Suure nutu ajalTekst

iOSAndroidWindows Phone
Kuhu peaksime rakenduse lingi saatma?
Ärge sulgege akent, kuni olete sisestanud mobiilseadmesse saadetud koodi
Proovi uuestiLink saadetud

Autoriõiguse omaniku taotlusel ei saa seda raamatut failina alla laadida.

Sellegipoolest saate seda raamatut lugeda meie mobiilirakendusest (isegi ilma internetiühenduseta) ja LitResi veebielehel.

Märgi loetuks
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

„Jumalaga!“

„Jumalaga, neitsi…!“ kogeles Ivo, surudes ta kätt.

Ja neitsi Dorothea ruttas majja; veel välgahtas ta valge pallapoolik õhtuhämaruses, ja siis ta kaduski Ivo silmist.

Seistes sirelite vahel, mõtles aga Ivo, et imelik neitsi on see Dorothea, kellele teist sarnast Jumal ep ole mitte loonud. Siis võttis ta põuest raamatu, haistis ta küljest tõusvat roosilõhna, ja pärast surumist vastu oma põske peitis ta uuesti põue, kus asetas südame kohale. Neid kaantevahelisi lehti on ta sõrmed üksikult sirvinud, mõtles Ivo ja talle tundus, nagu soojendaks see raamat ta südant.

Aga ladina keele teeb ta enesele selgeks, mõtles Ivo üle müüri ronides, sest ta ei võinud olla rumalam kui neitsi.

Kui ta keskööl oma sängis vähkres, siis mõtles ta sellest targast paganast, mõtles ladina keele õppimise raskusest ja mõtles neitsi Dorotheast. Kui aeg oli nihkunud juba üle kesköö ning tornikell põrutanud esimese löögi vastu hommikus, siis mõtles Ivo, et kindlasti magab nüüd see neitsi! Ja samas hakkas ta mõte mõõtma vahemaad, mis neid nüüd teineteisest lahutas; mõõtnud küünardes, arvestas ta need jalgadeks, jalad vaksadeks ja kordas siis kuni uinumiseni:

„Ainult kuusada kakskümmend vaksa, ainult kuussada kakskümmend…!“

Nii pikk oligi see vahemaa, mida mööda rändas ta rahutu mõte ning igatsus nüüd edasi ja tagasi.

4

Lõpuks jõudis Tallinnasse sõnum, et kui moskoviit oli pärast tormijooksusid ligemale seitse tuhat sõjameest Pärnu all kaotanud, pidid pärnulased pärast seda, kui nad olid üpris väsinud ja et kuskilt väljapääsu ega abi ep olnud loota, 9. juulil anno 1577 andma alla.

Kui nüüd Pärnu linn oli võetud, näitasid moskoviitide ülemvojevoodid knjass Mikita Romanovitš ja Jürgen Totmakov pärnulaste vastu suurt lahkust, jättes igaühele neist vaba tahtmise ning voli koos oma varaga jääda kohale või ära minna, ja lubasid sellele, mida ühe korraga ei suudeta ära viia, järele tulla teisel korral, ilma et selleks tehtaks kellelegi takistusi. Kuid need kõik ep olnud muud kui ainult võrgud ja paelad, et seega teisi maju ning linnuseid kavalte meelitustega püüda.

Nüüd hakkas ka Rootsi kuninglik valitsus oma maa ja majade eest Liivimaal hoolitsema rohkem, kui ta oli seda teinud varem. Varasügisel, enne kui meri hakkas muutuma tormiseks, tuli Rootsist kaks lipkonda kuninga tingsõdureid, ja pärast üle lahe Soomest veel mõni lipkond jalamehi, nõnda et sügiseks oli Tallinnas ratsa- ja jalamehist tingsõdureid ehk maasulaseid, kuningale ustavaks jäänud aadlikest mõisamehi koos oma sulastega raesõdureid, relvastatud kodanikke ja igasugust sõjarahvast ühtekokku enam kui kuus tuhat hinge.

