Liblikatuba

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

*

Tegelikult pole mu nimi üldse Posy: mulle pandi sama nimi mis minu emale ehk Adriana. Aga kui me mõlemad oleksime sellele reageerinud, oleksid kõik segadusse sattunud ning seepärast otsustati kasutada minu teist eesnime, mis on Rose nagu minu inglise vanaemal. Daisy rääkis mulle, et kui ma beebi olin, kutsus issi mind Rosy Posyks ning nime teine pool jäi kuidagi märkamatult mulle külge. Mille vastu mul polnud midagi, sest minu meelest sobis see mulle isegi paremini kui ükskõik kumb pärisnimi.

Mõned issi vanemad sugulased kutsusid mind ikka veel Rose’iks ja loomulikult reageerisin ma ka sellele, sest mind oli õpetatud täiskasvanutele alati viisakalt vastama, aga pidudel tundsid mind kõik Posyna. Mind kallistati ja musitati ja mulle suruti sülle võrgust kommipakikesi, mis olid paelaga kinni seotud. Maman’i prantslastest sõbrad eelistasid suhkruglasuuriga mandleid, mis mulle tõtt-öelda eriti ei meeldinud, aga ma teadsin, kui raske on sõja ajal šokolaadi leida.

Et me kõik ära mahuksime, oli terrassile toodud pikk pukklaud ning selle ääres istudes tundsin, kuidas päike küpsetab mu päikesekübarat (mistõttu mul hakkas veelgi palavam), kuulasin jutuvada enda ümber ning soovisin, et kõik päevad Admiral House’is oleksid sellised. Maman ja issi istusid kõrvuti laua keskel nagu vastuvõtu korraldanud kuningas ja kuninganna, issi käsivars emme valge õla ümber põimunud. Nad mõlemad nägid välja nii kohutavalt õnnelikud, et mul oli tahtmine nutta.

„Kas kõik on korras, kallis Posy?” küsis onu Ralph, kes istus minu kõrval. „Siin väljas on neetult palav,” lisas ta laitmatult puhast valget taskurätikut pintsakutaskust välja tõmmates ja sellega laupa pühkides.

„Jah, onu Ralph. Ma lihtsalt mõtlesin sellele, kui õnnelikud maman ja issi täna välja näevad. Ja kui kurb see on, et issi peab jälle sõtta minema.”

„Jah.”

Nägin, et ka Ralph jäi mu vanemaid uurima, ning järsku muutus ka tema kurvaks.

„Loodame, et kui meie õnn ei pöördu, saab sõda peagi läbi,” lausus ta lõpuks. „Ja me kõik saame oma eluga jälle edasi minna.”

Pärast lõunat lubati mul mängida veidi kroketit, mis mul üllatavalt hästi välja tuli, ilmselt sellepärast, et suurem osa täiskasvanutest oli üsna palju veini joonud ega saanud pallile enam hästi pihta. Olin veidi aja eest kuulnud issit lausumas, et sel korral teeb ta veinikeldri täiesti tühjaks, ning nüüd paistis, et peaaegu kõik veinipudelid olidki juba külaliste kõhtu tühjendatud. Tegelikult ei saanud ma päris hästi aru, miks täiskasvanud tahtsid purju jääda, sest minu meelest muutusid nad vaid lärmakamaks ja tobedamaks, aga võib-olla mõistan ma neid siis, kui ka ise juba täiskasvanuks saan. Üle muru tenniseväljaku poole sammudes märkasin meest, kes kallistas puu all lamavat kahte naist. Kõik kolm olid sügavas unes. Üleval terrassil mängis keegi üksipäini saksofoni ja ma mõtlesin, kui tore see on, et meie lähedal pole naabreid.

Teadsin, kui väga mul on vedanud, et ma elan Admiral House’is: kui ma kohalikku kooli läksin ja Mabel, kellega olin sõbraks saanud, mu enda juurde teed jooma kutsus, kuulsin hämmastusega, et tema pere elab majas, kus välisuksest pääseb otse elutuppa. Maja tagaosas oli tilluke köök ja käimla asus õues! Mabelil oli neli venda ja õde, kes kõik magasid ülakorrusel pisikeses toas. Alles siis mõistsin esimest korda, et ma pärinen rikkast perest, et kõik ei elagi suures majas, mida ümbritseb aia asemel terve park, ja see oli mulle tõeline šokk. Kui Daisy mind koju viima tuli, küsisin temalt, miks see nii on.

„Kõik sõltub täringuviskest, Posy,” vastas Daisy pehme Suffolki aktsendiga. „Mõnel veab ja mõnel mitte.”

