Tulekandja. Muhumaa põnevik

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuukapital


Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug

Kujundanud Britt Urbla Keller


© Tekst. Katrin Pauts, 2016

© Fotod. Katrin Pauts, 2016


ISBN 978-9985-3-3895-7

ISBN 978-9985-3-3977-0 (epub)


Kirjastus Varrak

Tallinn, 2016

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak


Trükikoda AS Pakett

1. osa Inselmann – mees saarelt

KEVAD 2015

„Kes ta teile oli?”

Marion kuulis küsimust, aga ei vastanud kohe. Kahvatu leek hingitses vaevu. Suurem osa küünlaid oli juba kustunud. Ta loendas kiiresti – viis. Nii väikeses kohas polegi rohkem loota. Marioni lavendlilõhnaline teeküünal oli kuues. Teepervel lebas ka kimp valgeid liiliaid. Lilledel olid poripritsmed. Ta tahtnuks need maha pühkida. Küsija aga ei kavatsenudki lahkuda, vaid hingas talle kuklasse ja ootas. Vaikus muutus piinlikuks, aga ta ei teadnud, mida vastata.

Ta vaatas kella – ta peaks juba tööl tagasi olema. Tunni pärast algab õhtune koosolek. Ülemus tahab teada, mida ta on terve päeva teinud. Mida ta siis ütleb? Ta on ikkagi ajakirjanduspreemia laureaat, kellelt oodatakse säravaid lugusid.

Kui talle hommikul helistati – „Palju õnne, Marion!” –, oli ta hämmeldunud. Sünnipäev oli tal ju mitu nädalat tagasi. Ja siis ta kuuliski, et on võitnud Bonnieri preemia, uuriva ajakirjanduse kõige kõrgema autasu. Ta arvas ikka veel, et komisjon ajas ehk midagi sassi ja kohe tuleb uus kõne: „Meil on väga kahju, Marion, juhtunud on eksitus…” Ega keegi teinegi olnud uskunud, et tema võita võiks – ta oli toimetuses neid kõrvalpilke näinud küll.

Leinalindi rahule jätnud, libistas ta sõrmedega üle foto. Sellel naeratav punapäine naine oli palju noorem, kui ta oli veebist uudist lugedes ette kujutanud. Pilt oli ebaõnnestunud ja meenutas paraadportreed – puine hoiak, emotsioonitu ilme, millele on peale kleebitud sunnitud naeratus. Naise juuksed olid kuklale kinnitatud, tagasihoidlik meik liiga täiuslik ning suured hallid silmad tühjad.

Marion mäletas peast pealkirja, mis oli ta siia meelitanud: „Risti–Virtsu maanteel hukkus helkurita jalakäija”. Lisatud fotodelt tundis ta ära Tuudi asula. Saaremaal elavat kursuseõde külastades oli ta sealt mitu korda mööda sõitnud. Väike ja vaikne koht. Marion oli bussiaknast välja vaadates tabanud end mõttelt, et tema ei suudaks seal eales elada. Talle meeldisid suured linnad – mida suurem, seda parem.

Uudis ei andnud kuigi palju infot, õnnetuse täpsed asjaolud polnud veel selged. Hukkunu ei kandnud helkurit. Kõik. Tüüpiline maanteesurm sellisel aastaajal. Mitte ühtegi sõna polnud artiklis selle kohta, kas surnud naine oli ema. Kas ta oli abielus? Kellena töötas? Mida oli oma elus korda saatnud ja millest unistas?

Marion meenutas vihaseid telefonikõnesid, mida ta tööl mõnikord sai: „Miks te kirjutate neist õnnetustest ja surgite inimeste eraelus? Mis see teie asi on?” Sageli lisas helistaja, et kõik ajakirjanikud on perverdid, juba sündinud sellistena. Haiged inimesed. Geneetilise väärastusega. Kas inimene pidanukski jääma pelgalt statistikaühikuks? Marionis äratas selline suhtumine vastikust. Ta silmitses fotot, püüdes ära arvata, mis oli naise nimi. Seda artiklis ei öeldud.

„Kes ta teile oli?” kordas võõras oma küsimust. „On teiega ikka kõik korras? Kas te kuulete mind? Te olete väga kahvatu.”

Naine astus talle lähemale ja Marion tõmbus vaistlikult eemale, kartes, et teda võidakse puudutada. Võõras tundus olevat kuidagi vaenulik.