Tingsõdurid olid üle kogu Euroopa igasuguseist rahvusist ja unustunnistusist kokkukorjatud mehi, kes sõdisid ning olid valmis valama oma verd ainult raha eest. See ep olnud küll tallinlaste tarkuse tunnuseks püüda ostetud võõra verega saavutada sedasama, mida saadakse omamaalasiga sõdides; aga seekord olid moskoviidi kiusamised läinud juba nii pikale, et tema tagasitõrjumiseks omamaalasi ep olnud jätkunud, ja pealegi oli seekordne sõdimisviis säärane, et ka sõda nõudis oma selle ja meistreid nagu iga teinegi aus amet, mis annab leiba.

Tingsõdureid paigutati Toompeale ja linna eramajadesse, eeslinna kõrtsidesse, lähematesse mõisamajadesse ja osa linna karjamaale palakate alla, kuna nende naised leidsid eeslinna majades enestele varju.

Et taplusi seekord ep olnud, siis hakkasid need toored ning rõvedasuulised sõjasellid suurest igavusest elama priisates ning prassides ja korraldama suuri joomapidusid. Ja kestis siis trall ning pillerkaaritamine õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni, nii et nende kriiskamine kostis kodanike kõrvu ning riisus neilt une.

Seni kui tingsõdureil jätkus veel palgaraha, elasid nad ikkagi mõistlikult ega himustanud võõra vara, nõnda et igaüks pidi vahel neid koguni kiitma; kui aga näpud ulatusid neil juba taskupõhja ja kuninglik laegas ei jõudnud õigeaegselt maksta neile palka, siis hakkasid nad näppama, kust aga said. Et üks nende väeleerest asus linna ees otse Karjavärava kõrvas, siis ei pidanud mitte ainuüksi talunikud ja kodanike veised, vaid ka kodanikud ise kannatama. Lõpuks ei julgenud enam ükski kodanik ega linlane, olgu see nii kõrgest või madalast seisusest kui tahes, pista linnaväravast oma pead, sest kohe olid tingsõdurid jaol ning ta pidi neile mitte ainult kukru, vaid ka kuue saagiks jätma. Millist kaeblemist, ohkamist, ahastamist ja kisendamist tasumise järele vaestelt talupoegadelt valitsejate vastu siis kuuldi, seda ei jõua ära rääkida ükski suu. Ja valitsejad ise, kes segusust riisumist oma kohuse poolest oleksid pidanud ära hoidma, ei liigutanud selleks peaaegu sõrmegi.

Kui sõjasulaste keskel kasvas puudus juba õige suureks, siis käisid nad isegi mitme penikoorma kaugusel Tallinnast eemal otsimas röövvara. Seaduse järgi oli tingsõdureil lubatud oma kuninga ning käskija maa-alal võtta ainult hädavajalisemat ning söödavat, ja sedagi ilma lukkude lõhkumiseta, ja ära tuua mitte suuremat looma kui pudulojust; kõik see oli lubatud ainult suurima häda ning nälja ajal, kuid ting- ehk palgasõdurid ei hoolinud nüüd isegi eeskirjust, mida nad teenistusse astudes olid oma sõna ja käega tõotanud täita. Vaesel talunikul võtsid nad isegi vannasadra eest tema ainsa künnihärja, kelle asemele pidi talupoeg, tahtes jätkata kündi, rakendama oma naise. Lõpuks läks nende jultumus ning julgus isegi niikaugele, et nad ei leppinud ainuükski mõisaaitadesse kippumistega, vaid teotasid ka pühadusi, ronides omavolin Püha Birgitta toredasse Marienthali ja viies sealtki varandusi, nii et kloostri abtiss pidi saatma mitmeid hädakaebusi Tallinnasse. Oma viimses tigeduses ei hoolinud nad enam isegi seadusest enesest, vaid varastasid Kaagimäelt linna punase võlla koos redeliga ja, lõhkunud ta tulepuudeks, keetsid laagris enestele suppi. Küll käis linna timukas raele kaebamas ja aitas selgitada seda lugu, kuid süüdlast ei leitud kuskilt. Siiski tuli tallinlasil kõige sellega rahulikult leppida, sest moskoviit oleks veel hullem ning tigedam naaber.