Daisy armastas väga mõtteteri; pooltel juhtudel ei saanud ma aru, mida ta silmas peab, aga olin väga rõõmus, et „täring” näis olevat veeretanud mind elus vedanute poolele, ning otsustasin, et pean pingsamalt palvetama nende eest, kes on välja jäänud.

Mulle tundus, et oma õpetajale preili Dansartile ma eriti ei meeldinud. Ehkki ta julgustas meid kõiki kätt tõstma, kui me küsimusele vastust teadsime, olin mina miskipärast alati esimene, kes seda tegi. Seepeale pööritas ta korraks silmi ja ta huuled võtsid naljaka kuju, kui ta tüdinud häälel lausus: „Jah, Posy?” Kord mänguväljakul tema lähedal pika hüppenööri üht otsa hoides kuulsin, kuidas ta ühe teise õpetajaga rääkis.

„Ainus laps … täiskasvanute seltskonnas üles kasvanud … varaküps …”

Koju jõudes vaatasin sõnastikust järele, mida „varaküps” tähendab. Ning pärast seda ei tõstnud ma enam kätt isegi juhul, kui enda teada hoitud vastus mu kurku kõrvetas.

Kell kuus ärkasid kõik üles ja loivasid õhtusöögiks riideid vahetama. Läksin kööki, kus Daisy käega mu toidule osutas.

„Siin on sulle täna õhtuks moosisai, preili Posy. Ma sain härra Ralphilt kaks lõhet, millega tuleb tegeleda, aga ma ei mõista, kus neil on saba ja kus sarved.”

Daisy itsitas oma nalja peale ja järsku hakkas mul temast kahju, sest ta pidi vahetpidamata nii kõvasti tööd rabama.

„Kas sul oleks abi vaja?”

„Täna õhtul on külast oodata Marjory kaht noort näitsikut, kes aitavad mul lauda katta ja toitu serveerida, nii et pole hullu. Aga aitäh, et küsisid,” sõnas ta mulle naeratades. „Sa oled hea tüdruk, seda sa oled.”

Kui tee oli joodud, lipsasin köögist minema enne, kui Daisy jõudis anda käsu, et ma üles läheksin ja end magamaminekuks valmis seaksin. Õhtu oli nii kaunis, et tahtsin tagasi välja minna ja seda nautida. Terrassile astudes nägin päikest, mis rippus otse tammede kohal ja saatis murule võivärvilisi viltuseid kiiri. Linnud laulsid, justkui oleks alles keskpäev, ning õhk oli ikka veel nii soe, et kampsunitagi oli mõnus. Istusin trepile, silusin puuvillakleidi üle põlvede ja jäin silmitsema admirali, kes oli end aia poole kaldu lillepeenral ühe taime peale sisse seadnud. Olin alati arvanud, et meie maja kutsutakse nõnda kenasti põõsaste peal hõljuvate liblikate auks. Mind tabas kohutav pettumus, kui kuulsin maman’ilt, et tegelikult sai meie kodu nime minu vanavanavanaisalt (neid „vanasid” oli vist kolm, aga võib-olla neli), kes oli mereväeadmiral, ning see polnud pooltki nii romantiline.

Olgugi, et issi sõnul olid admiralid siin kandis „tavalised” (nii kutsus maman ka mõningaid lapsi, kes koolis minu klassis käisid), pidasin mina neid liblikatest kõige kaunimaks, sest nende üles-alla võnkuvad punase-mustakirjud tiivad, otstes valged täpid, olid minu meelest nagu muster Spitfire’itel, mida issi juhtis. Aga see mõte tegi mu kurvaks, sest tuletas meelde ka seda, et issi läheb järgmisel päeval jälle kodunt ära nendega lendama.

„Tere, kulla tüdruk, mida sa siin väljas üksipäini teed?”

Issi hääl pani mu võpatama, sest olin just tema peale mõelnud. Tõstsin pilgu ja nägin, et ta jalutab üle terrassi minu poole, suus sigaret, mille ta aga maha viskas ja jalaga peal trampides ära kustutas. Ta teadis, et ma vihkan suitsulõhna.

„Ära ütle Daisyle, et sa mind nägid, eks, issi? Muidu saadab ta mu otseteed voodisse,” ütlesin kähku, kui ta mu kõrvale trepiastmele istus.

„Ma luban, et ei ütle. Pealegi ei tohiks keegi nii jumalikul õhtul voodis olla. Ma arvan, et juuni on parim kuu, mida Inglismaa meile pakub: kogu loodus on toibunud pikast talveunest, end sirutanud ja haigutanud ning oma lehed ja lilled meile, inimlastele, imetlemiseks lahti kerinud. Augustiks on selle energia kuumuses ära põlenud ja kõik taas valmis uinuma.”

„Täpselt nagu meie, issi. Talvel lähen ma heameelega magama,” laususin.

