Sõgelite saaga

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


ENSV KIRJANDUSPOLITRUKI POJA

URMAS SÕGELI MEMUAARID

Koostanud Mart Aare

Toimetanud Linda Sarapik

Kujundanud ja fotod digitaalselt töödelnud Tiina Sildre

Täname Vastseliina Raamatukogu jaselle juhatajat Lea Lillemetsa võimaluse eest kasutada Vastseliina ajalugu tutvustavaid kirjutisi ja fotosid.

Raamatus on kasutatud fotosid Rahvusarhiivi,

Eesti Kultuuriloolise Arhiivi,

Eesti Kirjandusmuuseumi,

Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi ja Vastseliina Raamatukogu kogudest ning Urmas Sõgeli, Heli Kirotari ja Mart Aare erakogust.

Autoriõigus: Mart Aare ja Urgel OÜ, 2020

Kõik õigused kaitstud.

ISBN 978-9916-4-0141-5

ISBN 978-9916-4-0441-6 (epub)

E-raamat OÜ Flagella

Mina, Ummi

Tallinnas, Sakala tänava sünnitusmajast väljastati vanematele koos minuga rohekassinisele blanketile sulepeaga täidetud ja templiga kaunistatud tunnistus nr 4411, mis on tänaseni alles, ja seal on kirjas: „Käesolevaga tõestatakse, et Sõgel, Erika Lembitu tr. sünnitas haiglas 25. nov. 1952. a. kell 13.00 elusa ajalise poeglapse.” Läks täide ämmaemand Liia Prohhorova südamelöökide järgi tehtud ennustus: „Tuleb töökas poiss, sünnib teisipäeval.” Pärast mitmeid raseduse katkemisi kandis minu vanemate armulugu lõpuks vilja, täitus isa unistus: sündis poeg ehk mina ja me olime isaga väga lähedased kuni tema maise teekonna lõpuni 7. detsembril 1998. aastal. Täna võin öelda, et olen ainus inimene, kellele isa usaldas avada oma tegeliku olemuse. Selle raamatu kirjutamisel kasutasin materjale tema väga isiklikust arhiivist, mille ta enne surma mulle üle andis.

Isa, sõjas karastunud rindemees, oli enne minu ilmaletulekut hirmsasti pabinas ja kindluse mõttes organiseeris Tallinnasse sünnituse kulgu jälgima hea tuttava, tuntud Moskva professori, kelle ta viimasel minutil oma Pobedaga hotellist sünnitusmajja toimetas. Tõele au andes oli Endli autojuhtimise oskus päris vilets, rääkimata juhilubadest, mida isal tükk aega polnudki. Sellel ajal maksis miilitsa jaoks rohkem punaste kaantega töötõend, mille näitajale aupaklikult kulpi löödi. Pärast rallit Tallinna kitsastel ja jäistel tänavatel vajas kõigepealt turgutust külalisarst Moskvast, kellele seltsimees Sõgeli kihutamine ja ebakindel sõiduviis olid jätnud kustumatu mulje, mis lühidalt mahtus venekeelsesse väljendisse „Nu tõ dajoš!”1.

Rahustuseks, nagu rindemeestele enne lahingut kombeks, panid mõlemad peaarsti kabinetis hinge alla sada grammi piiritust – ja minek. Endel jäeti tulemust ootama ruumi, mille riiulitel oli tosin klaasist anumat, kus ligunesid formaliinis kohutava väljanägemisega väärarenguga looted. „Närvid olid täitsa läbi, olukord hullem kui lahinguväljal,” meenutas isa toimunut ühes meievahelises jutuajamises. Pärast minu sündi palunud Moskva professor ennast hotelli tagasi siiski taksoga sõidutada.