Kui siis jõudis kauaoodatud palgamaksmise päev, võisid tallinlased hingata vähegi kergemalt. Linnas ja selle lähemas ümbruses asuvaile sõdureile toimetati palgamaksmist Suurel turul, kuhu raekoja ette seati üles neli pikka punase kaleviga kaetud lauda, kuna iga laua juurde asus lipumees. Seal näitas end korraks ka Toompea lossifoogt ning kõrgem väeülem Carolus Hinriksen Kankasest ja tema abiline ning leitnant Hans Erikson Finne Brinkolast. Veel viibis seal tingsõdurite lipkondade ülemaist Torpa vabahärra ning rüütel Carolus Gustafson ja vabahärra Jaochim Larsen, kuna laudade taga võtsid istet rittmeistrid ja kompaniide peamehed ehk kaptenid, nende leitnante ehk abilisi, kirjutajaid ja lipkondade laekurid. Tähtsamad väeülemad, kel rahajagamisega ei tulnud otseselt tegelda, tõmbasid oma pikad küünarnukeni küündivad nahksed sõjakindad käest ja, najatudes vastu lauaserva, hakkasid keerutama oma vurre. Iga lipkonna pealiku kõrval seisid tema kaks allebardiga varustatud trabanti, kes kandsid roheliseks värvitud hobusesabast tutti oma raudkübaral ja rinnal raudkarrest vesti.

Linnatagused sõdurid tulid sadakondadena Karjaväravast sisse ja pärast palga kättesaamist kästi neil linnast lahkuda Viru värava kaudu, et ei tekiks vastutulevate kompaniidega hõõrumisi ning tüli. Iga kompanii ehk sadakonna ees sammus nende eneste valitud hooldaja ning isamees, nimetusega ambozat, kes oma parempoolse reie küljes kandis liivakella, mida ta vajas vahimeeste õigeaegseks vahetamiseks.

Nähes laudadele kuhjatud hõbemünte hakkasid sõdurite silmad ahnesti kiirgama; kuid nüüd mõistsid nad pidada ka head korda, teades, et asjatu rüselemine viidaks ainult aega ning pikendaks nende palga maksmist.

Järjekorras ning ükshaaval astusid tingsõdurid laua äärde, kus jäid seisma silm silma vastu oma suuremate ülematega. Võtnud kübara peast, ütles palgasaaja valjusti oma sadakonna numbri ja enese nime, mida kõrval seisev ambozat kinnitas oma sõnaga. Kähku otsisid seejärel kirjutajad suurest nimederaamatust sõduri nime, tegid hanesulega selle taha risti, ja kui varustusehooldaja ehk marssali kantsler oli teatanud, et tema ülemusel äraraisatud sõjavarustuse eest sellelt sõdurilt nõudmisi ep ole, noogutas lipkonnaülem peaga ja alles siis anti talle kätte ta kuupalk; kui ta oli musketimees, siis neli kuldnat, aga kui piigikandija, siis kuus kuldnat hõbedat, nii nagu kumbagi teenistuseraskus seda nõudis. Kui seesuguse maksmisega oli kogu kompaniil käes ta palk, siis lahkus laua juurest ka ambozat, kuna uus tuli oma meestega asemele. Säärane palgamaksmine kestis kuni õhtuni ja jätkus isegi veel teisel päeval. Nüüd olid ka markitandid ning kaupmehed oma õllevaatide ja viinaankrutega linna müüride taga hakkamas, sest janused sõdurid, mitte hoolides rahast, valasid vahutavat õlut ahnesti oma kõridesse.

Välilaagri servale, Ülemistele viiva tee äärde oli markitant Dauid Denhard püstitanud oma telgi, mille palakad olid tugevate vaiastega kinnitatud maa külge, nii et sügisene tuul ei suutnud neid lahti rebida. Enne markitandiks hakkamist oli Dauid Denhard pidanud algul Riias ja hiljem Stokholmis suuri lõbumaju, olles seal oma ameti tsunftis oldermanniks. Kui siis pärast oma venna surma oli Rootsis troonile astunud kuningas Johan III, tuli teda tervitama koos teiste auväärsete tsunftide ning ametiesindajatega ka Dauid Denhard, kandes lõbumajapidajate tsunfti punast lippu, millele oli õmmeldud kuldne süda ja lootoseõis. Seesuguse lipu toomine kuninga silma alla oli teda aga nii vihastanud, et Denhardil keelati ta senise ameti jätkamine kogu Rootsis. Müünud võistlejale kõik oma majad ja tüdrukud, katsetas Denhard markitandiametiga, millega oli tal ka õnne. Nii rännates maalt maale, kogus Dauid Denhard varandust, mida kandsid talle sõdurid, kes praegugi voorisid käia ta telgiuksest sisse ja välja.

