Härra sportlane Viljar LoorSõnum

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


© Gunnar Press. Härra sportlane Viljar Loor (2013)

Autor Gunnar Press

Mitmekülgset abi osutasid Aune Anton, Mati Koorep, Valeri Maksimov, Eha Väinsalu.

Fotod Toomas Aring, Tõnu Hellam, Mati Hiis, Pavel Kuznetsov, Yasuko Marimoto, Uno Oksbusch, Lembit Peegel, Aksel Saal, Endel Tarkpea, Isi Trapido, Gunnar Vaidla, Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv, Eesti Spordimuuseum, Rahvusarhiivi fotode andmebaas; fotode leidmisel olid toeks Lille Jenk, Henn Karits, Avo Keel, Kalle Kukk, Kaarel Kõrreveski, Ellen Loor, Heldur Loor, Rita Loor, Tiit Lääne, Andrus Pundi, Karin Pärtel, Madis Reemann, Pavel Selivanov, Margus Talur, Carol Vilem.

Toimetaja Katrin Streimann

Keeletoimetaja Helve Hennoste

Kujundaja Veiko Tammjärv

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.


© Menu Kirjastus

Kõik õigused kaitstud

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

ISBN 978-9949-495-66-5

ISBN 978-9949-495-68-9 (epub)

Võrguvalitseja parimad päevad.

Loor võis rünnata jõuga või pelgalt nutiga, pall jäi ikka vastaste põrandale.

Täiuseotsija

Lasteaias peeti üsna pikka Viljarit kukupaiks. Ta juuksed olid kammitud, särk ja püksid puhtad, põlvikud ühekõrgusel, jutt ja käitumine viisakad.

Koolis arvasid klassikaaslased esiti, et pikk Viljar on vist nohik. Ta toimetas niisama laitmatult ja sõbralikult kui tollane koolimuinas­juttude kangelane Volodja Uljanov, tulevane Lenin. Tal oli alati õpitud ja tunnistusel haljendas viierida. Kui õpilase Loori vanemad kooli kutsuti, siis aukirjade järele.

Ent erinevalt väikesest Volodja Uljanovist hoidis Viljar keha tõepoolest trimmis ja kui sõber võrkpall mängu pandi, olid kahtlused pühitud. Kuidas saaks nohik lüüa palli nii tugevalt ja täpselt, et vanemad poisid seda tõrjuda ei suuda! Egas üle-eestilised ajalehed kirjuta nohikutest kui suurtest tulevikulootustest ja tähtsad sporditegelased käi nohikuid Tartust pealinna kauplemas!

Kummati ei läinud juba väga pika Viljari käitumine upsakaks ega hinded halvemaks. Seni oli ta maailmaasju arutanud põhiliselt noorema venna Helduriga, nüüd tuli suure mikrofoni ees selgitusi jagada. “Mind ja venda on kasvatatud vaimus, et edasine elu sõltub kooliajal kogutud teadmistest. Võrkpall on mulle tähtis, kuid õppimist see segada ei tohi,” lausus Nõukogude Liidu parim noormängija.

Tallinna spordiinternaatkoolis hakkas pisitasa selguma, et Viljar Loor otsib täiust. Kümnes klass lõppes viitega. Järgnenud suvi tõi koha Eesti meestekoondises. Abituuriumi hakul lisandus Euroopa juunioride meistri tiitel. Kaunis kõik. Ent seda, kuidas võib koolipingi nühkimise tunnistada ülemaks, kui on suures Kalevis treenimine ja võistlemine, ei suutnud kuidagi mõista vanad võrkpallihundid, hiljutised Nõukogude Liidu meistrid. Kui meeskond ei saa treeningul kõikide tippude osavõtul koostööd lihvida, kannatab ju sportlik tulemus! 18-aastane teatas häirimatult, et kooli lõpetamine on kohustus, võrkpall aga harrastus. Teda polnud võimalik kõigutada.

Sai ka selgeks, et täiuseotsija teel veerevad kivid ehk kõiges täiust tabada on pagana raske. Püüd lõpetada keskkool kuldmedaliga röövis võrkpallilt aega, Kalevi välisturniiridel jäi käimata. Võrkpall omakorda võis võtta töövaru, mille saanuks kulutada emakeele grammatika lihvimisele. Koolikuld jäi lõpukirjandi paari õigekirjavea taha.