Emale avaldas see möll tema ümber kindlasti muljet. Tal oli eluaeg nõrkus kõrgeid aukraade ja ametinimetusi kandvate meeste vastu, kellel oli rühti ja jumet, tuntusest ning positsioonist rääkimata. 1906. aastal ehitatud Sakala 6 kortermajast, mis 1940. aastal kohandati sünnitusmajaks (praegu Eesti Pank), ei saanud me emaga aga veel niipea tulema. Vajasin turgutust sünnitusjärgsest kollatõvest ja läkaköhast ning läks veel mitu nädalat, enne kui kahekümne süsti jagu ravimeid kannikasse pressiti ja koju saime. Emal oli kõik täpselt kirjas, kes mida tegi ja kuidas meie tervise eest hoolt kandis. Nõukaaegsete kirjutamata reeglite kohaselt tuli meditsiinipersonali tehtu eest tänada. Ehk nagu sellel ajal öeldi, et aitäh on tore, aga kolm rubla on siiski parem. Katkend ema kirjast isale, enne kui meid välja kirjutati: „Püüan siis järgida Sinu nõuannet ja ajada läbi saja rublaga. Põetajatele annan igale ühele kümme rubla, pole ju palju? Nad ju tõstavad mind, potitavad, pesevad jne. Õdedest jätan selle nipsaka plika ilma, annan ainult sellele, kes minuga siin rohkem vaeva nägi ja mind ka praegu ikka vaatamas käib ja muret tunneb, kas mul ikka piima ka on. Talle siis viiskümmend rubla. Või mis Sa kallis arvad?” Selgituseks olgu öeldud, et nõukogude meditsiiniasutustes oli inimlikkusel oma hind.

Tänu isa ametile olid meie pere edaspidised arstil käimised seotud Pärnu mnt 102 asunud partei ja valitsuse jaoks loodud eriotstarbelise haigla ja polikliinikuga, mis hiljem nimetati ümber Tallinna Vabariiklikuks Haiglaks, rahvasuus lihtsalt aadlipesa 4. haiglaks. Raviasutus oli puhas ja haiglas söödeti hästi, sanitare ning koristajaid oli rohkem kui lihtrahva haiglates. Potitamise eest ei tulnud ekstra maksta, kuid keerukate haiguste diagnoosimine ja operatiivne arstiabi kriitilistes olukordades jättis soovida. Väiksema koormuse tõttu puudus tohtritel lihtsalt piisav arstipraktika. Peale kõige muu kartsid selle haigla arstid oma patsiente, sest kui midagi viltu läks, võis see tohtrile tähendada suuri ebameeldivusi.

Olin siis vaevalt kaheaastane, kui mind viidi tugeva kõhuvaluga eelpool nimetatud kuulsasse haiglasse. Arstid panid diagnoosiks düsenteeria ja tahtsid mind edasi nakkushaiglasse saata. Isa süda aimas halba ja ta organiseeris kiiresti kohale oma hea tuttava, praeguse Tallinna Kunstimuuseumi krundil olnud Balti laevastiku haigla juudist kirurgi Jefim Nikolajevi. Sõjas kõike näinud vilunud arst sai kohe aru, et tegemist on lõhkenud mädase pimesoolega, mille opereerimisega ei saanud viivitada. Lõikus õnnestus, kuid pimesoole lõhkemise tulemusena tekkisid komplikatsioonid, mis panid mu nägemise tuksi. Vasakust silmast jäin poolpimedaks. Sellest 1954. aastal minuga toimunud juhtumist kirjutas ka tolleaegne Õhtuleht (isa ja ema ei jätnud seda asja niisama). Minu elupäästjast Jefim Nikolajevist sai hiljem Balti laevastiku haigla peakirurg. Milline oli diagnoosiga eksinud partei ja valitsuse haigla arsti saatus, pole teada.