Ilm oli vihmane ja tuul üsna tugev. Täna oleks tasunud isegi kindad kätte tõmmata. Ta hõõrus sõrmi. Külm lõikas lihasse ja luusse. Ta oli siin juba liiga kaua passinud. „Kas teil tikku on?” küsis Marion viimaks, pead tõstes, ja tema silmad kohtusid esimest korda võõra omadega. Talle tuli alles nüüd pähe, et leinapaigas suitsetamine oleks arvatavasti sobimatu, aga õnneks paistis, et naine ei pannud tema palvet pahaks. Samas – ta võis ju ka arvata, et Marion soovib uuesti süüdata küünlaid, mille tuul oli vahepeal sootuks surnuks puhunud.

Marion vaatas naisele terasemalt otsa. Silmad reetsid, et too oli nutnud, aga praegu ei ilmutanud ta nägu mingeid emotsioone. Marion teadis seda tunnet – kui sa oled nagu väljaväänatud kalts. Naine pistis käe oma liiga õhukese beeži mantli taskusse, raputas siis pead. Tal ei olnud tikke.

„Seda mantlit ma tavaliselt ei kanna. Käin jopega. Tõmbasin kiiruga midagi selga – ilm on küllalt jahe,” selgitas naine, kui tabas Marioni uuriva pilgu. Naine oli pealtnäha otsustades umbes neljakümnene-neljakümneviiene. Tema nägu oli veel sile, aga pikad juuksed peaaegu üleni hallid.

„Kes ta teile oli?” küsis naine veel kord. Marion surus ohke maha.

„Mulle?” ütles ta, et aega võita. Tavaliselt oli tema ise see, kes küsimusi esitas – kui ta tööl oli. Kui ta oli leinapaikades – või altaritel, nagu ta neid kohti nimetas –, ei küsinud keegi midagi. See polnud kombeks. Ta armastas seda vaikust. See oli tähendusrikas, intensiivne. Õhk oli tihke sõnadest, mida keegi välja ei öelnud. Kui ta pärast oma retki kodus üksi teed rüüpas, oli tema väikese Lasnamäe-korteri köögis samuti vaikne, aga see vaikus oli teistsugune: laisk ja tähendusetu.

Marion lootis, et kaaslane lahkub, kui ta vastusega veel venitab, aga naisterahvas vaatas talle pingsalt otsa ja ootas. Marion silmitses fotot. Äkki ta taipas ja võpatas. Naine fotol ja naine ta kõrval olid nii sarnaste nägudega.

„Te olete ema, eks?” nentis ta ja keeras pead. Nüüd oli ta ise uudishimulik.

Naine noogutas vaevumärgatavalt.

Marion kogus kiiresti mõtteid. Rehkendas, mida öelda. „Ma olen tema kunagise töökaaslase tuttav,” jõudis ta siis otsusele. Nii tundus kõige ohutum.

„Kas olete Tallinnast?” uuris naine. „Ma ei teagi täpselt, mis tööd ta seal tegi. Ta ei elanud seal kuigi kaua.”

„Jah,” kinnitas Marion, kergendust tundes. „Tallinnast, jah. Me ei olnud mingid sõbrannad, aga ta oli tore tüdruk. Ma ei tulnud tegelikult tema pärast siia – nii hästi me ei tundnud. Autos raadiost kuulsin uudist ja lihtsalt peatusin, kui sain aru, et see ongi see koht. Ja siis nägin sellelt fotolt, et tundsin seda inimest. Nii kummaline tunne. Sellepärast ei suutnud ma kohe rääkida, vabandust. Ma lähen tegelikult Saaremaale,” valetas ta. Ta pidi tõesti minema hakkama, muidu ootab töö juures peapesu.

Tänane päev oli Marionil nurja läinud. Ta ei saanud altarilt seda õiget tunnet kätte. Mõnikord seda ei tulnudki, ja täna oli kahjuks üks nendest päevadest.

„Lähme ehk korraks minu juurde? Ma ei ela siit kuigi kaugel. Teen teile natuke teed. Saate sooja. Ehk tahate rääkida?” kuulis ta nagu läbi udu. Naine ei raatsinud temast lahti lasta. Ta tundis, kuidas ärritus temas pead tõstab. „Mina tahaksin rääkida. Mul on nüüd äkki see tunne, et tahaksin temast kellegagi rääkida,” vaatas naine talle paluvalt otsa.

