Tormiõde

Originaali tiitel:

Lucinda Riley

The Storm Sister

Ally’s Story

Macmillan

2015

Toimetanud Krista Nurm

Korrektuuri lugenud Reet Ruusmann

Kujundanud Mari Kaljuste

Copyright © Lucinda Riley 2015

© Tõlge eesti keelde. Faina Laksberg, 2017

ISBN 978-9985-3-3983-1

ISBN 978-9985-3-4028-8 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2017

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Pühendatud minu „hingeõele” Susan Mossile

„Ma ei hiiliks kaldal, vaid hoiaksin kurssi

kaugel kesk merd, juhiks tähed.”

George Eliot

HALVORSENIDE SUGUPUU

Tegelaste loetelu

Atlantis

Pa Salt – õdede kasuisa (surnud)

Marina (Ma) – õdede hoidja

Claudia – Atlantise majapidajanna

Georg Hoffman – Pa Salti advokaat

Christian – kipper

Õed D’Aplièse’id

Maia

Ally (Alküoone)

Star (Asterope)

CeCe (Celaeno)

Tiggy (Taygeta)

Elektra

Merope (puudub)

Ally
2007. aasta juuni

1
Egeuse meri

Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi.

Lamasin alasti päikesepaistel Neptunuse pardal, Theo käsi kaitsvalt mu kõhul puhkamas. Inimtühi kuldse liivaga rannakaar saare kaljuse lahe kaisus sädeles meie ees päikesekiirtes. Liivale paiskuv kristallselge türkiissinine vesi tegi laisku katseid moodustada laineid, kobrutades elegantselt nagu cappuccino-vaht.

Rahulolev, mõtlesin, nagu mina.

Olime jäänud ankrusse tillukese Kreeka saare Macherese väikeses lahesopis eelmisel õhtul päikeseloojangu ajal ning sumanud kaldale abaja juurde, süles kaks jahutuskasti. Üks oli täidetud värskete punaste meriärnade ja sardiinidega, mis Theo oli samal päeval merest püüdnud, teine veini ja veega. Asetasin kandami pingutusest hingeldades liivale ja Theo suudles hellalt mind ninale.

„Me oleme merehädalised ainult meile kuuluval hüljatud saarel,” teatas ta laia käeviipega idüllilisele taustale osutades. „Ma lähen lõkkepuid otsima, et saaksime kala küpsetada.”

Saatsin teda pilguga, kui ta end ümber pööras, lahesopi ümber poolkaare moodustavate kaljude poole suundus ja kaljulõhedes kasvavatele purukuivadele hõredatele põõsastele lähenes. Ta oli küll maailmaklassi purjetaja, aga habras keha ei reetnud selles peituvat jõudu. Võrreldes regattidel minu võistkonnas olnud teiste meestega, kes näisid koosnevat vaid värisevatest musklitest ja tarzanlikest rinnalihastest, oli Theo imepisike. Üks esimesi asju, mida ma tema juures märkasin, oli lonkav kõnnak. Hiljem rääkis ta mulle, et oli lapsena kukkunud puu otsast alla ja murdnud pahkluu, mis kasvas valesti kinni.

„Tõenäoliselt on see veel üks põhjus, miks saatus määras mind elama vee peal. Kui ma purjetan, ei saa keegi öelda, et näen kõndides naljakas välja,” itsitas ta.

Küpsetasime kala ja hiljem armatsesime tähtede valgel. Järgmine hommik oli viimane, mille veetsime koos jahi pardal. Vahetult enne seda, kui mõistsin, et pean taastama kontakti ülejäänud maailmaga ja sisse lülitama mobiili, misjärel avastasin, et mu elu on miljoniks killuks purunenud, lebasin üdini rahulolevana tema kõrval. Ning nagu sürreaalses unenäos, mängis mõistus mulle veel kord ette Theo ja minu imelise loo ning meie sattumise sellesse kaunisse paika ...

* * *

Nägin teda esmakordselt umbes aasta eest Kariibi merel Saint-Martini saare lähistel toimunud Heinekeni regatil. Parim meeskond tähistas õhtusöögiga võitu ja mu huvi paelus avastus, et nende kipper on Theo Falys-Kings. Purjetamismaailmas oli see mees kuulsus, kes viimase viie aasta jooksul oli avamerevõistlustel viinud võidule rohkem meeskondi kui ükski teine kapten.

„Ta ei vasta põrmugi minu ettekujutusele,” kommenteerisin sosinal vanale meeskonnakaaslasele Rob Bellamyle, kelle seltsis olin purjetanud Šveitsi rahvusvõistkonnas. „Sarvraamidega prillid teevad temast nohiku,” lisasin ja saatsin pilguga püsti tõusnud meest, kes teise laua juurde läks, „ja ta kõnnak on väga veider.”