Siin maailmas viibides sain juba varakult aru, et see, mis asetseb kahe kõrva vahel, ei ole ainult juuste kammimiseks ja pudru sisseajamiseks, vaid tegemist on instrumendiga, millega on võimalik ennast kehtestada. Olin siis ligi nelja-aastane ja vanemate jutu järgi oskasin küll lugeda, aga ei tahtnud rääkida. Siiani on meeles, kuidas me perekond Mustmetsaga puhkusereisil Võrtsjärve ääres olime ja majutuskohta otsisime. Elmar Mustmets, ajalehe Kodumaa peatoimetaja, parteinomenklatuuri esindaja, teadis erinevaid paiku, kus oleks võimalik ulualust saada. Päeva lõpuks jõudsime ühe vana talumaja juurde. Lapsevanemad olid rõõmsad, et koht ööbimiseks olemas, ja titad käsutati peale õues toimunud õhtusööki tuppa magama. Takseerisin maja seestpoolt – nõgised seinad ja räämas majapidamine ei sobinud mitte – ja see päästis mu keelepaelad valla. Tulin hoonest välja ja hõikasin üle õue: „Ummi ei taha tädi tuppa minna!” Olin välja öelnud oma esimese lause ja sellest hetkest peale hakkasin rääkima, nagu hiljem öeldakse, liigagi palju. Minu suitsutare ees öeldud arvamust ei võetud küll tõsiselt, kuid hüüdnimi Ummi läks laiemasse kasutusse ja on senini käibel.

Oma tegemistele ja väljaütlemistele tagasi vaadates võin öelda, et mul on alati olnud maailma asjadest oma arvamus, mida olen ka vaatamata keerukatele aegadele julgenud kuulutada. Selles osas sain hea kooli oma perekonnas toimunu põhjal.

Lühidalt öeldes oli mu ema õudne „frukt”. Tal oli abikaasa üle uskumatu mõjuvõim ja isa oli sõna otseses mõttes naise tuhvlialune. Ema käsutamine ja õiendamine saatis nende kooselu kuni Erika-Linda surmani ja mõjus isale väga kurnavalt ning rusuvalt. Kummaline mõelda, et mees, kes oli vapper rindel ja mujal, oli kodus madalam kui muru. Mäletan, kuidas isa kommenteeris „kalli” abikaasa, 66-aastase Erika südamepuudulikkuse tõttu lahkumist siitilmast 1988. aasta oktoobris: „Urmas, tead ma saan esimest korda oma elus puhata.”

Väljaspool kodu isa siiski mingi tossike polnud ja 1960.–1980. aastatel oli ta täitsa arvestatav tegija. Ligi kolmkümmend aastat Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi direktorina töötanud Endel Sõgel pakkus üpris palju kõneainet.

Erinevalt isast ei ole ma peresuhetes oma abikaasadel ennast eriti mõjutada lasknud ja see on ilmselt üks peapõhjusi, miks mul on seljataga kaks lahutatud abielu ning sama teed läks kolmaski. Raamatu kirjutamise ajal jõudsime abikaasadena arusaamiseni, et me ei salli teineteist.

Ei, ma pole mingi pujään, kes lähedaste arvamusega üldse ei arvesta. Ummi lihtsalt käis oma teed, nii nagu õigeks pidas. Kuidas rännak välja tuli, sellest minu mälestuskillud jutustavadki. Mosaiigi aitas kokku panna hea sõber, kunagine naaber ja raadioajakirjanik Mart Aare, sest pärast 2009. aastal toimunud rasket insulti poleks ma ise sellega hakkama saanud.

1 Küll sa ikka paned! (vn)

Vanemad

Isegi praegu, mil mu vanemate surmast on möödas hulk aastaid, on väga raske neid iseloomustada. Minu mäletamist mööda olid nad terve elu tulihingelised punased ja nõukogude võimu pooldajad. Eks nende kohta ole ka igasuguseid kuuldusi ja kuulujutte olnud, kuid alustame emast Erika-Lindast.