Marion heitis veel korra pilgu kellale ning pomises: „Oi, andestage, ma pean minema hakkama. Mul on õhtul teater.” Miks ta nii ütles? Ta raputas hämmeldunult pead. Täna oli ta tõesti liimist lahti.

„Teater?” välgatas naise hääles ootamatult teras. „Te lähete teatrisse? Pärast seda? Oodake, kes te selline üldse olete? Ma mõtlen – tegelikult? Te ei tundnud teda ju üldse, on ju nii? Te pole sedamoodi. Mida te siin teete?”

Marion oli juba eemaldumas. Ta hüppas üle lombi, libises ligedal teepervel ja oleks peaaegu kraavis maandunud. Viimased Toyotani jäänud meetrid läbis ta sörkides. Istus autosse, tõmbas ukse kinni ja võttis hetke, et rahuneda. Ta poleks suutnud praegu juhtida – käed värisesid. Kui haledalt oli ta vahele jäänud! Ta oli arvanud, et on eelmisest korrast õppinud ja seda ei juhtu enam kunagi. Marion sai kuidagimoodi kindalaeka lahti. Ta ei leidnud oma ravimipurgikest, antipsühhootikume, mis pidid tema maaniahooge taltsutama ja depressiooni leevendama. Küllap oli see tühjaks saanud. Millal? Üldse ei tulnud meelde.

Õnneks ei tundnud naine tema vastu enam huvi. Beežis mantlis kõhn kogu seisis ikka veel kustunud küünalde ees ega vaadanud Marioni poolegi. Sõidukid vihisesid mööda, kõik kiirustasid praamile. Ainult mõni üksik võttis leinapaiga kohal hoo maha. Väljas oli juba päris pimedaks läinud – ikka veel pimenes liiga vara.

Natuke rahunenud, käivitas Marion auto ja pidi juba teele keerama, kui nägi, et Virtsu poolt lähenenud tuled tõmbasid end siiasamasse bussipeatuse kõrvale seisma.

Marion tundis auto ära.

See juhtub jälle!

Ta süda hakkas puperdama. Hämaruses ei saanud ta teise sõiduki värvis päris kindel olla, aga ikkagi teadis ta, et on seda autot varem näinud – tunne ütles. Tumesinine Ford.

Marion ei suutnud end enam liigutada ja habises nagu hiir rästiku ees. Käed ei tõusnud, et teha seda, mida ta oleks pidanud tegema juba eelmine kord – võtma käekotist telefoni ja toksima sinna auto numbri, et lasta seda hiljem tuttaval politseinikul kontrollida.

Tardunult jälgis Marion, kuidas Fordi uks avaneb ja sealt astub välja pikk dressipükstes mees, tume tuulejope seljas, kapuuts silmini tõmmatud. Mehel olid teravad silmad, mis puurisid Marionist läbi isegi pimedas. Pilk, mida sa ei näe, aga tajud. Marion tundis seda pilku endal juba kolmandat korda.

Kaks eelmist korda olid olnud varasematel altaritel.

Kes sa oled, kes sa oled, kes sa oled? Hirm segunes hämmeldusega, sest Marion adus taas seda iseäralikku tõmmet. Terava pilguga mees tekitas temas tunde, mida ta harilikult kuidagi ei leidnud – läheduse. Äkki on nad hingesugulased? Kas ta peaks autost välja astuma ja mehega juttu tegema? Küsima samuti nagu beežis mantlis naine: „Kes ta teile oli?”

 

Aga ta ei tee seda muidugi kunagi. Sest mees on ohtlik.

Marion jälgis, kuidas mees hoogsalt õnnetuspaiga poole sammus. Beežis mantlis naine pöördus tulija poole ja küsis midagi – arvatavasti sama, mida oli küsinud enne temalt endalt. Erinevalt temast ei jäänud mees end vaikides koguma, vaid jooksis tagasi oma auto juurde. Marion pani alles nüüd tähele, et võõras polnud auto mootorit välja lülitanud – nagu oleks ette näinud, et tal tuleb põgeneda.