„Just, kullake. Ära kunagi unusta, et me oleme loodusega lahutamatult kokku põimunud.”

„Piiblis on kirjas, et Jumal lõi kõik, mis on maa peal,” teatasin tähtsalt, sest olin seda pühakirjatundides õppinud.

„Seda küll, ehkki mul on raske uskuda, et tal õnnestus seda teha ainult seitsme päevaga,” lausus ta naerdes.

„See on tõeline ime, issi, on ju? Nagu oleks jõuluvana suutnud kõigile maailma lastele üheainsa öö jooksul kingid tuua.”

„Jah, Posy, see on ime, muidugi on. Maailm on imeline paik ja meil kõigil on väga vedanud, et me siin elada saame. Ära seda kunagi unusta, eks?”

„Ei unusta, issi. Issi?”

„Jah, Posy?”

„Mis kell sa homme ära sõidad?”

„Ma pean jõudma pealelõunasele rongile.”

Uurisin tähelepanelikult oma musti lakknahast kingi. „Mul on hirm, et sa võid jälle haavata saada.”

„Ära karda, kullake. Nagu sinu maman ütleb: ma olen hävimatu,” naeratas ta.

„Millal sa tagasi tuled?”

„Kohe, kui puhkuse saan, mis peaks juhtuma juba varsti. Hoolitse oma ema eest, kuni ma ära olen, eks? Ma tean, et ta tunneb end õnnetuna, kui üksi jääb.”

„Ma olen alati püüdnud seda teha, issi. Ta muutub kurvaks ainult sellepärast, et tunneb sinust puudust ja armastab sind, on nii?”

„Jah, ja helde taevas, kuidas ma teda armastan, Posy. Ainult talle – ja sulle – mõeldes olen ma suutnud lennates vastu pidada. Kui see neetud sõda algas, olime väga vähe aega jõudnud abielus olla, mõistad?”’

„Pärast seda, kui sa teda ühes Pariisi klubis laulmas kuulsid ja temasse esimesest silmapilgust armusid, ning ta endaga kaasa Inglismaale tõid, et temast saaks sinu pruut veel enne, kui ta jõuab meelt muuta,” ütlesin unelevalt. Minu vanemate armastuse lugu oli palju parem kui ükskõik millises muinasjutus minu juturaamatutes.

„Jah. Just armastus paneb elus võlujõu toimima, Posy. Isegi kõige üksluisemal südatalvisel päeval võib armastus lüüa maailma särama ja muuta selle nii kauniks, nagu see on praegu.”

Issi ohkas sügavalt ja võttis siis minu käe oma suurde pihku. „Luba mulle, et kui sa leiad armastuse, haarad sellest kõvasti kinni ega lase enam iial lahti.”

 

„Luban, issi,” laususin talle tõsiselt otsa vaadates.

„Tubli tüdruk. Aga nüüd ma pean minema õhtusöögiks rõivaid vahetama.”

Ta surus mu lokkidele suudluse, tõusis ja läks tagasi majja.

Muidugi ei teadnud ma tollal, et see oli viimane vestlus, mis minu ja mu isa vahel kunagi aset leiab.

Issi lahkus järgmise päeva pärastlõunal ning seda tegid ka kõik meie külalised. Ilm oli sel õhtul väga palav ning sisse hingates oli tunne, et õhk on paks ja raske, justkui oleks kogu hapnik sellest välja imetud. Majale laskus vaikus – Daisy oli läinud sõbranna Edithiga teed jooma, nagu tal kord nädalas tavaks oli, nii et kuulda polnud isegi torisemist ega laulmist (mina eelistasin neist kahest torisemist), mille saatel ta musti nõusid pesi. Aga neid oli palju, ikka veel virna laotuna nõudepesuruumis ootamas oma aega. Olin pakkunud Daisyle klaaside pesemisel abi, aga ta oli vastanud, et minust oleks tüli rohkem kui kasu, mis minu arust oli ebaõiglane.

Maman oli läinud voodisse kohe, kui viimane auto kastanite taha kadus. Tundus, et teda vaevas järjekordne migreen, mis Daisy sõnul oli peenutsev väljend pohmelli kohta, mida iganes see siis tähendas. Istusin kägaras oma toas aknaalusel istmel Admiral House’i ees paikneva sammashalli kohal. See tähendas, et kui on oodata külalisi, olen mina esimene, kes nende saabumist näeb. Issi kutsus mind oma väikeseks valvuriks ning pärast seda, kui meie ülemteener Frederick läks rindele sõdima, olin tavaliselt mina see, kes välisukse avas.