Kõrgkool, vaata kust otsast tahes, oli spordil juba selgelt jalus. Hoolsale tudeerimisele läks aeg, mille võinuks kuuluda puhkusele, taastumisele, unele. Kui paljus võis see hilisemate tervisehädadega seotud olla … Kasu polnud diplomist ega õppimisele toodud ohvritest niikuinii, sest aeg instituudi lõpetamise ja tööle asumise vahel venis liiga pikaks. Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) kiire ja eduka lõpetamise soov aga võttis ilmselt Montreali olümpiamedali. Liidu koondise tookordne ülemtreener, polkovnik Juri Tšesnokov ei vajanud mängijat, kellele mingi kauge TPI on tähtsam võrkpallist ning punase kodumaa aust ja kuulsusest. Liiati näis Loor Tšesnokovile esialgu asendatavana. Ehk seetõttu, et õppimine oli trenniaega röövinud?

Siiski ei saa unustada: kuulsuse toel koolist ükskõikselt läbi sammununa, nagu ka treeningule ajamata habemega või määrdunud särgis läinuna polnuks Viljar Loor seesama mees, kes vallutas pallimaailma. Vajadus igas olukorras iseendaks jääda ja kõiges täiust otsida tegigi temast Viljar Loori.

Ega Loori Moskvasse kolimine ja liitumine CSKA-ga – eesti keeles kirjutati tollal AKSK, Armee Keskspordiklubi –1975. ja 1978. aastal siitkandi rahvast ehk Kalevi pöidlahoidjaid rõõmustanud. Ikka vastupidi, kurvastas, pani paljud ka sajatama ja patriotismi puudumisest rääkima. Paratamatuste alla tuli asjade selline käik liigitada küll. Loor oli õpi­himule vaatamata spordis maksimalist, tema palav soov oli jõuda päris tippu. Ju oli ka medaliiha võimas, aga kindlasti tahtis ta mängida kõrget mängu, alistada suuri vastaseid ja tunda sellest piiritut rõõmu. Kalevis Loori ümber olnud meestel polnud Suureks Läbimurdeks andekust või pöörast tahtmist, ja see ei olnud Loori süü. Asjade toonase seisu juures polnud Looril unelmate täitmiseks muud võimalust, kui Eestist ajutiselt lahkuda.

CSKA ei saanud ähvarduste ega väevõimuga värvata Leningradi Avtomobilisti, Vorošilovgradi Zvezda või Riia Radiotehnikise mängijaid, sest nemad tegutsesid meistrisarjas. Küll saadi küüned taha palluritele, kel meistrisarja klubi polnud või kes mängisid armee alamklubides, näiteks Rostovi SKA-s. Viljar Loor oli ainuke tagumise liiga mees, kes 1974. aasta põhjal liidu 24 parema võrkpalluri nimistusse mahtus. Ühest küljest tähendas see allpool oma tegelikku taset mängimist ja arengu pidurdumist. Teiselt poolt ütlesid liidu koondise treenerid ühemõtteliselt, et neil pole pideva meistriliigakogemuseta mängijaga midagi pihta hakata.

CSKA pallurite elu polnud lõputu rõõmus võidukäik. Seda meeskonda ei armastatud õigupoolest kusagil, isegi Moskvas mitte. Üle planeedikuuendiku leviv loosung kõlas “Kak i tselaja strana, ne navidjem CSKA!”, mis tõlkes kõlaks umbes nii: “Nagu kogu meie maa, me ei salli CSKA-d!” Armee keskspordiklubi sümboliseeris palliplatsidel sõjaväelist diktatuuri.

Eestis teadsid ajakirjanikud täpselt, millised on nõuded koondislastele ja liidu treenerite kaalutlused. Ent ka nemad ei soostunud Viljar Loori pidama päris oma meheks. Eesti parimaks sportlaseks ei tunnistatud teda hiilgavale karjäärile vaatamata kordagi, ka siis mitte, kui Loor 1978. aasta MM-i sümboolsesse koondisse nimetati. 1981. aastal aga otsustasid ajakirjanikud vahelduseks nii: võõrklubis mängija poolt ei tohi üldse hääletada, ta pole meie sportlane! Ning ajakirjanduse suhtumine – just suhtumine, sest ega Loori võite maha vaikitud – mõjutab teadagi kogu publikut.

Viljar Loor suutis hingevalu alla neelata ja valitud suunas edasi minna.

“Viljaril võis mure olla küll, aga see jäi siis salamureks. Ta ei kurtnud kodurahva napi toetuse üle kordagi, nagu ei kurtnud ta millegi muu üle. Viljar oli raudne mees nii rutiinses trennis, pikkades laagrites, rasketes matšilõppudes kui ka viinavõtul,” ütleb lahingusõber Pavel Selivanov.