Beežis mantlis naine vaatas mehele jahmunult järele. Ja märkas siis Marioni Toyotat. Miks oli tema ikka veel siin? Naine hakkas kiiresti lähemale astuma. Marion keeras süütevõtit ja Toyota sööstis paigalt. Beežile kangale vihises pori, Marion nägi peeglist, kuidas naine end puhtaks rapsis.

Ma ei ela enam kaua. See mõte tuli talle ühtäkki ei tea kust ega läinudki ära. „Ma ei ela enam kaua,” kordas ta sosinal.

Kui ta terava pilguga võõrast eelmises avariipaigas nägi, oli ta mõelnud, et vahest on too samasugune nagu ta isegi. Keegi, kes käib ja otsib midagi sellist, mida tal pole kunagi lootustki leida – ise teab seda, aga ikka otsib. Kui palju oli Marion püüdnud end sõltuvusest vabaks rebida, oli psühholoogi juures käinud ja abi palunud. Psühholoog kuulas ära tema loo kasvamisest lastekodus, soojuse ja armastuse puudumisest. Sellest, kuidas tal pole aimugi, kes on ta vanemad või kas tal on kusagil õdesid-vendi. Määras talle ravimi – kvetiapiini. Marion sai teada, et on bipolaarne, ning et see olevat samaaegselt needus ja õnnistus. Tõenäoliselt oma haiguse tõttu ongi ta nii loominguline, suudab kirjutada.

Marionil oligi ainult üks suur unistus – saada kirjanikuks. Ta võttis retsepti vastu ja naeratas tänulikult.

Tema küsimusele psühholoog vastata ei osanud. Marion teadis isegi, millest tema veider sõltuvus tingitud oli. Ta ainult ei teadnud, kuidas sellest vabaneda. Psühholoogist polnud vähimatki kasu, ta raiskas ainult aega ja raha. Tabletid ei aidanud millestki vabaneda, ta kasutas neid unerohuna.

Kui lastekodu Marionile enam ajapikendust ei andnud ja ta pidi välja kolima, oli ta hakanud õnnetuspaiku külastama. Esimene kord oli olnud juhus, järgmised enam mitte. Kümme aastat oli ta igas õnnetuspaigas kohanud erinevaid nägusid. Mitte kunagi varem ei olnud ükski nägu kordunud.

Marion tuletas endale meelde, et sureb varsti. Ta ei teadnudki õieti, miks või kuidas see juhtub. Oli lihtsalt selline tunne. Psühholoogi sõnad kumisesid peas: bipolaarsetel on suitsiidiprotsent kõrgem kui kliinilise depressiooni all kannatajatel. Aga ta ju ei tahtnud surra. Ta tahtis abi saada. Peas hakkas tiksuma hullumeelne mõte: mis siis, kui võõras oskab aidata? Mõtleb samamoodi, on samasuguste vajadustega?

Talle jõudis kohale, kui väsinud ta sellest kõigest oli – oma igatsusest, oma retkedest, lakkamatust otsimisest. See oli nii masendav.

Peagi saab kõik läbi, lohutas ta ennast, kui Pääskülas Tallinna piiri ületas. Võõras aitabki. Sellepärast oligi Marion tema vastu nii iseäralikku tõmmet tundnud. Too terava pilguga mees on saadetud teda päästma.

* * *

„Käi, kurat, perse!”

Eva põrutas tõrkuvale kohvimasinale rusikaga. Tüüpiline – selle asemel, et töötajatele väärilist palka või vähemalt preemiatki maksta, tellitakse kõigepealt mittetöötavad veeautomaadid, seejärel mittetöötav kohvimasin. Punane läikiv monstrum näis kahjurõõmsalt irvitavat, sai Evalt veel ühe vopsu ja suri hoopis välja. „Põrguvärk!” sisistas Eva, püüdes ära arvata, kui palju selline vidin maksta võiks.

Evale meenus üüratu massaažitool, mis oli vahepeal Nemo kabineti ukse kõrval konutanud, oodates kundesid, keda miskipärast ei tulnudki. Kuigi toimetuses olid kõigil pidevalt närvid krussis, ei vajanud ükski töötaja massaaži ja Nemo oli pettunud. Lõpuks lasi peatoimetaja tooli minema viia: „Olge siis stressis, kui teile nii väga meeldib. Uppuge ära sinna – ja oma lolli uhkusse! Aga keegi ei tule enam minu juurde vinguma, eks ole? Keegi ei tule kurtma, et see firma teie heaks ei pinguta.”