Oma päritolu on ta lühidalt kokku võtnud kirjas minu isale. Erika kirjutab (kirjapilt muutmata): „Minu vanemad olid koolitatud ja lugupeetud inimesed Tsaari-Venemaal. Isa Gustav oli Vene kindral Popovi kahekümne ühe mõisa valitseja Stavropoli krais. Ta oli lõpetanud ülikooli agronoomia alal Kopenhaagenis ja Tartu ülikooli keemiateaduskonna. Minu emal Adelheidil oli tolleaegse Tartu Saksa Kõrgema Tütarlastekooli ja muusikakooli haridus.”

 

Ema jätkab: „Vanemate esimesed kolm last olid hukkunud revolutsiooni keerises Venemaal ja nende naastes Eestisse sündisin

28.05.1922 mina, olin siis jälle Schasminide perekonna jaoks esiklapseks. Kuid mitte kauaks, õige pea nägi ilmavalgust veel Irene ja peale perekonnanime eestistamist sai meie uueks nimeks Salusild. Saabunud kodumaale sai mu isa Gustav (pärast eestistamist Lembit) kätte oma pärandustombu obligatsioonide näol ja asutas kellegi Karl Panksepaga Tartus keemiatööstuse, millega ta varsti pankrotti läks. Kohe pärast seda siirdusid nad Luunjasse ema vanemate tallu, kus isa rajas agronoomia puukooli, seekord juba ema pärandustombu eest. Nüüd oli tal täielik vabadus teha omi agronoomilisi katsetusi ja näidata oma ebapraktilisust. Ta istutas tuhandeid õunapuid, pookis neile külge ploome ja kirsse, kaevas muinasjutulisi tiike, istutas rooside alleesid. Tegi kunstlikke soid ja tellis sinna Saksast kuremarju. Ehitas endale observatooriumi, katsetas tuuleturbiini abil elektrivalgustuse seadeldist, mis pidi teda teenindama pimedatel sügisöödel. Tegi veel palju, palju muud, kuid vähe mis õnnestus, kõik läks kuidagi allamäge, vastassuunas tema püüdlustele. Ja siis suri meie emakene, olime jõudnud sinnamaale, et meil polnud enam midagi, millest elada. Olin siis kaheksa-aastane tüdrukutirts. Väiksena olin tänu sünnipärasele intelligentsile võrdlemisi andekas tüdruk. Nelja-aastasena lugesin juba iseseisvalt Kreutzwaldi „Kalevipoega” ja kuueaastaselt tundsin end kodus algelistes grammatikareeglites. Isa oli minu üle uhke ja lootis minust väga palju. Aga oma ebapraktilisuse tõttu ei olnud ta suuteline meid kasvatama ja meil tuli õega asuda Tallinna tuttavate juurde, kus valitses hingemattev väikekodanlik õhkkond.”

Sellest ajast olid emal valdavalt halvad mälestused. Pidevalt hõõruti lastele nina alla nende vaesunud seisundit ja saamatut ning ebapraktilist äpardunud teadlasest isa, kelle pärast pidid õed võõrast leiba sööma. Paraku olid rasked ajad koos isaga jätnud oma jälje Erika tervisele ja ta haigestus kopsunäärmete tuberkuloosi. Pärast kolmeaastast ravi soovitas arst 1938. aastal emal kolida niiskest Tallinnast lõuna poole. Valituks osutus Viljandi. Kliimavahetus aitas kiirelt ja tõhusalt kaasa Erika tervenemisele ja ta võis jälle õpinguid jätkata.

Oma kirjas minu isale 1946. aastal meenutab ema: „Viljandis algas ajajärk, mida meenutan kui helgemat, ilusamat oma elus. Eriti veel pärast juunipööret õppisin mõistma, et maakera pöördus itta. Suuremat õnne ei võigi ju enam olla, kui tunda pärast kõiki neid väikekodanlikus õhkkonnas veedetud ja vaeveldud aastaid, et sullegi on avatud kõik teed selleks, et saada täieliseks inimeseks, inimeseks, kellega ühiskond arvestab, keda ta vajab, kellele ta loodab.”