Loor jõudis pallurina kui mitte päris täiuseni – on see olemas? –, siis täiusele küllap lähemale, kui on jõudnud ükski eesti soost pallur. Loori 1978. aasta MM-lahingud Roomas itaallastega panid isegi kiretud statistikud päid vangutama. Mängida kaks turniiri tähtsaimat kohtumist vahetuseta, lüüa vastaste blokki vaid üks kord – ja ka siis nii, et pall jääb mängu –, lüüa kõik ülejäänud pallid blokist mööda või üle bloki põrandale, ei kordagi auti, eksida kaitses kahe mängu peale vaid kord … Midagi taolist polnud statistikud oma paberipakist seni leidnud.

Loor oli meeskonnamängija. Just sellistest treener Vjatšeslav Platonovi täheparv koosneski. Iga ere isiksus allus vabatahtlikult diktatuurile. Mehed mõistsid ka, et peaaegu aasta ringi saab koos elada vaid sõpradena. Nende võidutarve oli piisavalt suur, et allutada muu peaees-märgile. Kui lähedasteks pidid nad saama, et lühikeste puhkuste ajal kaugetes linnades koos naistega üksteisel külas käia või kambaga lõunasse sooja mere äärde reisida!

“Pärast karjääri lõppu võisime üksteist aastaid mitte näha, kuid relvavendadeks jäime ikka,” rääkis Loor veel uuel aastatuhandel.

Jutt kodumaa au kaitsmisest oli nõukogudepärane jama. Kodumaa au kaitses Pavel Selivanov mängudes Läti ja Riia Radiotehnikise eest, Viljar Loor Eesti koondise ja Kalevi särgis. Vjatšeslav Zaitsevis, Vladimir Dorohhovis ja Aleksandr Jermilovis sütitasid patriotismi Neevalinn ja Avtomobilist. Koondisena võitlesid need kokkukasvanud võrkpallurid üksteise eest, oma pundi au eest, suure autoriteedi Platonovi ideede ja kuldmedalite nimel. Koos ja ülimat valmidust taotledes kannatasid nad lõpututes laagrites ära rasked jooksud ja rängad kükkhüppeseeriad, sikutasid hirmsal kombel kangi, painutasid ja venitasid – kuni nad ise teadsid ja vastased mõistsid, et sitkusega ei ületa Platonovi tosinat keegi.

 

Mängijad hindasid isiklikust edust kindlasti kõrgemalt meeskondliku täiuseni jõudmist. 1977. aasta hilissügisest kuni Loori karjääri lõpuni 1984. aastal ei kaotatud suurturniiridel ainsatki mängu. Neil aastail võis jälitajate grupis igaüks võita igaüht, aga eesminejat kemplemised ei puudutanud. Kooskõla tipul klopiti 1982. aasta MM-finaalis Buenos Aireses brasiillasi 15 : 3, 15 : 4, 15 : 5. Kui täius on olemas, siis see mäng oli täiuslik ja Viljar Loor täiusliku meeskonna mängija.

Spordikõrvases ja -järgses elus nii hästi ei läinud.

Keegi ei oska ju öelda, mis võinuks saada Viljar Loori ja kauni Rita abielust, kuid võrkpallist tingitud pikk lahusolek mõjutas armastajate suhteid igal juhul. Mida pidi tundma noor naine, kes kodumaal üksi last kasvatades kuulis mehe ettevõtmistest vahest rohkem ja kadedamatest kanalitest, kui tarvis oleks olnud? Mida pidi ränkrasketes laagrites rügav ja mööda ilma rändav atleet tundma, teades, et ta naine elab kodumaal avalikult teise suursportlasega? Liialt tobe oleks kõrvalseisjal aru pidada ja veel enam otsustada, kumb kahest kaasast abielu purunemises rohkem süüdi oli, kumb alustas.

Täiuseotsingute jätkudes jooksis karile Loori teine pikk ja kirgas kooselu. Täit hingerahu ei leidnud ta kolmandastki, kuigi seda süle ja seljaga pakuti. Enamgi veel, Loor jagas end mitu aastat kahe naise vahel. Ta ei suutnud otsustada, kumb suhe on täiuslikum. Naised teadsid teineteisest, kuid et kalli Viljari galantsusest ja südameheadusest jagus mõlemale, lasid mehel kaua valida.