 

Olgugi et Dauid Denhardil ep olnud õlu vahutavam ega ka viin kangem kui teistelgi markitandel, osteti seda temalt kõige enam ja isegi kapteneid ja teisi sõjaülemaid tuli tihtigi tema telki. Ja Denhardi õllesulaseil oli nüüd ööd nii rohkesti, et nad ei leidnud isegi ninanuuskamiseks mahti, vaid vedasid linna õllepruulijailt ikka uusi vaaditäisi ja täitsid joojate kibusid.

Kuid mitte ainuüksi sõjarahvas, vaid isegi auväärse mündimeistri Christoffer Schenkenbergi sell ning poeg Ivo tuli järgneval pühapäeval kõikide imestuseks markitant Dendhardi joogitelki, kus, viibides käratsevate sõjasulaste seas, rüüpas puupeekrist vahutavat õlut.

Et ta aga õllejoomises ep olnud kuigi vilunud ka mitte õlle pärast siin, siis ei neelanud ta janu kustutamiseks suurte sõõmudega ahnesti, nagu tegid seda räuskavad tingsõdurid, vaid rüüpas pikaldaselt ning aeglaselt lonksatades.

Istudes ühel tühjendatud vaadil, jälgis Ivo varjatud kadedusega, kuis neitsi Dorothea oma isa kõrval nobedasti liikudes leidis mahti naeratada igaühele, kes aga kombeliste sõnadega juhtus ta poole pöörduma; ühtlasi pani Ivo tähele kuis ta pearaputusega tõrjus aeg-ajalt tagasi otsmikule tunglevaid juukseid.

Äkki astus Ivo kõrvale üks saksilasest sõjasulane, kes oma liigjoomisest käriseva häälega hakkas kõnelema nõnda:

„Isand või sell, kes sa ka ep ole, kui sul kukrus on veel killing, siis ära keela vanale sõjasulasele peekritäit õlut!“ ja ta silmad vahtisid punsunud laugude vahelt anudes Ivole otsa.

Saanud Ivolt hõbedase kahekillingise, ruttas tingsõdur õllevaatide juurde, kust peatselt pöördus täidetud peekriga tagasi ja jõi selle ainsa sõõmuga pooleni tühjaks; kõmahtades asetas ta siis peekri püstiaetud tühjale õllevaadile, ajas oma krobelise keele kärnasest suust pärani välja ja, lakkudes habemekarvadelt õllevahtu, hakkas kõnelema:

„Suur hõbeda kummardaja on Dauid Denhard – võlgu üldse ei müü. Nõuab, et toodagu talle ainult hõbedat ja kulda, lubab siis keerata kõik õllekraanid sorinal jooksma ja lüa isegi viinavaadilt põhja, rahata ei anna ta aga tilkagi,“ ja rüübanud ahne lonksu, jätkas sõjasell: „Kostsin siis talle, et juhatagu mind suurele teele, kus on liikumas rahakaid inimesi, et kohe löön neist mõne maha ja toon talle hõbedat, mida ta nii väga himustab; kuid tema raipenülgija kihistab ainult naerda, et otsi ise. No kust mina võõramaalane tean siin otsida, pealegi kui kõik teed on rändajaist tühjad!“ ja ta hakkas meelitama Ivot enese nõusse, et see juhataks talle teed rikaste inimeste juurde.

„Kas sa oleksid siis vara pärast valmis tapma isegi ristiinimesi?“ imestus Ivo.