Jah, mis teha, nagu ajalugu kinnitab, said just vaesunud aadlikest kõige põhimõttelisemad kommunistid.

Ema meelsus sobis suurepäraselt nõukogude propagandamasinale. Erikast ja õde Irenest said aktiivsed Viljandimaa komsomolitegelased, kes olid abiks tähtsate parteiliste ülesannete täitmisel. Eriti hästi sobis Irenele koostöö EKP liikme Ants Saarega, mis viis ühise perekonna loomiseni ja 1946. aastal sündis neile poeg Andrus, kes tegi endale hiljem nime ajakirjaniku, sotsioloogi ning avaliku arvamuse ja turu-uuringute firma Saar Poll asutajana. Mina ja Andrus olime tegelikult väga lähedased, ta oli mulle nagu vanema venna eest. Noorpõlves vahetasime omi salamõtteid kirja teel heebrea tähestikus, vältimaks vanemate sekkumist meie mõttemaailma.

Erika ja õde Irene koos teiste Eestist pärit nõukogude aktiivi liikmetega evakueeriti 1941. aastal sõja jalust Tšuvaššia pealinna Tšeboksarõsse, kus hakati ette valmistama kaadrit võimu kindlustamiseks Nõukogude Eestis. Erika-Linda oli noorena väga ilus naine ja tänu oma sünnipärasele intelligentsile jäi ta muidugi silma tolleaegsetele Nõukogude Eesti võimukandjatele, kes talle ka tagalas jõukohast rakendust leidsid. Säilinud on foto, kus ta 1943. aastal osales koos Nigol Andreseni, Hans Kruusi, Ferdi Sannamehe, Debora Vaarandi jt aktivistidega Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu asutamiskoosolekul Moskvas.

Selleks et saada aru, miks minu isa hakkas punaseks, peame ka tema puhul ajas pisut tagasi minema.

Eesti Vabariigi algul olid isa vanemad väikepoodnikud Vastseliinas. Elul polnud viga. Jätkus tööd ja leiba ning vahel sai nalja ka. Eriti meeldis mulle isa jutustus sellest, kuidas väike Endel koos isa Jaaniga hobuvankril Wõro apteeki kaupa hankima sõitnud. Isa olnud siis vaevalt viieaastane. Samal ajal kui papa apteekrihärraga viinapitsi taga ärijuttu ajas, läks väike Endel naaberkauplust uudistama. Aeg kulges märkamatult, Jaan sai kaubad tehtud ja sõitis koju tagasi, naine vastas ja küsib: „Vanamees, kus poiss on?” Peale väikest mõttepausi tulnud ka vastus: „Poisikese kuradi unehti apteekin”, ja Jaan põrutas linna tagasi, kus leidis apteegist kukekommi lutsiva lapsukese, kel polnud häda miskit.

Vanaisa oli kaupmehena Vastseliinas tuntud mees, kelle kohta teadis kohalik koduloouurija ja kooliõpetaja Johannes Saarniit (tuntud poliitiku ja majandustegelase Jaak Saarniidu vanaisa) nii mõndagi jutustada. Ta kirjutab (kirjapilt muutmata): „Jaan Sõggel (hiljem Sõgel) oli pärit Põlva kihelkonnast. Noore poisina läinud Sõgel Tallinna Õllevabriku teenistusse, kus hakkas nii linna- kui maakauplustesse õlut vedama. Oma hoolsa tööga saavutas ta juhtkonna sellise usalduse, et talle tehti ülesandeks ka kauplustelt raha vastu võtta. Kord aga teatanud Sõgel, et talle tungitud maal ringsõidul olles kallale ja röövitud kogu raha, umbes 500 rubla. Asja uurimisel ei saadud juhtunu kohta täit selgust, kuid Sõgel siiski vallandatud töölt. Ta tulnud kodukohta tagasi ja leidnud endale naiseks lapsega peretütre, kellele oli lubatud kaasavaraks 500 rubla. Nii kogunes Sõglale umbes 1000 rubla, millega võis midagi peale hakata. Kuidas vanaisa Jaan Sõgel Vastseliina sattus, seda ei teadnud ka peaaegu 100-aastaseks elanud, seda lugu rääkinud Jeedaküla põline elanik Vidrik (Friedrich) Toom.”