Siit avanes ideaalne vaade sissesõiduteele, mida ääristas igivanade kastanite ja tammede spaleer. Issi oli öelnud, et mõni neist on istutatud ligi kolmsada aastat tagasi, kui kunagine admiral endale maja ehitas. (Sellele oli põnev mõelda, sest järelikult elavad puud maa peal peaaegu viis korda kauem kui inimesed, aga seda muidugi juhul, kui raamatukogus olev „Encyclopaedia Britannica” räägib tõtt ning keskmine eeldatav eluiga on meestel kuuskümmend üks ja naistel kuuskümmend seitse aastat.) Tugevalt silmi kissitades paistis selgel päeval puulatvade ja taeva vahelt kitsas hallikassinine riba. See oli Põhjameri, mis paiknes Admiral House’ist vaid viie miili kaugusel. Mul oli õudne mõelda, et õige pea võib issi oma pisikese lennukiga sellest üle lennata.

„Tule tervena koju, tule varsti koju!” sosistasin tumehallidele pilvedele, mis surusid enda alla loojuva päikese ja kavatsesid selle laiaks litsuda nagu mahlase apelsini (neid polnud ma juba väga kaua maitsta saanud). Õhk seisis endiselt paigal ja mu avatud aknast ei tunginud sisse ainsatki tuulehoogu. Kaugusest kostis kõuemürinat ja ma lootsin, et Daisy eksis ja Jumal pole meie peale pahane. Ma ei jõudnud kuidagi selgusele, kas Taevaisa on Daisy pahur või vikaari lahke Jumal. Ehk on ta nagu lapsevanem ja võib ühtaegu olla mõlemat.

Kui langema hakkasid esimesed vihmapiisad, mis peagi veejugadeks muutusid, ning üle taeva sähvisid Jumala vihanooled, lootsin, et issi on õnnelikult oma baasi jõudnud, sest muidu saab ta üdini märjaks või, mis veelgi hullem, teda tabab välgunool. Sulgesin akna, kuna aknalaud hakkas märjaks saama, ning taipasin siis, et mu kõht müriseb peaaegu sama valjusti nagu äike. Niisiis läksin trepist alla, otsima moosisaia, mille Daisy oli mulle õhtusöögiks jätnud.

Sünges videvikus laiast tammepuisest trepist alla laskudes mõtlesin, kui vaikne on maja võrreldes eilsega, justkui oleks järsku kohale lennanud terve sülem sumisevaid jutukaid mesilasi, kes sama ootamatult lahkusid. Mu pea kohal raksatas veel üks kõuekärgatus, mis lõhestas vaikuse, ning ma mõtlesin, et õnneks ma pole jänespüks, kes kardab pimedust ja äikest ja üksiolekut.

„Oh, Posy, su maja ajab judinad peale,” oli Mabel öelnud, kui ma ta meie juurde teed jooma kutsusin. „Mõelda vaid, kui palju siin on surnud inimesi, kõigil vanaaegne kostüüm seljas! Nad ajavad mulle hirmu nahka, ausalt,” oli ta teatanud end väristades ja trepi kõrval seintel rippuvatele Andersonide esivanemate portreedele osutades. „Ma kardaksin öösel isegi kempsu minna, sest nende vaimud võivad ringi hõljuda.”

„Nad on minu ammused sugulased, kes oleksid kindlasti väga sõbralikud ka siis, kui otsustaksid meid tervitama tulla,” olin öelnud veidi pahasena, et Admiral House ei hakanud talle kohe meeldima nagu mulle.

Ka nüüd läbi vestibüüli ja seejärel mööda vastu kajavat koridori köögi poole sammudes polnud mul vähimatki hirmu, ehkki väljas oli juba täiesti pime ja maman, kes tõenäoliselt ikka veel ülakorrusel oma toas magas, poleks mu karjeid kuulnud.

Ma teadsin, et siin on mul ohutu, sest selle maja tugevate seinte vahel ei saa kunagi juhtuda midagi halba.

Köögis sirutasin käe lüliti poole, aga et elektrit ei paistnud olevat, pidin süütama küünla, mis seisis riiulil. Küünalde põlema panek õnnestus mul hästi, sest elektri peale ei saanud Admiral House’is sõja puhkemisest saadik kunagi loota. Mulle meeldis küünalde pehme hubisev kuma, mis valgustas vaid seda piirkonda, kus sa parasjagu viibisid, ja näis muutvat ka kõige inetuma inimese ilusaks. Võtnud saiaviilu, mille Daisy oli varem valmis lõiganud – ma tohtisin küll süüdata küünlaid, aga mul ei lubatud puudutada teravaid nuge –, määrisin sellele paksult võid ja moosi. Seejärel, üks tükk juba suus, haarasin taldriku ja küünla ning läksin trepist tagasi üles, et tormi imetleda.