Nemo Kull, kelle pärast Eva oli vahepeal töölt ära läinud, oli nüüd leidnud parema jahimaa kontserni juhtkonnas. Selle üle oli kõigil hea meel. „Areneski viimaks oma ebakompetentsuse tasemele,” tsiteeriti kahjurõõmsalt Peteri printsiipi.

Niipea kui Nemo oli ohutus kauguses, palus Eva oma töökohta tagasi. Nemo pärast oli ta toimetusest lahkunud ja lubanud, et ei naase enam iialgi. Oli püüdnud end Saaremaal isakodus sisse seada ja unistanud rahulikust elust. Aga see polnud tema jaoks. Pool aastat tagasi jõudis ta äratundmisele, et kui veel kauemaks Tuulegile jääb, muutub ta ise samasuguseks piirjoonteta kämbuks, nagu olid kõik need päevad, mis ta maal mööda saatis. Külapoodide esised olid niisuguseid kämpusid täis – plastpudeliõlle järele lehkavad mehed polnud enamikule muud kui näo ja nimeta kogud, rohkem viirastused kui elusolendid, veel ainult hägusad mälestused inimestest, kes nad olid kunagi olnud.

„No ma ju ütlesin, et sa ei pea provintsis vastu,” kuulis ta selja tagant tuttavat madalat jorinat. Alati heatujuline hiiglane, staažikas uudistetoimetaja Velsker oli alles täna puhkuselt naasnud ning teada saanud, et Eva on nende juures tagasi. „Jõudeelu näib tore ainult eemalt vaadates. Usu mind, ma olen ise järele proovinud. Kes on tinasõduriks sündinud, ei see enam muud moodi saa.”

Evale meenus, et Velsker oli töölt lahkunud paar aastat enne teda ja lubanud pühenduda krimiraamatute kirjutamisele. Oligi paar tükki välja andnud, aga siis uuesti toimetusse imbunud. „Mina ei saanudki vaba mehe eluga hakkama. Eks see vabadus nõuab teatud inimtüüpi, kõigile ei sobi,” nentis Velsker.

„Ju ma siis ei tundnud ennast,” möönis Eva. „Arvasin, et saan ilma selle jamata siin hakkama. Siin on õnneks võimalik kogu aeg millegi peale vihastada. Mäletad, mida Kull alati ütles: õige ajakirjanik peab vihane olema. Mõnes asjas oli tal õigus ka. Kurat küll!” Eva lajatas kohvimasinale veel ühe hoobi. „See on omadega perses. Ilma kohvita ei saa siin elada. Me sureme kohe.”

Velsker küünitas riiulilt kohvipakki võtma. „Ära märatse. Maailm pole veel hukas, pöördume tagasi juurte juurde,” mõmises ta, kuni Eva veekeetjat täitis. „Ära mossita nii palju, lähed kortsu. Pätikohv ongi õige ajakirjaniku jook. Ja see viha – ma ei tea. See pole õige sõna. Me lihtsalt oleme otsivad hinged ja parem on, kui me kunagi vastuseid ei leia… Kuule, ah soo – Rein otsis sind enne taga.”

„Oeh. Mis ta jälle tahab?” Eva kühveldas kruusi kolm lusikatäit tumepruuni pulbrit. Velskril oli õigus. Kohv lõhnas oivaliselt, automaadi lahja lögaga ei kannatanud võrreldagi. Tal läks tuju veidi paremaks.

„Mingi avarii. Kusagil päraperses. Mine vaata, ta on väga rahutu,” pobises Velsker ja tüüris oma kruusiga minema.

Eva ropendas nüüd endamisi. Toimetuses ropendasid kõik, isegi need, kes muidu avasid naistele uksi ja teietasid võõraid. Ropendamine oli leherahva viis toime tulla ja endale meelde tuletada, kuidas asjad tegelikult on – maailmas polnud midagi ilusat, kui seda vaadata nii lähedalt, nagu nemad seda tegid.

Eva ei tõtanud, vaid jalutas võimalikult aeglaselt mööda koridori. Need mõned minutid ei lugenud midagi, Rein võis oodata küll. Arvaski teine endast pärast uudistejuhiks saamist liiga palju. Rein oli enne üsnagi talutav ja mõnikord võis ta oma häbitus ambitsioonikuses võluvgi tunduda, aga ootamatult sülle sadanud kõrgem koht tõi temas esile omadusi, mida keegi enne polnud tähelegi pannud.