„Tuleb tunnistada, et päris kindlasti pole ta musklis purjetaja, kellesarnaseid sa oled harjunud nägema,” nõustus Rob. „Aga Al, see sell on tõeline geenius. Vee peal hakkab tal tööle kuues meel ja tormisel merel ei usaldaks ma kiprina kedagi rohkem kui teda.”

Rob tutvustas mind veidi hiljem samal õhtul Theole ja ma märkasin, et minu kätt surudes olid Theo rohelised pähkelpruunide täppidega silmad mõtlikud.

„Tähendab, teie oletegi see kuulus Al D’Aplièse.”

Briti aktsendiga hääl oli soe ja enesekindel. „Väite viimane osa vastab tõele,” laususin komplimendist kohmetudes, „aga ma arvan, et kuulus olete hoopis teie.” Pidin tugevalt pingutama, et tema puuriva pilgu all silmi mitte kõrvale pöörata, aga ta näojooned lõtvusid ja ta turtsatas.

„Mis teile nalja teeb?” nõudsin vastust.

„Ausalt öeldes ei lootnud ma näha teid.”

„Mis mõttes „mind”?”

Theo tähelepanu äratas fotograaf, kes tahtis meeskonnast ühispilti teha, ja mul jäigi kuulmata, mida ta õigupoolest mõtles.

Seejärel silmasin teda korduvalt ruumi teises otsas mitmesugustel seltskonnaüritustel seoses regattidega, kus me mõlemad osalesime. Temast kiirgav sõnulseletamatu energia ning tasane muretu naer näisid väliselt vaoshoitud käitumisest hoolimata inimesi ligi meelitavat. Kui üritus oli ametlik, kandis ta tavaliselt chino-pükse ja linasest kortsuriidest jakki, et mitte rikkuda etiketti ja näidata üles lugupidamist regati sponsorite vastu, aga igivanad purjekingad ja sassis pruunid juuksed jätsid mulje, nagu oleks ta alles hetk tagasi jahi pardalt maha astunud.

Mulle tundus, et esimestel kohtumistel me justkui tantsisime teineteise ümber. Meie pilgud haakusid sageli, aga Theo ei üritanud kordagi meie vahel aset leidnud vestlust jätkata. Alles kuus nädalat tagasi, kui mu meeskond Antigua regati võitis ja me võistlusnädala lõppu tähistaval Admiral Nelsoni ballil pidutsesime, koputas ta mu õlale.

„Tubli, Al!” ütles ta.

„Aitäh,” vastasin rõõmustades, et meie meeskond vahelduseks tema omast jagu sai.

„Ma olen sellel hooajal teist palju head kuulnud, Al. Kas teile meeldiks juunis Küklaatide regatil minu meeskonda kuuluda?”

Mulle oli juba pakutud kohta ühes teises võistkonnas, aga ma polnud pakkumist veel vastu võtnud. Theo märkas mu kõhklust.

„Te olete juba hõivatud?”

„Mingis mõttes küll.”

„Teate, siin on minu nimekaart. Mõelge järele ja andke mulle nädala lõpuks teada. Teiesugusest purjetajast oleks mulle palju kasu.”

„Tänan.” Tõrjusin mõttes kõhklused eemale. Kes söandaks loobuda võimalusest võistelda „merede kuningana” tuntud mehe meeskonnas? „Ma tahaksin teada,” hõikasin talle järele, kui ta oli juba eemaldunud, „miks te meie viimase vestluse ajal ütlesite, et ei lootnud näha „mind”?”

Ta seisatas ja libistas pilgu üle mu keha. „Ma polnud teiega kohtunud, olin vaid kuulnud huvitavaid jutukatkeid teie purjetamisoskusest, ei midagi muud. Ja nagu ma juba mainisin, pole te põrmugi selline, nagu ma ette kujutasin. Head ööd, Al!”

Tagasiteel Saint John’si sadama kõrval asuvasse pisikesse võõrastemajja oma tuppa mõtisklesin meie jutuajamise üle, lasin ööõhul üle keha tulvata ja küsisin endalt, millega Theo mind õigupoolest nii väga võlub. Tänavalaternad heitsid lõbusate mitmevärviliste majade fassaadidele sooja öise helgi ning kaugusest kandus minuni baarides ja kohvikutes aega veetvate inimeste ühtlane jutusumin. Ma ei näinud ümbrust, sest olin regativõidust – ja Theo Falys-Kingsi pakkumisest – ülevas meeleolus.

Tuppa sisenenud, suundusin otseteed sülearvuti juurde ja koostasin meili: olin valmis tema pakkumise vastu võtma. Enne kirja ärasaatmist käisin duši all, jäin siis arvuti ette seisma, et meil veel kord läbi lugeda, ning tundsin, et punastan, sest sõnum kõlas liiga innukalt. Otsustasin salvestada kirja mustandite kausta ja alles paari päeva pärast teele saata, sirutasin end voodil välja ning püüdsin käsivarsi painutades leevendada päevasest regatist lihastesse jäänud pinget ja valulikkust.