Istusin akna all, mälusin moosisaia ja mõtlesin selle peale, kuidas Daisy minu pärast muretses, kui ta vabal õhtul lahkus. Eriti siis, kui issi ära oli.

„Nii väikesel tüdrukul pole hea nii suures majas üksi olla,” torises ta sageli. Selgitasin talle, et ma pole üksi, sest maman on samuti siin, pealegi pole ma enam väike, juba seitse aastat vana, ühesõnaga täitsa suur.

„Häh!” sõnas ta põlle eest võttes ja köögiukse taha konksu külge riputades. „Ära pane tähele, mida su ema ütleb – kui sul teda vaja on, aja ta julgelt üles.”

„Ajan,” kinnitasin alati, aga loomulikult ma ei teinud seda, isegi mitte siis, kui kord haigeks jäin ja kohutava kõhuvaluga põrandal kägaras olin. Ma teadsin, et maman saab pahaseks, kui ma ta üles ajan, sest ta vajas und. Niisiis polnud mul midagi üksioleku vastu, sest pärast seda, kui issi sõtta läks, olin ma sellega ära harjunud. Pealegi oli raamatukogus „Encyclopaedia Britannicate” kollektsioon, mida lugeda. Ma olin lõpetanud kaks esimest köidet, aga ees ootas veel kakskümmend kaks, ning ma olin kindel, et neid jätkub minu täiskasvanuks saamiseni.

Täna õhtul polnud elektrit ja lugemiseks oli liiga pime, ning et küünlast oli järel vaid väike jupike, vaatasin hoopis taevasse ja püüdsin mitte mõelda kodunt lahkunud issile, sest siis oleksid mu silmist langenud pisarad sama kiiresti nagu vihmapiisad, mis vastu akent peksid.

Välja vaadates jäi mu pilk järsku pidama punasel välgatusel ülemise klaasi nurgas.

„Oh! See on liblikas! Admiral!”

Ronisin aknaalusele istmele ja nägin, et vaeseke püüdis kogu hingest aknaraami alla pugedes tormi eest varju leida. Ma pidin ta ära päästma, seega avasin hästi ettevaatlikult kõige ülemise aknaruudu juures oleva riivi ja pistsin käe välja. Ehkki liblikas ei liigutanud, kulus tükk aega, enne kui mul õnnestus ta nimetissõrme ja pöidla vahele suruda, sest ma ei tahtnud kahjustada tema hapraid tiibu, mis olid tugevalt kokku surutud ning väga märjad ja libedad.

„Kätte sain!” sosistasin ja tõmbasin ettevaatlikult käe – see oli juba läbimärg – läbi akna tagasi sisse ning lükkasin riivi kuiva käega kõvasti kinni.

„Vaatame nüüd, pisike,” sosistasin oma peopesal istuvat liblikat uurides, „kuidas me su tiivad kuivaks saame.”

Mõtlesin huviga, kuidas tiivad kuivavad juhul, kui nad on väljas looduses, sest seal saavad need ju pidevalt märjaks.

„Sooja õhuga,” laususin ja puhusin neile hellalt hingeõhku. Esialgu liblikas ei liigutanud, aga lõpuks, kui hakkasin juba kartma, et võin nii tugevalt välja hingates minestada, märkasin, kuidas tiivad värelema lõid ja avanesid. Et ükski liblikas polnud eales liikumatult mu peopesal istunud, langetasin pea ning jäin tiibade võluvat värvi ja peent mustrit lähemalt uurima.

„Sa oled tõeline kaunitar,” ütlesin talle. „Tead, täna õhtul ei saa sa välja tagasi minna, sest muidu upud ära, nii et kas sobib, kui jätan su siia aknalauale, et näeksid väljas olevaid sõpru, ning homme hommikul lasen su vabaks?”

Tõstsin liblika hästi õrnalt sõrmeotste abil üles ja asetasin aknalauale. Vaatasin teda päris tükk aega, mõeldes huviga, kas liblikad magavad, tiivad lahti või kinni. Aga kuna nüüd hakkasid mu enda silmad kinni vajuma, tõmbasin kardinad akna ette, et tillukesel olevusel ei tekiks kiusatust tuppa lennata ja end kõrgele minu pea kohale lakke kinnitada. Kui ta oleks seda teinud, poleks ma mingil juhul ulatanud temani, et ta alla tuua, ning vahepeal võis ta näljast ja hirmust ära surra.

Võtnud küünla, läksin üle toa ja ronisin voodisse, tundes rahuldust, et mul oli õnnestunud kellegi elu päästa, sest võib-olla oli see hea enne ja issi ei saa sel korral haavata.

„Head ööd, liblikas. Maga magusasti hommikuni,” sosistasin küünalt ära puhudes ja unne vajudes.