Evale ei meeldinud liiklusõnnetused. Kui tal oli veriste lugude vahel valida, eelistas ta mõrvu. Seal vähemalt olid põhjus ja tagajärg. Ohver oli enamasti oma saatuse mingil määral – kui mitte täielikult – ära teeninud, loonud selleks vähemalt eeldused: olnud valel ajal vales kohas või sobitanud tutvust kahtlaste tüüpidega. Avariid olid mõttetud tragöödiad, kus tavaliselt luges ainult juhus. Inimene oli õigel ajal õiges kohas, näiteks teel töölt koju laste juurde või kallimaga kohtama, ja keegi lihtsalt sõitis talle purjuspäi otsa.

Uudistereporterile tähendas avarii, kus hukkus inimene, kõigepealt seda, et tuli välja selgitada, kes on tema lähedased. Leinavad vanemad ja elukaaslane käisid kah, aga tõhusam oli rõhuda nuuksuvatele lastele. Ja kõige paremini müüsid need lood, kus ohvriteks olid lapsed. Eva oli Tuulegil elades juba lootnud, et ei pea enam kunagi millegi sellisega kokku puutuma.

Nende lehe uudistetoimetuses ei saanud töid valida. Milline teema kellelegi sattus, oli puhas loterii. Eva oli ise süüdi. Ta oli täna Liivalaial ummikusse takerdunud, viimasena tööle jõudnud ja kõik uudistejuhi laual olnud teemad olid juba kolleegidele välja jagatud. Kui saabus uudis avariist, oli tema ainsana vaba.

Eva lootis, et tänane ohver ei ole vähemalt laps. Kõik muu võis ta üle elada. Ohvrite lähedaste koduuste taga kolistamine oli vastik, aga ta oli õppinud end rolli suruma. Ta on ainult ajakirjanik – nagu näitleja, kes mängib Hamletit. Kui ta on laval ehk toimetuses, ei ole ta päris inimene. See, keda netikommentaatorid hiljem südametuks monstrumiks sõimavad, ei ole tegelikult tema, vaid roll.

Koridor lõppes. Ta surus hambad alahuulde ja tervitas Reinu. Nägi, et too on ärritunud – Reinule ei meeldinud, kui tal oodata lasti.

„Kus sa nii kaua molutasid? Ma olen sulle juba sada korda helistanud,” nähvas Rein, kui Eva tema pakutud ebamugaval plasttoolil istet võttis.

Eva kehitas rõhutatud ükskõiksusega õlgu. „Mul jäi telefon laua peale. Jaurasime kohvimasinaga. See on kogu aeg rikkis. Millal see korda tehakse?”

„Tehnikud on varsti kohal. Ma ei saa neile iga viie minuti tagant helistada, kui keegi jälle siia selle masina pärast õiendama tuleb… Ära ole mu vastu nii vaenulik. Ma ei taha tegelikult siin istuda, tead ju küll.”

Evale meenus Reinust palju nõmedam tüüp, kes varem uudistetoimetust juhtis ja solidaarsusest koos Nemo Kulliga lahkus. Peale Reinu ei sobinud keegi uueks juhiks, sellega oli ta nõus. „Sulle pakuti sedasama tööd,” hõõrus Rein Eva haavadele soola. „Sa keeldusid. Sellepärast oledki mu vastu nii õel?”

Eva neelatas. Ta kahetses keeldumist, aga nüüd polnud enam midagi parata.

„Mis kuradi avarii?” viis ta jutu tagasi rööbastesse. „Alles ju oli meil avarii esikal. Sellised lood masendavad inimesi, keegi ei taha pidevalt mingeid surmauudiseid lugeda. Kuidas neid avariisid viimasel ajal nii palju on?”

„No midagi pole teha,” laiutas Rein käsi. „Teised teemad on täna sellised, et raske oleks sealt esikalugu saada. Meil on midagi vaja. See tuleb suureks puhuda.”