Töös, kui esimene, võrkpalluri amet kõrvale jätta, Loor end ei leidnudki. Võib-olla leidnuks, kui oleks ülikooli järel kohe ametisse hakanud? Ent ta ei hakanud ja hiljem oli kuulsast nimest kindlasti rohkem kasu kui TPI diplomist. Tähtsal kohal varustajana Agros – suurepärane. Kujutlege pilti: astub tuppa kaks meetrit kuulsat rühikat sportlast, lokid kergelt lehvimas, ja küsib, kas saaks hankida seda või teist. No muidugi saab! Ja karjääriredel viis üles. Paraku polnud Agro enam jätkusuutlik, kui ida kütusetorud kuivasid, aga kapitalimajandus koos turgude ja ökonoomsusnõuetega Eestimaale saabus ning pakasena lillekasvatajate ustest-akendest sisse murdis.

Pole mõtet arutleda, milliseks kujunenuks Loori spordikarjäär ja tulevane elu teisel ajal või teises riigis. Et ta võinuks elada koos abi­kaasaga, saada paremat meditsiiniteenust ja vältida tulevasi liigesehaigusi, teenida profina piisavalt, et igaveseks kindlustatud olla … Kõik asjaolud ei langenuks iial nii soodsalt kokku. Eestiga olümpiakulda võita ja võitmatuks kerkida polnuks eriti usutav, Platonovi meeskonnata võinuks ürgtalent avanemata jäädagi. Nii ehk teisiti toimetas Loor just omal ajal ja oma võimaluste piires, ning Agro langedes polnud tal esiti töökohta.

Viljar Loori võttis palgale vend Heldur, kellel tippvõrkpalliks eeldusi polnud, kuid kes väikese ehitusfirmaga tegeldes oli vahest sama jonnakalt järjekindel kui vanem vend palliplatsil. Niisiis, Viljarist sai venna firma töötaja, ka väikeaktsionär. Ajakirjandus kuulutas ta edukaks ehitusettevõtjaks. Aktsiaid arvestades seal ju tilluke tõetera oli. Kuid näiteks suurejooneline pealkiri “Võrkpallilegend Viljar Loor peab ehitusfirmat” ei saanud ka spordilegendi enda kõrvus muusikana kõlada. Viljar Loor, paraku, ei tõrjunud talle omistatud “eduka ettevõtja” mainet sõnaselgelt. Heldur samuti mitte, kuigi ta veendus üha enam, et keerulisemaid ülesandeid vanema venna hoolde jätta ei saa. Ju jätkus võrkpalli kavalpeal Viljar Looril küllaga nutti, et narrist olu­korrast täiesti teadlik olla.

Kas Loori eneseuhkuse latt oli tõusnud nii kõrgele, et selle ületamine polnud tavatingimustes võimalik? Kas kukkumine oli liialt kõrge, et tema loomusega atleet võiks jalgele maanduda? Jüri Tamm, Erika Salumäe, Erki Nool, Jüri Jaanson jõudsid pärast lühikesi otsinguid või üldse otsimata sinna, kuhu laitmatu maine jõuda võimaldab – riigikokku. Loor rõhutas, et tema ei hakka väljaspool palliplatsi iial kellestki sõltuma. Poliitikas sedasi ei saa ja Loor ei tahtnudki saada. Nagu ta oli ainuke liidu koondise mängija, kes suutis kommunistliku partei liikme­piletit vältida, nii saatis ta iseseisvas Eestis erakonda kutsujad ühe­mõttelise ja resoluutse käeviipega minema.

Kui palju lähendasid erinevad luhtumised argielus Viljar Loori tuliveele, tähistamis- ja lõõgastumisvahendile, mis suure jao kehaliselt ja hingeliselt kurnatud Nõukogude sportlaste arsenali kuulus? Kas aastakümnetetagust matkiv soeng ja riietumisstiil tähendasid igatsust möödunud aegade järele? Selle raamatu autor küsis 2011. aastal järelhüüdes, kas suutis Viljar Loor mõista, et maailma üks paremaid võrkpallureid ei pruugi hilisemas elus eesliinimeheks jääda.

Võimalik, et just täiusepüüd viis Viljar Loori ka enesetapuni. Teades, et pärast eesnäärmelõikust ei tarvitse ta endine olla, saatis ta armastava, isegi jumaldava naise püüdlused kus see ja teine ning tegi nii, nagu süda ja loomus käskisid.

Tema lõplik otsus võis mahajääjaid julmaltki tabada, aga ju ta uskus, et kibestunud mehe kohalolek poleks etem. Kui palju piinata ennast, et kaitsta teisi?

“Kord, kui liidu koondise laagrist reportaaži läksin kirjutama, pani Platonov mu ekstrasensiga ühte tuppa elama. Sain teada, et paljud usuvad temasse, aga Viljar kindlasti mitte,” meenutab võrkpalliaja­kirjanik Valeri Maksimov.

Viljar Loor uskus Viljar Loori.