Üles ärganud, nägin valguskilde, mis olid kardinate vahelistest pragudest sisse tunginud ja hüplesid nüüd laes. Täna olid need kuldsed, mis tähendas, et päike oli väljas. Et mulle meenus kohe liblikas, ronisin voodist välja ja tõmbasin tasakesi kardinad akna eest.

„Oh!”

Hoidsin hinge kinni, sest nägin oma liblikat suletud tiibadega külili lamamas, tillukesed jalad õhus. Et tiibade alumine pool oli enamjaolt tumepruun, sarnanes ta pigem suure ja väga surnud ööliblikaga. Mu silmisse valgusid pisarad, kui ma liblikat puudutasin, et järele kontrollida, aga kuna ta ei liigutanud, teadsin, et tema hing on juba üleval taevas. Võib-olla olin ma ta tapnud, sest ei lasknud teda eelmisel õhtul vabaks. Issi ütles ikka, et liblikad tuleb väga kähku vabastada, ning ehkki see siin ei sattunud klaaspurki, oli ta ikkagi olnud suletud ruumis. Aga ehk oli ta surnud hoopis kopsupõletikku või bronhiiti, sest oli üleni märjaks saanud.

Seisin ja vaatasin teda ning lihtsalt teadsin, et see on kindla peale väga halb enne.

Sügis 1944

Mulle meeldis aeg, mil suvi tasapisi pikaks talveks hääbus ja loodus suri. Puulatvade kohal hakkas hõljuma hiigelsuuri ämblikuvõrke meenutav udu ning õhus oli tunda puidu ja käärimise (selle sõna õppisin ära hiljuti, kui käisin kohalikus pruulikojas kooliekskursioonil ja vaatasin seal, kuidas humalatest valmib õlu) rikkalikku lõhna. Maman ütles, et tema meelest on Inglismaa ilm masendav ning et tema tahaks elada paigas, kus aasta ringi on päikeseline ja soe. Mina arvasin seepeale, et niisugune kliima oleks küll väga igav. Hoopis põnevam on jälgida aastaaegade vaheldumist, neid nähtamatuid võlukäsi, mis annavad kaskede smaragdrohelistele lehtedele läikivpronksja värvivarjundi. Aga ehk on ülimalt igav hoopis minu elu.

Ja pärast issi lahkumist oli olnud igav. Enam ei peetud pidusid ning meil ei käinud ka külalisi peale onu Ralphi, kes astus päris tihti läbi, tõi maman’ile lilli ja Prantsuse sigarette ning vahel ka mulle šokolaadi. Üksluisesse ellu tõi veidi elevust vaid augustikuine reis Cornwalli, kus me kord aastas vanaemal külas käisime. Tavaliselt sõitsin sinna koos maman’iga, ja kui issil õnnestus puhkust saada, tuli ka tema paariks päevaks meie juurde, aga sellel aastal teatas maman, et ma olen juba piisavalt vana ja võin vabalt üksi minna.

„Sina oled see, keda ta näha tahab, Posy, mitte mina. Mind ta vihkab, on alati vihanud.”

Olin kindel, et see ei vasta tõele, sest maman’i, kes on nii kaunis ja kellel on nii armas lauluhääl, pole võimalik vihata, aga lõpptulemus oli ikka see, et sõitsin üksi, pikal reisil sinna ja tagasi ainsaks seltsiliseks pahur Daisy.

Vanaema elas Bodmini nõmme läänepoolses küljes peituva Blislandi-nimelise külakese serval. Ehkki tema maja oli päris suur ja uhke, jätsid selle hallid seinad ja raske tume mööbel Admiral House’ivalgusküllaste ruumidega võrreldes süngevõitu mulje. Aga hoone ümbrust oli õnneks põnev uurida. Nendel kordadel, kui issi kaasa tuli, jalutasime koos nõmmele, et korjata seal kanarbikunäidiseid ja ilusaid metsalilli, mis kasvasid astelherneste vahel.

Kahjuks polnud sellel külaskäigul aga issit minuga ning iga päev kallas vihma, mistõttu välja ei saanudki minna. Pikkadel märgadel pärastlõunatel õpetas vanaema mind pasjanssi laduma ning me sõime palju kooki, aga kui lahkumise aeg kätte jõudis, olin väga rõõmus. Koju jõudnud, ronisime Daisyga maha ponikaarikust, mida meie osalise tööajaga aednik Benson (kes oli umbes sada aastat vana) vahel juhtis, et reisijaid raudteejaamast ära tuua. Jätnud Bensoni ja Daisy meie kohvreid sisse tooma, tormasin maman’i otsides uksest sisse. Kuulsin, et võõrastetoas mängib grammofon „Blue Moon’i”, ning leidsin eest maman’i ja onu Ralphi, kes selle saatel koos tantsisid.