„Mis siis ikka, Al,” pomisesin endale naeratades, „see regatt tuleb päris põnev.”

Saatsin plaanitud päeval meili teele, misjärel Theo võttis minuga kohe ühendust ja teatas, et minu otsus tema meeskonnaga ühineda rõõmustab teda väga. Kaks nädalat tagasi, kui ma Náxose sadamas regatiks taglastatud Hanse 540 jahi pardale astusin, et Küklaatide regatiks treeninguid alustada, olin aga seletamatul põhjusel närvis.

Kui võistlused pihta hakkasid, polnud regatt ülearu pingutav, sest osalejate hulgas oli nii elukutselisi purjetajaid kui ka nädalalõppu veetvaid entusiaste, keda hoidis vee peal muinasjutuline võimalus seilata kaheksa päeva maailma ilusaimate hulka kuuluvate saarte vahel. Ja et tegu oli äärmiselt kogenud purjelaeva meeskonnaga, teadsin, et kõik ihkavad võitu.

Theo meeskonnaliikmete noorus oli üldteada. Minu sõber Rob Bellamy ja mina, mõlemad kolmekümnesed, olime vanuse ja kogemuste poolest võistkonnas „seeniorid”. Olin kuulnud, et Theo eelistab värvata verinoori purjetajakarjääri alustavaid talente, et neid halbadest harjumustest võõrutada. Kuueliikmelise meeskonna ülejäänud liikmed olid varastes kahekümnendates: turske inglane Guy, vaoshoitud austraallane Tim ja pooleldi sakslane, pooleldi kreeklane Mick, kes tundis Egeuse merd nagu oma viit sõrme.

Ehkki olin koostöövõimalusest Theoga elevil, polnud ma pimesi end temaga sidunud; olin ära teinud suure kodutöö ja kogunud „merede kuninga” nimelise mõistatuse kohta informatsiooni, surfanud netis ja vestelnud nendega, kes olid kunagi tema võistkonda kuulunud.

Sain teada, et ta on britt ja õppinud Oxfordis, mis selgitas ka sõnalõppude söömist, aga tema internetiprofiilis oli kirjas, et tegu on Ameerika Ühendriikide kodanikuga, kes Yale’i ülikooli purjekameeskonna kaptenina on võistkonna palju kordi võidule viinud. Üks mu sõber oli kuulnud, et ta pärineb jõukast suguvõsast, teine aga, et ta elabki jahil.

„Perfektsionist”, „kontrollifriik”, „ülinõudlik”, „tööhull”, „naistevihkaja” ... Nõnda kõlasid ülejäänud kommentaarid, millest viimase autor oli samuti naispurjetaja, kes väitis, et teda oli Theo võistkonnas ignoreeritud ja halvasti koheldud, mis andis mulle viivuks mõtteainet. Aga ülekaalus oli lihtne väide:

„Absoluutselt parim kipper, kelle käe all ma eales olen töötanud.”

Juba esimesel päeval jahi pardal mõistsin, millega Theo on purjetajate lugupidamise ära teeninud. Ma olin harjunud lärmakate kipritega, kes karjusid vaheldumisi käsklusi ja solvanguid nagu pahas tujus peakokk köögis. Theo tasane suhtlemisviis oli nagu jumalik ilmutus. Meile korraldusi jagades rääkis ta vähe, küll aga jälgis ta meid eemalt. Kui päev läbi sai, kutsus ta meid enda juurde ja tõi rahulikul konkreetsel häälel täpselt välja meie tugevad ja nõrgad küljed. Ma mõistsin, et tal ei jäänud midagi kahe silma vahele, ning tema loomulik autoriteet sundis meid klammerduma iga kõlanud sõna külge.

„Muide, Guy, regatiks treenides ei tohi hiilida salaja sigaretti tõmbama,” lisas ta meid vabaks lastes muigega.

Guy punastas blondide juuste juurteni. „Sellel vennal on silmad kuklas,” pomises ta mulle, kui me jahilt maha marssisime, et enne õhtusööki duši all käia ja riided vahetada.

Esimesel õhtul meie majutuspaigast koos ülejäänud meeskonnaliikmetega väljudes olin rõõmus, et otsustasin nende seltskonnas regatil osaleda. Jalutasime Náxose sadamakail, silmitsesime küla kohal kõrguvat tuledest valgustatud iidset kivist lossi ning valgeks lubjatud majade vahelt allapoole käänduvat tänavarägastikku. Sadamaesist palistavad restoranid kubisesid seilajatest ja turistidest, kes nautisid värskeid mereande ja tõstsid sageli ouzo-klaase. Leidsime ühest tagahoovist perefirmale kuuluva väikese toidukoha, kus olid logisevad toolid ja eri serviisidesse kuuluvad taldrikud. Kodune toit oli just see, mida vajasime pärast jahil veedetud pikka päeva, ning mereõhk oli minus tekitanud hundiisu.