„Igaüks, kes omab vara, peab sõjasulasega vaenu!“

„Kas kõik maasulased oleksid raha pärast ligimese tapmisele valmis?“ küsis Ivo näiliku kartmatusega, olgugi, et ta süda seejuures veidi värises sees.

Vidutades kavalasti vasemat silma, irvitas tingsõdur:

„He-hee, mida sa siis arvad, egas meie ep ole ometi hallitanud mungad…?!“

Kuuldes seesugust jubedat juttu, ei suutnud Ivo enam jääda rahulikuks, ja ta küsis väriseva häälega:

„Mis mehed teie siis olete, kas teil Jumala sisse uskumist ep olegi?“

„Usk, he-he-hee!“ naeris saksilane, nii et ta kärnased huuled kärisesid kõrvuni. Ja siis ta kõneles oma jumalavallatu suu läbi, et raha eest olevat tingsõdur valmis orjama kas või saadanat ennast; ta ütles: „Sõjasellid teenivad ainult raha eest, aga ei mitte Jumala sisse uskumise pärast. Usk on meil igal pool, meelepärasem aga seal, kus on rohkem needmisi ning hammaste kirinat, jumalasalgamist, õgimist ja prassimist, tapmist, kargamist, vaenu ning tigedat kiusu, hooramist, hullamist, tühiseid ning jõledaid sõnu ja laimu, kus tohib toimetada igasugust võltsimist ja vargust, kus võib enese meeleheaks ning lõbuks ära naerda ka neitsisid, nagu seda nõuab sõda, he-he-hee, hö-hö-höö!“ ja vana sõnasell viis õllekruusi uuesti suu juurde, kuna ta kõrisõlm liikus neelatamisel kuuldavalt üles-alla.

„Kas teie siis pattu sugugi ei karda?“ küsis Ivo, kui ta kõike seda oli kuulanud vaiksesti.

Langetanud oma tühjendatud õllekannu kolksahtades vaadile, hakkas sõjasell uuesti seletama:

„Sõjakommetes ep ole see mingi patt, vaid kõik on sõjasellidele lubatud, sest meie ep ole mitte ussitanud mungad kloostri müüride vahel,“ ja ta pajatas veel paljudest sõjasellide kavalusist ning vigureist, mida Ivo kuulas üha kasvava huvi ja hirmuga.

Äkki seltsis neile üks kanget rootsi murrakut kõnelev tingsõdur, kes, pistes oma õllekapa Ivole nina alla, hüüdis:

„Ehe-hee, linlane ja veel kuldnokk, kui tulid sõdurite seltsi, eks joome siis kokku!“

Sellelt sõdurilt torkasid Ivole kõige esmalt silma ta tohutu pikad vurrud, mis olles täis õllevahtu, rippusid sorakil alla.

„Joome!“ kostis Ivo oma peekrit tõstes.

Kuid samas tõmbas sõjasell oma peekri tagasi ja ütles:

„Imikutega ma ei joo!“

„Kuidas…?!“ tusastus Ivo.

„Kuidas,“ irvitad sõjasulane, „enesel peeker pooleldi tühi, ja tahad minuga kokku juua!“

Kähku laskis Ivo täita oma peekri, ja siis jõid nad mõlemad korraga, kummutades peekripõhjad vastu telgi katust. Vaevalt oli aga Ivo tühjendanud oma peekri, kui astus ta ette uus sõjasell, kes samuti soovis temaga kokku juua. Ka selle vastu ep olnud Ivol midagi ja, lasknud uuesti täita oma peekri, tühjendas ta sellegi põhjani. Kuid nüüd tuli ta juurde kolmas sõjasell, kes nõudis sedasama. Juba tundis Ivo joomisest tuska, kuid ta surus selle vaprasti alla ja, tahtes näidata oma kangust, asus kolmandat korda sõpruseks kokku jooma; kuid seekord suutis ta ainult pooleni tühjendada peekri.

„Ah mind tuled sa narrima, mind?!“ kisendas punaseninaline maasulane, kellega ta oli viimati kokku joonud. „Jätad peekri tühjendamata, nagu ep oleks ma sinu silmis enam väärt kui pool peekrit õlut?!“

Nende ümber kuhjus sõdureid, kes vahtisid irvitades pealt.