 

„Posy!” hüüatas maman, tõmbas end onu Ralphi käte vahelt lahti ja tuli mind kallistama. „Me ei kuulnud sinu saabumist.”

„Tõenäoliselt sellepärast, et muusika oli nii vali, maman,” vastasin mõeldes, kui ilus ja õnnelik näeb välja ema, kui ta põsed õhetavad ning armsad pikad juuksed on klambrite alt lahti pääsenud ja kahvatukuldse pahmakana seljale langevad.

„Me tähistasime, Posy,” ütles onu Ralph. „Prantsusmaalt tuli veel häid uudiseid, mõistad. Paistab, et fritsud annavad varsti alla ja sõda saab lõpuks ometi läbi.”

„Väga tore,” nentisin. „Tähendab, issi on varsti kodus.”

„Jah.”

Järgnes paus, misjärel maman käskis mul üles oma tuppa lipata ning pärast pikka reisi end puhtaks pesta ja rõivad vahetada. Seda tehes lootsin kogu hingest, et onu Ralphil on õigus ja issi tuleb varsti koju. Sellest ajast alates, kui raadio uudistesaadetes hakati rääkima Normandia dessandi edust, olin pidevalt lootnud issit näha. Nüüd oli sellest möödas üle kolme kuu, aga issi polnud ikka veel koju tulnud, küll aga oli maman issil külas käinud, kui issil lühike puhkus oli, sest nii oli lihtsam. Kui ma küsisin, miks issit veel kodus pole, ehkki me olime sõja peaaegu võitnud, kehitas maman õlgu.

„Tal on väga palju tööd, Posy, ning eks ta ükskord ikka tuleb.”

„Aga kuidas sa tead, et temaga on kõik korras? Kas ta on sulle kirjutanud?”

Oui, chérie, on küll. Ole kannatlik. Sõdade lõpetamine võtab kaua aega.”

Toidupuudus läks järjest hullemaks ja viimaks jäid meile kaks viimast kana, kelle kaela ei keeratud kahekorra vaid sellepärast, et nad olid meie parimad munatootjad. Aga isegi nemad näisid nukrana, ehkki käisin nendega iga päev vestlemas, sest Bensoni sõnul munevad õnnelikud kanad rohkem mune. Minu vadistamisest polnud aga kasu, sest viimase viie päeva jooksul polnud Ethel ega Ruby munenud ainsatki muna.

„Kus sa oled, issi?” küsisin taevalt, mõeldes kui vahva oleks järsku näha pilvede vahelt mõnd Spitfire’it, mille sees istub issi, kes pöörab lennuki nina allapoole, et see saaks avaral muruplatsil maanduda.

Kätte jõudis november ja ma käisin igal õhtupoolikul peale kooli vettinud, jääkirmega kaetud alusmetsas, otsides tulehakatist hommikutoa kaminasse, kus ma koos maman’iga õhtuti tule süütasin, sest palju väiksemat ruumi oli kergem kütta kui hiigelsuurt külalistuba.

„Posy, varsti on jõulud,” ütles maman mulle ühel õhtul.

„Võib-olla jõuab issi selleks ajaks juba koju ja siis oleme kõik koos.”

„Ei, ta ei tule veel koju ja sõbrad kutsusid mind pühadeks Londonisse. Kindlasti hakkaks sul nii paljude täiskasvanute seltsis seal igav, nii et ma kirjutasin sinu vanaemale ja ta võtab su jõuludeks meeleldi enda juurde.”

„Aga ma …”

„Posy, palun saa aru, et me ei saa siia jääda. Maja on jääkülm, meil pole kaminatesse tule tegemiseks enam sütt …”

„Aga meil on veel puuhalge ja …”

„Meil pole enam leiba lauale panna, Posy! Sinu vanaema jäi hiljuti ilma oma abilisest ning senikauaks, kuni ta tema asemele mõne kohaliku leiab, on ta valmis võtma enda juurde ka Daisy.”

Hammustasin huulde, et mitte nutma puhkeda. „Aga mis siis, kui issi tuleb tagasi ja meid polegi kodus?”

„Ma kirjutan talle, kus me oleme.”

„Võib-olla ta ei saa kirja kätte, pealegi jään ma parema meelega siia ja nälgin, kui veedan jõulud vanaema juures! Ma armastan teda, aga ta on vana ja tema maja pole minu kodu ja …”

„Aitab! Ma olen otsustanud. Pea meeles, Posy, et me kõik peame kogu hingest pingutama, et selle jõhkra sõja viimased kuud üle elada. Seal on sul vähemalt soe, sa oled ohutus paigas ja su kõht on täis. Seda on tunduvalt rohkem kui paljudel inimestel üle kogu maailma, kes nälgivad või on isegi surnud.”