Silmanähtav nälg, mis mind moussaka’t ja suuri riisiportsjoneid õgima pani, kutsus esile meeste hämmingu. „Mis on? Kas te pole kunagi näinud söövat naist?” küsisin sarkastiliselt ja kummardusin ettepoole, et haarata veel üks pita.

Theo andis minu aasimisse omapoolse panuse vaid paari põgusa mittemidagiütleva pilguga, aga loobus baaritretist ja lahkus kohe pärast õhtusööki. Õige pea järgnesin talle ka mina. Aastatepikkuse professionaalse purjetaja elu jooksul olin mõistnud, et ei soovi pealt vaadata vallatusi, mida poisid pärast pimeda saabumist korda saadavad.

Järgmise paari päeva jooksul hakkasime Theo mõtlike roheliste silmade valvsa pilgu all sõbrunema ja meist sai kiiresti üksmeelne võimekas meeskond, misjärel minu imetlus tema meetodite vastu aina kasvas. Kui kätte jõudis meie kolmas õhtu Náxosel ja ma end pärast Egeuse mere kõrvetava päikese käes veedetud päeva eriti kurnatuna tundsin, tõusin õhtusöögilauast esimesena.

„Sedasi, semud, mina lahkun.”

„Mina samuti. Head ööd, sõbrad! Palun ärge homme pohmelliga pardale ilmuge,” ütles Theo minu järel restoranist väljudes. „Kas ma tohin sind saata?” küsis ta tänaval minu kõrvale jõudes.

„Loomulikult,” olin nõus, aga tõmbusin äkitselt pingule, sest olime esimest korda omavahel.

Jalutasime tagasi oma võõrastemaja juurde mööda kitsaid kiviplaatidega sillutatud tänavaid, mille ääres helendasid kuuvalgel siniste uste ja aknaluukidega majakesed. Püüdsin kogu hingest vestlust üleval hoida, aga et Theo panus piirdus mõne üksiku jahhi ja eiga, hakkasid tema sõnaahtrad vastused mind ärritama.

Kui olime võõrastemaja fuajeesse jõudnud, pööras ta järsku näo minu poole. „Sa oled tõesti sündinud meremees, Al. Enamikule meeskonnaliikmetest annad sa silmad ette. Kes sind õpetas?”

„Isa,” vastasin komplimendist üllatudes. „Kui ma päris pisike olin, viis ta mind sageli Genfi järvele purjetama.”

„Ah et Genfi järvele. Sealt siis tulebki sinu prantsuse aktsent.”

Valmistusin tüüpiliseks ütle-prantsuse-keeles-midagi-seksikat-stiilis kommentaariks, mida ma tavaliselt meestelt kuulsin, kui vestlus sellesse punkti jõudis, aga see jäi tulemata.

„Sinu isa pidi olema kuradima hea meremees – igatahes on ta su hiilgavalt välja õpetanud.”

„Aitäh,” laususin relvituna.

„Mis tunne on olla ainus naine pardal? Ehkki ma olen kindel, et sinu jaoks pole see esimene kord,” lisas ta kiiruga.

„Ausalt öeldes ma ei mõtle selle peale.”

Pilk, mille ta mulle läbi sarvraamidega prillide heitis, oli läbinägelik. „Tõesti? Anna andeks, et ma seda ütlen, aga minu arust mõtled. Ma tajun, et mõnikord pingutad sa selle kompenseerimiseks üle ja teed seetõttu vigu. Ma soovitan sul end lõdvaks lasta ja iseendaks jääda. Mis siis ikka, head ööd.” Ta naeratas põgusalt ja astus valgete kiviplaatidega kaetud trepist üles oma toa poole.

Sel ööl kitsas voodis und oodates panid valged tärgeldatud linad mu naha sügelema ja tema kriitika mu põsed hõõguma. Oli see siis minu süü, et professionaalsetel purjekatel olid naised ikka veel haruldane või – nagu mõned mu meessoost võistkonnakaaslased oleksid kahtlemata väljendunud – uudne nähtus? Ja kes see Theo Falys-Kings oma arust oli?! Mingi rahvalik hingetohter, kes rändab ringi ja analüüsib inimesi, keda pole tarvis analüüsida?