Sellest raamatust leiab traagikat, aga sinilinnu tabamiseni viinud visast tööst ja võidurõõmust on juttu palju rohkem. Võrkpallur Viljar Loor jättis eestlaste spordimaastikule kustutamatu jälje.

Gunnar Press


Ümbrust uudistab kaks ja pool kuud vana ilmakodanik Viljar Loor.

Miks Viljar lasteaias kosmonauti mängis

“Kui kasutada nõukogudeaegset terminit, siis lapsepõlv oli helge, nii helge, kui see üldse tol ajal olla sai. Kõik oli olemas: kodu, vanemad, piisavalt süüa ja mänguasju ka," rääkis Viljar Loor 2008. aastal Reet Made raadiosarjas, millest sai raamat “Lapsepõlve radadel”.

“Olen Tartu poiss. Elasime algul Side tänava kahetoalises ahiküttega korteris. Enne mu esimesse klassi minekut õnnestus isal hankida neljatoaline korter Kalevi tänavale üsna kesklinna lähedale. See oli ilus, suur ja hästi mõnus.”

Viljari ja vend Helduri iga samm tõi vanematele rõõmu ning uhkust.

“Oi, nad olid head poisid! Neil polnud kodus ega koolis mingeid pahandusi. Õppeedukus oli maksimaalne. Poiste õppimisasju polnud põhjust eriti uurida, ütleme nii, et tundsime lihtsalt natuke huvi,” kiidab ema Ellen.

“Poisid lihtsalt ei tahtnud hulkuda, liini kodu-kool-trenn valisid nad ise. Ükskord toimus koolipidu, kus mina pidin lapsevanemate komitee liikmena korra järele valvama. Kui tants algas, vaatasin, et mu poisid on läinud. Helistasin koju, nad olid seal. Ütlesid, et pidu neid ei huvita. Nad pidanuks tantsukursusele minema, ent ei hoolinud sellestki. Trenn ja õppimine võtsid ka selle energia, mis võinuks viia sagedamini teatrisse, kinno või juturaamatu taha. Tihti mängisime õhtul neljakesi hoopis kaarte, algul tuhandet, siis bridži.


Noore mehe jalad koguvad jõudu.


Vanem vend Viljar valvab nooremat, Heldurit.

Mäletan üht lasteaia maipidu. Panime emadega kava kokku ja keegi pakkus, et teeme ühe poisi kosmonaudiks. Valiti muidugi Viljar, ta oli juba siis kõige pikem. Tõin ülikooli spordiklubist vehklemiskostüümi ja maski, nii ta seal teiste keskel seisis, nägi vahva välja. Palju ta seda ise nautis, mine tea. Poisid tegid alati, mis palusin, ma arvan, et nad ei turtsunud isegi sisimas vastu.”

Viljar tavatses hiljem kinnitada, et tema ja noorema venna õppimisel ning käitumisel hoiti siiski päris kõvasti silma peal. Sel polevat küll mõtet olnud, sest koolis läks niigi hästi ja suurteks sigadusteks polnud kalduvusi.


Teine suvi. Pall püsib juba kindlalt käes.


2.b aastal 1963. Loor seisab tagasihoidlikul kohal, kuid teda on lihtne tuvastada.


Ema Ellen ja tema kaks silmatera.

“No vitsa vahel ikka tarvitati. Vennaga saime tavaliselt hästi läbi ja olime parimad sõbrad, ikka ninapidi koos. Kui päris ajalootruu olla, siis varases nooruses lõime teineteisel mõnikord silma lõhki ka,” muigab Heldur. “Polnud me nii kukud ühti, ronisime mööda puid ja korraldasime luuremänge nagu teisedki. Toas viskasime kardinakepiga oda, see tungis läbi lambivarju. Laagrist käisime õunaraksus, jäämata inimestele või koertele vahele. Kodus pidas ema meie üle kõvasti vahti. Mäletan, kord hakkasime kodumaja ees üle Kalevi tänava minema. Mina olin juba teisel pool ja Viljar viskas või veeretas palli järele nii, et see paari auto vahel põrkles. Ema oli aknal seisnud ja kutsus meid kurjalt tuppa tagasi. Juba selle korra põhjal ei saa kuidagi öelda, et me poleks teadnud, mida peapesu tähendab.

Kui õigesti mäletan, siis Viljar oli vanema vennana liider, aga tema loomus oli rahulik ja mõnigi põnevam asi võis minu eestvõttel sündida. Koolis polnud hinded korras mitte hirmsast tuupimisest, vaid meil mõlemal oli lihtsalt hea pea.”

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?