Eva oleks tahtnud nähvata, et selles on Rein ise süüdi – nende suur juht jõudis viimastel nädalatel toimetusse alles napilt koosoleku alguseks. Uudistejuht peaks varem kohal olema. Eva oli poole kõrvaga kuulnud, et Reinul olid mingid pereprobleemid, aga ta ei jaksanud süveneda. Tal oli endalgi piisavalt probleeme – möödunud laupäeval pubis kohatud nägus mees ei olnud eile õhtul tulnud, kuigi neil oli õhtusöök kokku lepitud. Kui ta mehele helistas, oli tolle keel pehme ja taustahelidest aimas Eva, et mees istub taas mingis pubis, tõenäoliselt mingi teise naisega. Ta pidi tõdema, et meestega tal lihtsalt ei vedanud.

Rein vaatas talle nõudlikult otsa. „Meil pole midagi muud esikale panna, saa aru. Hommikul oli küll mingi vihje, et üks näitleja on kellestki abielus lavastajast rase, aga see ei tahtnud rääkida. Muidu oleks hea lugu olnud. Ei saa ju väitena esitada, kui keegi ei räägi – kõhtu ei pidanud naisel ka veel näha olema, et vähemalt kusagil salaja pilte teha. Neid kohtuasju ja kahjutasusid on meil juba niigi palju. Mingit kindlat asja on vaja. Lõuna käes ja esikalugu pole, Remmel hakkab koosolekul märatsema.”

Eva turtsatas. Ain Remmel oli nende uus peatoimetaja. Vastupidiselt Reinu väidetule ei märatsenud Ain kunagi, vaid ainult vaatas neid leebelt oma ebatavaliselt eresiniste silmadega. Ometi sellest pilgust piisas. Ainil olid seljataga aastad Brüsselis, kus tema abikaasa oli vahepeal mingi euroametnik olnud. Remmelil oli veider aktsent – toimetuses arvati, et ta on selle Brüsselis omandanud, aga vanemad olijad väitsid, et Remmel on kogu aeg niimoodi rääkinud, üritades endast vist peenemat muljet jätta. Temas oli ülepea midagi võõrapärast, ehkki heas mõttes.

„See on juba mingi kuradi viies otsasõit helkurita jalakäijale. Teeks mingi üldistava loo. No et kondaks need perekonnad läbi, et kuidas nende elu on muutunud. Plaan umbes selline, et see, kes helkurita maanteele läheb, on justkui enesetapja, kes ei mõtle oma lähedaste peale. Või midagi sellist, saad aru küll.”

 

Eva oleks tahtnud Reinu hääle välja lülitada.

„Kell on juba pool kolm. Kust kurat ma selle aja võtan?” nähvas ta kärsitult. „Ma ei suuda täna mõne tunni jooksul ju kõigi omakseid läbi käia. Segi oled keeranud või?”

„Okei, tee siis praegu ainult selle tänase avarii lugu,” surus Rein vastumeelselt läbi hammaste. Ta ei saanud Evat üleoleva suhtumise eest liistule tõmmata, kuigi Eva nägi, et Rein oleks seda väga tahtnud. Aga oma võimu kehtestamine oleks ainult kallist aega raisanud. Esiküljelugu oli hädasti vaja ja esikülg, mis müüginumbritega konkurentidele ära paneks, oli Reinule ainuke asi siin maailmas, mis oli veel tähtsam kui tema isiklik uhkus.

„See tänane ohver oli pärit kuskilt Tuudilt või mis iganes. Mingi väike mõttetu koht. Autojuht ja fotograaf on vabad, nii et mine kohale, otsi tema mees üles või kes iganes tal seal on. Keegi ikka midagi räägib. Vaata, et tugevad tsitaadid oleks. Emotsiooni on vaja. Kõige parem oleks seal õnnetuskohas pilti teha – et omaksed hoiavad mingeid kuradi küünlaid. Kaeblik küünlaleek ja lähedaste pisarad – tead küll. Midagi ikka kätte saad. Siis tee peal autos kirjutad. Hakka liigutama, jõuad küll.”

Rein suunas pilgu arvutisse ja see oli Evale märguandeks, et temaga on lõpetatud. Ta noogutas. „Eks ma siis vaatan,” alistus ta. Täna igatses ta esimest korda tagasi Tuulegile ning tundis kahetsusevirvendust, et oli uuest vabast elust nii kergesti loobunud. Toimetusse naasmine ei olnud loodetud hingerahu toonud.

Eva ei olnud enam kindel, kuhu ta siin maailmas ülepea kuulub ja mida elult õieti tahab.

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?