Olin alati arvanud, et saan naine-meeste-maailmas-probleemiga hästi hakkama, ning suutsin üle olla sõbralikest pilgetest ja nöögetest enda kui naissoo esindaja aadressil. Olin tööelus rajanud enda ümber vääramatu müüri ja loonud kaks erinevat isiksust: kodus „Ally”, tööl „Al”. Jah, sageli oli see raske ja ma olin õppinud keelt hammaste taga hoidma, eriti nendel puhkudel, kui kommentaarid olid rõhutatult seksistliku iseloomuga ja viitasid minu eeldatavale blondiinikäitumisele. Olin selliste märkuste tõrjumisse suhtunud erilise tõsidusega, silunud punakaskuldsed kiharad üle pea ja köitnud tugevaks hobusesabaks ega kasutanud kübekestki meiki, et rõhutada silmi või varjata tedretähne. Ning purjekal töötasin ma täpselt sama kõvasti kui mehed – ehk isegi kõvemini, mõtlesin sisimas vihast vahutades.

Nördimusest ikka veel unetuna meenusid mulle isa sõnad, et enamjaolt on ärritus, mida oma isiku kohta tehtud tähelepanekute tõttu tuntakse, tingitud sellest, et kuuldus on terake tõtt. Kui öötunnid edasi venisid, pidin endale tunnistama, et tõenäoliselt on Theol õigus. Ma ei olnud „mina ise”.

Ka järgmisel õhtul saatis Theo mu meie ööbimispaika. Hoolimata sellest, et tema välimuses polnud midagi rabavat, muutis tema lähedus mu üdini kohmetuks ja ma tajusin, et pean õigete sõnade leidmiseks vaeva nägema. Püüdsin kogeledes selgitada oma isiksuse kahestumist ja ta ei reageerinud enne, kui oli mu vaikides ära kuulanud.

„Muide, minu isa – kelle arvamust ma pole kunagi eriti objektiivseks pidanud –,” alustas ta, „väitis kord, et naised võiksid valitseda maailma, kui nad vaid oskaksid rõhutada oma tugevaid külgi ega üritaks mängida mehi. Võib-olla peaksid ka sina sinnapoole püüdlema.”

„Sinul kui mehel on lihtne seda öelda, aga kas su isa on kunagi töötanud keskkonnas, kus domineerivad eranditult naised? Ja kui ta oleks seda teinud, kas ta siis oleks suutnud jääda „iseendaks”?” vastasin sedamaid pahasena selle üle, et mulle õpetussõnu jagati.

„Õige tähelepanek,” nõustus Theo. „Aga ehk oleks veidi abi sellest, kui ma edaspidi kutsuksin sind Allyks. See nimi sobib sulle tunduvalt paremini kui Al. Ega sul midagi selle vastu pole?”

Enne, kui ma vastata jõudsin, jäi ta ootamatult seisma maalilisel sadamaesisel, kus väikesed kaluripaadid õõtsusid suuremate jahtide ja mootorlaevade vahel ning vastu paadikeresid loksus tuulevaikne rahu sisendav meri. Märkasin, et ta on pilgu taeva poole pööranud ja nuusib silmanähtavalt laienenud ninasõõrmetega õhku, justkui sooviks teada saada, millise ilma võib kaasa tuua koidik. Olin näinud, et midagi sellist teevad väga vanad meremehed, ning turtsatasin, sest mu vaimusilma ette kerkis pilt Theost kui igivanast hallipäisest merehundist.

Ta keeras end hämmeldunult naeratades minu poole. „Mis sulle nalja teeb?”

„Mitte miski. Ja kui sa mind Allyks kutsudes end paremini tunned, siis palun.”

„Tänan. Lähme nüüd võõrastemajja tagasi ja proovime sõba silmale saada. Ma olen homseks ette valmistanud raske päeva.”

Sellelgi ööl vähkresin unetult ja ketrasin mõttes meie vestlust. Mina, kes ma tavaliselt magan nagu nott, eriti treeningul või võistlustel.

Aga Theo nõuannetest polnud põrmugi kasu, sest järgmistel päevadel tegin mitu tobedat viga, mis tekitasid minus tunde, et olen uustulnuk, mitte professionaal. Pragasin endaga päris korralikult, kuid naljakas oli see, et ehkki meekonnakaaslased mind heasüdamlikult tögasid, ei kuulnud ma Theolt ainsatki kritiseerivat märkust.

Viiendal õhtul olid mulle üldjuhul võõrad räpakad eksimused paisutanud mu kohmetuse ja segaduse selliste mõõtmeteni, et ma ei läinud isegi ülejäänud võistkonnaga õhtust sööma. Istusin hoopis võõrastemaja pisikesel terrassil ning sõin lahke omaniku pakutud saia, fetajuustu ja oliive. Uputasin oma mured kangesse punasesse veini, mida naine mulle pokaali kallas, aga mitme klaasitäie järel tekkis mul tõsine iiveldus ja enesehaletsus. Just siis, kui olin end vaarudes laua tagant püsti ajanud ja kavatsesin magama minna, jõudis terrassile Theo.

