ja pärast kuivamist rasvaga töödeldud nahk

ramm – vanadel sõudelaevadel oli ninas veealune rauaga kaetud teravik, millega löödi vaenlase laeva külje sisse auk

rask, rasud – pikk kitsas villase riide riba sääre ümber mähkimiseks

rasud – sääremähised.

riiglane – riialane

Rävälä – Rävala, Revala

siil – siin: raudkonksudega palk, millega kisti maha kaitseseinu ja -valle

tuur – siin: puust varre ja peitli-või odakujulise otsaga terariist

ummiskingad – pealt kinnised kingad

vardja – siin: valvur

vaselised – vaskkaunistused

vatmal – villane vammusriie, jäme kalev

Vitslav – Läänemere lõunaosas Rügeni saarel ja Pomorzes valitsenud lääneslaavlaste vürst, kes oli Taani kuninga vasall.

vöörkott – keskelt üle õla kantav kahe poolega pikk ja kitsas

Esitrükiga võrreldes on sõnaseletusi vähesel määral muudetud ja täiendatud. Teksti aluseks on “Meelise” esitrükk (1941. a.); arvestatud on ka 1976. a. trükis tehtud keeleparandusi.

Enamik jutustuse koha-ja isikunimesid (ja mõni episood) pärineb Henriku Linamaa kroonikast. Nimekujud on varasema traditsiooni või autori suva kohased. Liivimaa kroonika uusima tõlke järgi oli Põhja-Eestis Revala maakond ja Lindanise linnus; ladinakeelse Nogardia vasteks on Novgorod.

 

Toimetaja

*