Ma polnud veel kunagi näinud maman’i nii vihasena, ning ehkki mu silmakoobastes ootas vallapäästmist pisaravaling, neelatasin tugevalt ja noogutasin.

„Jah, maman.”

Pärast seda näis maman muutuvat veidi rõõmsamaks, ehkki Daisy ja mina kõndisime majas ringi nagu kahvatud viirastused, kes on oma eksistentsi lõpuni hukatusele määratud.

„Kui mul oleks valikut, siis mina ei läheks,” torises Daisy, kes aitas mul kohvrit pakkida. „Aga proua ütleb, et ei saa mulle siin töötamise eest enam palka maksta, nii et mis mul üle jääb? Ma ei saa ju elada tühipaljast õhust.”

„Kindlasti läheb elu paremaks, kui sõda läbi saab ja issi koju tuleb,” ütlesin talle ka ennast lohutada püüdes.

„Hullemaks see minna ei saa. Pole kahtlust, et selles majas on asjad ikka täitsa käest ära,” nentis Daisy süngelt. „Mul on kange tahtmine öelda, et sinu ema soovib meid mõlemaid siit minema kupatada, et ta ise saaks …”

„Saaks teha mida?” küsisin.

„Vahet pole, noor daam, aga mida varem sinu issi koju jõuab, seda parem.”

Kuna maja pidi seisma järgmise kuu tühjana, asus Daisy tööle, et viimane kui üks ruutsentimeeter puhtaks nühkida.

„Aga miks sa pead koristama maja, kus kedagi ei ela?” küsisin temalt.

„Aitab küsimustest, preili Posy, tule parem appi,” vastas ta, võttes sülle virna valgeid linu, ja kui ta need ühekaupa lahti lõi, nägid need välja nagu suured valged purjed. Laotasime linad maja kõigis kahekümne kuues toas vooditele ja mööblile, kuni terve hoone jättis mulje, justkui oleks sisse kolinud suur tondipere.

Kui koolivaheaeg algas, võtsin välja värvipliiatsid ja puhaste valgete lehtedega joonistusploki ning joonistasin kõike, mida aiast õnnestus leida. Neid asju oli vähe, sest kogu loodus oli surnud. Ühel kõledal detsembripäeval võtsin aeda minnes kaasa oma luubi. Lund polnud veel sadanud, aga kõiki astelpõõsaid kattis läikiv valge härmatisekiht, ning ma tõmbasin käpikud käest, et saaksin luupi hoida ja põõsatüvesid selgemini uurida. Issi oli mulle õpetanud, kust võib kevadsinitiiva nukke leida.

Neid otsides nägin, et suvekoja uks avanes ja välja astus Daisy, nägu punetav ja puhastusvahendid süles.

„Preili Posy, mida sa siin väljas ilma kinnasteta teed?” pahandas ta minuga. „Pane käpikud kohe kätte tagasi, muidu saad külma ja su sõrmed kukuvad otsast ära.” Seda öelnud, kõmpis ta maja poole, mina aga jäin silmitsema suvekoja ust, mida ta polnud enda järel korralikult kinni pannud. Veel enne, kui jõudsin järele mõelda, kas see on ikka hea mõte, lipsasin sisse ja uks mu selja taga läks kääksatusega kinni.

Ruumis oli väga pime, aga peagi mu silmad harjusid ning ma suutsin eristada kriketivaiasid ja väravaposte, mida issi siin hoidis, aga ka lukustatud relvakappi, mida ma ei tohtinud mingil juhul avada. Pöörasin pilgu trepile, mis viis issi tuppa, ja jäin otsustamatuse käes piineldes seisma. Kui Daisy oli juba allkorruse ukse lukust lahti jätnud, ehk on siis veel avatud ka uks, mis viib issi salatuppa. Tahtsin kangesti näha, mis seal peidus on …

Viimaks sai uudishimu minust võitu ning ma hakkasin Daisy tagasitulekut kartes mööda keerdtreppi kärmelt ülespoole minema. Päris üles jõudnud, panin käe suure tammepuust ukse nupule ja pöörasin seda. Selge oli see, et Daisy polnud ust lukustanud, sest see läks kohe lahti, ning astunud üheainsa sammu, olingi issi salakabinetis.

Ruum lõhnas poonimisvaha järele ja valgus peegeldus vastu kaarjatelt seintelt ümber akende, mida Daisy oli äsja pesnud. Otse minu ees seinal rippus kollektsioon, mis sisaldas tõenäoliselt kogu admiralide suguvõsa. Liblikad olid kuldraamis klaasi taga neljakaupa reas.