„Kas kõik on korras?” päris ta prille ninajuurele libistades, et mind selgemini näha. Põrnitsesin silmi kissitades vastu, aga tema piirjooned olid seletamatul kombel ähmaseks muutunud.

„Jah,” vastasin rõhutatult, aga vajusin kähku uuesti istuma, sest kõik, millele ma püüdsin keskenduda, hakkas mu silme ees õõtsuma.

„Teised olid sinu pärast mures, sest sa ei ilmunud õhtusöögile. Ega sa ometi haige pole?”

„Ei.” Tundsin kurgus kõrvetavat sapimaitset. „Kõik on korras.”

„Kuule, sa võid öelda, kui sa haige oled, ning ma vannun, et ei tee sulle etteheiteid. Kas ma tohin istuda?”

Ma ei vastanud. Tegelikult taipasin, et ei suuda seda teha, sest pidin võitlema iiveldusega. Ta istus sellest hoolimata minu vastu plasttoolile.

„Milles siis asi on?”

„Mitte milleski,” õnnestus mul välja pigistada.

„Ally, sa oled kohutavalt kahvatu. Oled kindel, et pole haige?”

„Ma ... Vabandust.”

Nende sõnade juures ajasin end vaevaliselt püsti, aga hädavaevu terrassi nurgani jõudnud, hakkasin üle serva kõnniteele oksendama.

„Vaeseke.” Tundsin, et kaks kätt võtavad mul tugevalt piha ümbert kinni. „Tundub, et sinu tervis pole sugugi korras. Ma aitan su tuppa. Mis numbris sa oled?”

„Minuga on ... kõik superhästi,” pomisesin tobedalt, äsja juhtunust tõelises šokis. Ja seda oli pealt näinud Theo Falys-Kings, kellele ma mingil veidral põhjusel tahtsin iga hinna eest muljet avaldada. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades poleks olukord saanud olla hullem.

„Lähme!” Ta tõstis mu lõdva käe üle oma õla ja pooleldi kandis mu ülejäänud hotellikülaliste põlastavate pilkude alt mööda.

Kui olime minu tuppa jõudnud, oksendasin veel paar korda, aga vähemalt klosetipotti. Iga kord, kui ma nähtavale ilmusin, ootas Theo mind vannitoa ukse juures ja oli valmis mu tagasi voodisse aitama.

„Ausalt,” oigasin, „ma luban, et hommikuks olen jälle terve.”

„Seda oled sa oksehoogude vahel väitnud viimased kaks tundi,” ütles ta pragmaatiliselt mu otsmikult jaheda niiske käterätikuga kleepuvat higi pühkides.

„Mine magama, Theo” pomisesin jõuetult. „Tõsijutt, kõik on hästi. Ma pean end lihtsalt välja puhkama.”

„Varsti lähen.”

„Aitäh, et sa minu eest hoolitsed,” sosistasin, kui mu silmad hakkasid kinni vajuma.

„Pole tänu väärt, Ally.”

Enne magamajäämist paar sekundit poolunes kahe maailma vahel hõljudes tundsin, et naeratan. „Ma vist armastan sind,” kuulsin end lausuvat ja vajusin teadvusetusse.

Ärkasin järgmisel hommikul nõrgana, aga mu enesetunne oli parem. Voodist välja ronides komistasin otsa Theole, kes oli võtnud lisapadja ja magas põrandal kägaras sügavat und. Sulgesin vannitoa ukse, vajusin vanniservale istuma ja äkitselt meenus mulle, mida ma eelmisel õhtul olin mõelnud – või, jumal hoidku, olin ma seda tõepoolest öelnud?

Ma vist armastan sind.

Kust, pagana pihta, see veel oli tulnud? Või olin ma näinud unes, et ütlesin seda? Lõppude lõpuks oli mul olnud kohutavalt halb ja ma võisin vabalt nägemusi näha. Jumal hoidku, loodetavasti just nii see oli, oigasin vaikselt, pea käte vahel. Aga ... kui ma polnud neid sõnu välja öelnud, miks ma siis neid nii selgelt mäletan? Loomulikult olid need naeruväärsed ega vastanud tõele, aga Theo võis arvata, et ma mõtlesin öeldut tõsiselt. Mida ma ei saanud ju ometi teha.

Viimaks ilmusin ujedalt vannitoa uksele ja nägin, et Theo valmistub lahkuma. Kui ta ütles, et läheb oma tuppa duši alla ja tuleb mulle kümne minuti pärast järele, et mind hommikusöögile viia, ei suutnud ma talle silma vaadata.

„Tead, Theo, mine parem üksi. Ma ei taha riskida.”