Ivo aga tundis, et maa õõtsub ta jalge all, kuna Dorotheal näis olevat koguni neli silma – ta oli purjus. Veel kuulis ta, kuis kisendati ning käratseti ta ümber, siis aga rebenes ta sisemuses midagi ilget, mis roomas üles kurgulaeni ja tormas suu ja sõõrmete kaudu kohisedes välja. Kui ta lõpuks vähegi toibus, siis nägi ta enese ümber irvitavaid lõustu. Taibates, et temaga on tehtud halba nalja, ja pealegi neitsi Dorothea silmade all, muutus Ivo tigedaks ja sõimas tingsõdureid kelmideks.

„Sina – nippnukk, julged seda meile ütelda?!“ kisendasid sõjasellid. „Tühjenda oma kann!“

Seistes vaaruvail jalgel, vahtis Ivo vihaselt nagu sõnn oma kiusajaile otsa.

„Joo!“ sunniti.

Kui ta ikka veel tõrkus, haarasid kaks sõjaselli temast kinni ja hakkasid lahti kangutama ta suud, kuna kolmas valmistus valama õlut ta vastavatavasse kurku. Metsistunud vihaga rabeles Ivo end lahti ja tõukas kimbutajad eemale; see aga ärritas sõjaselle veel enam, nad viskasid õllekapa talle vastu vahtimist ja tormasid siis rüsinal kallale.

Kiljahtas Dorothea, kuna Dauid Denhard koos oma sellidega ruttas sulgema õllekraane. Ivo aga trambiti jalge alla ja materdati uimaseks, sest kui sõjasellid sattusid tuhinasse, ega nad siis enne ei jätnud järele, kui vihaalune oli löödud surnuks või nende kohtumõistja ehk profoss astunud koos oma käsilastega vahele. Nüüd aga haaras neitsi Dorothea kuskilt oma kerge ning vibeleva floreti ehk hispaania pistemõõga ja, hüpanud kassi väledusega üle ees oleva pingi, lõi rüselejaile vihisedes sekka; üks tingsõdureist, keda hoop oleks tabanud pähe, tõstis tõrjudes käe, ja florett jäi otsapidi talle pihku; ägeda tõmbega vabastas Dorothea oma relva, ja kui nüüd tingsõdur avas oma pihu, siis vaata – seal oli sügav verine haav.

„Kass, ma su küüned murran!“ ja haavata saanud sõdur, nimega Tonnies Dene, sööstis ristis hambail tüdruku kallale, olles valmis teda kas või tapma.

Nüüd aga astusid markitandi sellid ja ka teised sõjasulased vahele, haarasid ägedasti rabeleva Tonnies Dene kinni ja tirisid ta telgist välja. Ka Ivo oli lastud lahti, sest üldises rüsinas olid ta taskud tehtud tühjaks ning nüüd ep olnud talt enam midagi tahta.

Neitsi Dorothea nõutas oma isalt hobuse, laskis asetada peksuvaevas oigava Ivo vankrile laotatud õlgedele ja saatis ühe isa sellidest teda koju viima.

Teisel päeval, kui Ivol oli purjutustusk välja magatud ja ta paistetunud ning haavadega lõhestatud nägu kinni mähitud, lamas ta sängil ja ainult oigas. Voodi kõrval seisis isa, kes, olles poja pärast mures, tuli töökojast teda aeg-ajalt vaatama. Isa nägu oli tõsine ning valjult karm, kui ta ütles:

„Nüüd kisendad, aga eks omad vitsad peksa!“

Et Ivo ei vastanud sõnagi, siis ta jätkas:

„Kas see on ristiinimese ning korraliku selli temp, et lähed sõdurite laagrisse, jood seal ennast purju ja hakkad nende röövlitega kaklema?!“

„Pea ep oleks nad võtnud sult hinge…!“ kuulis nüüd Ivo ema kurtmist.

„See oleks olnud joomarile ka paras!“ ägestus isa.

„Christoffer, ära tee sõnadega pattu!“ ja ema vaatas nukra etteheitega isale otsa.