„Ally, sa pead midagi sööma. Kui sul ühe tunni jooksul söök sees ei püsi, ei saa ma sind kahjuks lubada jahi pardale enne, kui sinuga taas kõik korras on. Sa ju tunned reegleid.”

„Olgu,” nõustusin õnnetult. Kui ta läinud oli, soovisin kogu südamest nähtamatuks muutuda. Mitte kunagi varem polnud ma kogu hingest tahtnud viibida kusagil mujal.

Viisteist minutit hiljem astusime koos terrassile. Ülejäänud meeskonnaliikmed istusid juba lauas ja silmitsesid meid kõikemõistva muigega. Oleksin tahtnud neile kõigile paraja obaduse anda.

„Allyl on kõhuhädad,” teatas Theo, kui olime istet võtnud. „Aga Rob, mulle tundub, et ka sulle kuluks iluuni ära.” Terrassile kogunenud võistkonnaliikmed itsitasid ja silmitsesid Robi, kes kohmetult õlgu kehitas, Theo aga jätkas rahulikult planeeritud treeningu tutvustamist.

Istusin vaikides ja olin tänulik, et ta oli teemat vahetanud, kuid tajusin, mida mehed mõtlevad. Naljakas oli see, et nad kõik eksisid. Ma olin andnud endale tõotuse, et ei maga iial ühegi oma meeskonnakaaslasega, sest teadsin, kui kiiresti võib üks naine tihedalt läbipõimunud purjetamismaailmas halva kuulsuse osaliseks saada. Ja nüüd tundus, et just see oligi minuga juhtunud, ilma et oleksin selleks põhjust andnud.

Aga vähemalt hommikusöögi suutsin ma kõhus hoida ja mind lubati pardale. Sellest hetkest alates pingutasin kõigest väest, et kogu meeskonnale – eriti aga Theo Falys-Kingsile – tõestada, et ma ei ole temast vähimalgi määral huvitatud. Treeningute ajal hoidusin temast nii kaugele, nagu see väikeses võistkonnas on võimalik, ning vastasin ühesilbiliste sõnadega. Kui ta päeva lõpus pärast õhtusööki lauast tõusis ja võõrastemajja läks, surusin hambad kokku ja jäin meeste juurde.

Sest ma kinnitasin endale, et ei armasta teda. Ja ma ei soovinud, et ka teised seda arvaksid. Alles siis, kui valmistusin selles veenma ka kõiki võistkonna liikmeid, taipasin järsku, et ma ise pole selles sugugi veendunud. Kui ta vaatas mujale, peatus mu pilk tihti temal. Ma imetlesin tema rahu ja vaoshoitust meeskonnaga suhtlemisel ning asjalikke märkusi, mis meid ühendasid ja võistkonnana paremini toimima panid. Ning sedagi, et suhteliselt väikesest kasvust hoolimata võis rõivaste alt aimata jõulist ja lihaselist keha. Ma ei pööranud temalt pilku, kui ta korduvalt tõestas, et on paremas vormis kui meie ja kõigist tugevam.

Iga kord, kui mu reetlik meel sinnapoole rändas, pingutasin kogu väest, et see otsustavalt tagasi kutsuda. Äkitselt panin tähele ka seda, kui tihti Theo särgita ringi kõnnib. Võtsin muidugi arvesse asjaolu, et päevaajal oli väga palav, aga kas ta ikka pidi regati kaarte uurima palja ülakehaga ...?

„Kas sa vajad midagi, Ally?” päris ta minult kord, kui oli end ümber pööranud ja mu ainitist pilku märganud.

Ma isegi ei mäleta, mida ma häbist tulipunase näoga talle selga keerates pomisesin.

Tundsin kergendust vaid selle üle, et ta ei maininud kordagi, mida võisin öelda tol õhtul, kui mul paha oli, ning püüdsin end veenda, et olin seda unes näinud. Sellest hoolimata teadsin, et midagi on pöördumatult muutunud. Juhtunud oli midagi sellist, mille üle mul esimest korda elus näis puuduvat kontroll. Ma ei vajunud enam kohe magama nagu tavaliselt ja tagatipuks kadus mu tavapärane hundiisu. Kui mul õnnestuski tukastada, nägin temast fantaasiarikkaid unenägusid – selliseid, mis panid mind ärgates punastama ja muutsid temaga kokku puutudes mu käitumise veelgi ujedamaks. Teismelisena olin lugenud armastuslugusid, aga need sinnapaika jätnud, sest eelistasin sisutihedaid krimkasid. Nüüd aga mõttes oma hetkesümptomeid loetledes oli mul kahjuks tunne, et nendel on olemas kõik vajalikud omadused: mingil viisil oli mul õnnestunud ülepeakaela Theo Falys-Kingsi ära armuda.