„Jood purju, himustad tüli ning riidu, ja oleks veel, et muidu tühisest sõnadega hooplemisest, aga tüdruku pärast, ja mitte voorusliku neitsi, vaid maailma hulguse – markitandi, selle kõige suurema petise ning varga liiderliku tüdruku pärast!“ vihastus isa.

„Isa,“ kostis nüüd Ivo, „ep ole ma kakelnud ühegi tüdruku pärast, maasulased sundisid jooma, ja kui tõrkusin, siis tungisid hulgana kallale…!“

Kuid isani oli ulatunud kuuldus, et tüli olnud tüdruku pärast, ja seega ta ei uskunud poega.

„Mida läksid sa otsima tingsõdurite laagrist?“ noomis isa edasi. „Seal asuvad ainult kõlvatud ning abielurikkujad naised, kellest on kirjutatud Hesekieli raamatu kuueteistkümnendas peatükis. Sa ei teagi, mu poeg, missugune haisev surmamürk on neil ihus, ning seega on inimeselapse veri nende käes. Igaüks, keda nad on suutnud meelitada oma iluvõrkudesse, on pöördunud hirmsa ning jäleda nahahaigusega nende juurest tagasi. Ja nüüd on üks seesinane palgasõdurite hoor kiskunud sindki oma petliku iluduse võrku, et võtta sult silmanägemise lusti ja jätta kustunud laugudele ainult pisarad järele!“

„Isa, ta ep ole mitte üks neistsinaseist, ta on vooruslik neitsi!“

„Tüdruk, kes kallab purjus sõjasulastele õlut ja viina, kuulates seejuures nende roppe ning rõvedaid sõnu, see on ainult pealtnäha neitsi!“

Ja Ivo tundis, et sõnad, mis tulise joana tulevad isa kurgust, tungivad talle otse südamesse ning aina kinnitavad seda kahtlust, mis seal oli tekkinud ja mille vastu ta seni nii karmikäeliselt oli sõidelnud.

„Kui veel paraned, võtame sulle naise,“ ütles ise voodiservalt, kuhu ta vahepeal oli toetunud, tõustes, „muidu läheb su hing ja liha hukka. Vooruslik neitsi Gertrud Agneta on juba nii vana, et võid kartmatult viia ta altari ette, ja ka tema vanematega on selles asjas sobitused juba peetud!“ ja ta väljus toast, et jätkata oma igapäevast tööd.

Nüüd lähenes ema Christense ja, pannes käe Ivo kuumavale otsaesisele, küsis:

„Kas valutab, poeg?“

Olgugi et Ivo pea huugas, nii et ta mõtlemine tekitas talle vaeva, unustas ta kõik oma ihuhädad ja mõtles ainult isa öeldud sõnadele „võtame sulle naise!“; ja ta kostis emale:

„Ema, ma ei taha kuldseppmeister Crameri tütart Gertrudi enesele naiseks, ei taha!“

„Aga miks, mu poeg? Ta on väga häbelik ning vooruslik, ja pealegi üks rikkamais neitsidest kogu Tallinnas!“

„Ma ei tahagi naist, ei taha ühtegi neitsit…!“

„Poeg, võta mõistus pähe ja ära tõrgu isa tahtmise vastu. Naine tuleb sul ikkagi võtta, muidu lähed kogu hingega hukka!“

„Ei taha naist, vihkan iga neitsit,“ jonnis Ivo edasi, „ennem hakkan kas või tingsõduriks, kui et peaksin ühtki neitsit kosima!“

„Poeg, ära tee pattu!“ noomis ema.

Et aga Ivo ei pannud ema manitsusi ning kasulikku nõuannet tähelegi, vaid jätkas üha kasvava jonniga oma sõgedat juttu, siis lahkus ema vaikse ohkamisega toast.

Nüüd jäi Ivo üksinda oma valulevate mõtetega ja ristil kannataja Kristuse raudkujuga, mis rippus ta vooriäärsel seinal. Ristipõikpuule laiali sirutatud kätega Õnnistegija parem põlv oli kõverdunult kerkinud veidi kõrgemale ja kibuvitsaga kaetud pea ajunud kannatuspiinas jõuetult paremale õlale.