Viimasel treeningupäeval pärast õhtusööki Theo tõusis ja teatas, et saime kõik suurepäraselt hakkama ja eesootava regati suhtes on tal suured võidulootused. Pärast toosti kavatsesin kohe võõrastemajja minna, aga Theo pilk peatus minul.

„Ally, ma tahaksin sinuga midagi arutada. Reeglite kohaselt peab üks meeskonnaliige vastutama esmaabi eest. See ei tähenda muud kui tühipaljast formaalsust ja paarile blanketile allakirjutamist. Ega sul midagi selle vastu pole?” Ta osutas kilekaantele ja näitas peaga tühja laua poole.

„Ma ei tea esmaabi andmisest midagi. Ja see, et ma olen naine,” lisasin väljakutsuvalt, kui me teistest kaugemal laua taga istet võtsime, „ei tähenda veel, et oskan paremini põetada kui mehed. Miks sa ei võiks paluda seda teha Timil või mõnel teisel meeskonnaliikmel?”

„Ally, palun jää vait. See oli ainult ettekääne. Vaata!” Theo näitas mulle kaht tühja paberilehte, mis ta äsja kilekaante vahelt välja oli võtnud. „Ühesõnaga,” alustas ta mulle pastakat ulatades, „et meie jutuajamine jätaks ametliku mulje – eriti oluline on see sinu jaoks –, räägime nüüd põhjalikult sinu kui esmaabi andmise eest vastutava meeskonnaliikme ülesannetest. Ja ühtlasi arutame tõsiasja, et sellel õhtul, kui sa tõsiselt haige olid, ütlesid mulle, et sa vist armastad mind. Tegelikult on asjad sedasi, Ally, et minu tunded on vist samasugused.”

Ta tegi pausi ja ma jäin üdini jahmunult talle otsa vaatama, sest kahtlustasin, et ta narrib mind, aga ta tegi näo, et kontrollib pabereid.

„Ma teen ettepaneku, et me püüaksime jõuda selgusele selles, mida see meile mõlemale tähendab,” jätkas ta. „Homme võtan ma oma paadi ja kaon pikaks nädalalõpuks silmapiirilt. Ma tahan, et sa tuleksid minuga kaasa.” Lõpuks ometi vaatas ta mulle otsa. „Kas tuled?”

Mu suu avanes ja sulgus ning tõenäoliselt jätsin ma mulje, et olen kuldkalakeseks muutunud, aga ma lihtsalt ei teadnud, mida vastata.

„Taevas halasta, Ally, vasta jaatavalt! Vabanda, et ma nii mannetut analoogiat kasutan, aga me oleme sinuga samas paadis. Me mõlemad teame, et meie vahel toimub midagi ja see on kestnud sestsaadik, kui me aasta tagasi esimest korda kohtusime. Ausalt öeldes lootsin ma sinust kuuldu põhjal kohata musklis meesnaist. Aga sina ilmusid mu ette oma siniste silmade ja kuldpruunide juustega ning tegid mu relvituks.”

„Oh,” suutsin vaid öelda.

„Sedasi.” Theo köhatas kurgu puhtaks ja ma mõistsin, et ta on sama närvis kui mina. „Lähme teeme midagi, mida me mõlemad üle kõige armastame: vedeleme veidi vee peal ja anname sellele „millelegi”, mis iganes see ka pole, võimaluse areneda. Kui ka midagi välja ei tule, siis jaht sulle igatahes meeldib. See on äärmiselt mugav. Ja kiire.”

„Kas selle pardal ... on veel keegi?” küsisin viimaks häält tagasi saades.

„Ei.”

„Tähendab, sina oled kapten ja mina sinu ainus meeskonnaliige?”

„Jah, aga ma luban, et ei sunni sind vante mööda üles ronima ega mastikorvis öö läbi vahti pidama.” Seejärel ta naeratas ja tema rohelistesse silmadesse ilmus soe pilk. „Ally, ütle lihtsalt, et tuled.”

„Olgu,” nõustusin.

„Hästi. Ja nüüd võiksid anda punktiirjoonele oma allkirja, et ... ee, leping oleks sõlmitud.” Ta sõrm osutas puhtal paberilehel suvalisele kohale.

Vaatasin talle otsa ja nägin, et ta naeratab ikka veel. Lõpuks ometi naeratasin talle vastu. Kirjutasin oma nime ja lükkasin paberilehe üle laua tema ette. Ta uuris seda teeseldud tõsisel ilmel ja pani paberi tagasi kaante vahele. „Nii et selle asjaga on siis korras,” lausus ta valjemini, et tema sõnu kuuleksid ka kikkis kõrvadega meeskonnakaaslased. „Pärastlõunal läheme koos sadamasse, sest ma pean sulle täpsemalt sinu kohustusi selgitama.”