Johannes Saarniit jätkab: „Peagi ehitas ta (Sõgel) sinna maja ja hakkas selles kauplema. Mõne aasta pärast põles aga maja maha. Kindlustusrahadega ehitas ta suurema kaupluseruumidega maja, kuid ka see hävis tules.

Sõglale oli tekkinud tugev võistleja Vastseliina Kaubatarvitajate Ühisuse näol, mille kauplus leidis ruumid Kassi kõrtsist. Ühistu liikmed ostsid kauba oma kauplusest, kus olid kindlad hinnad ja välditud liiakasu võtmine.

Sõgel suutis siiski jälle maja üles ehitada ja lisaks kõrvalhoonedki. Ühel 1929. a septembriööl tekkis kolmas tulekahju. Peremees ise oli kodust ära ja üleni leekides olnud kõrvalhooneid ei suutnud kohale rutanud alevirahvas päästa. Tuletõrjujad jäid valvele, et tuli teistele hoonetele ei leviks. Siis aga märgati kaupluses ja laoruumis nõrka kuma. Mindi Sõgla korterisse ja nõuti perenaiselt Emmalt poeukse lahti tegemist. See vabandas, et ei tea, kus võtmed asuvad ja Jaan sõitnud juba õhtul ära Lasvasse oma sugulaste juurde. Toodi raudkang ja murti poeruumi sisse ja leiti, et kaupluses lettide all ja laoruumis olid süüdatud küünlad, mis olid paigutatud papptorudesse petrooleumiga üle valatud takkudega. Kõigile oli selge, et tegemist oli kuritahtliku süütamisega.

Petseris toimunud kohtuprotsessil tunnistasid Jaan ja abikaasa Emma oma süü üles ja said kuritahtliku süütamise eest 7-aastase vanglakaristuse, millest ainult osa ära kandsid.”

Võrumaa rahva poolt jäi vanaisa Jaanile külge hüüdnimi Tulesüütaja. Lisaks tulesüütamisele ilmnes õige pea ka põhjus, milleks selline hävitustöö oli ette võetud. Kohalikus Vastseliina ajalehes Vastseliina Visted ilmus 26. oktoobril 1929. aastal uudis, kus kirjas: „Sõgeli varandus oli kindlustatud üle 1 miljoni sendi juures, sellest kaupa 500 000 sendi eest, tegelikult oli kaupa aga vaevalt 50 000 sendi eest.” Noh, mis teha, vanaisa oli oma kauplemisega liialt hoogu läinud.

Tuntud kaupmehe kuritöö ja ta vangistamine ühes abikaasaga pakkus rahvale jätkuvalt kõneainet. Ajalehe Vastseliina Visted 1929. aasta 16. novembri numbris ilmus lugu pealkirjaga „Jaan Sõgeli pattude register aina suureneb”.

Leht kirjutab: „Kohtu-uurija ette kutsutakse iga päev uusi tunnistajaid. Oksjoneid on oodata. Nüüd aga selgub, et Sõgel nii mitmetelt tühiste summade puhul blanko-veksleid on võtnud, neid aga täie, veksli järele võimaliku väärtusega edasi diskonteerinud, kust nüüd veksli andjatelt suuri summasid nõutakse. Paljud on Sõgelile kviitungi vastu võlasummad ammugi tasunud ja peavad nüüd teistkordselt veksli eest maksma.”

Selline mees oli siis vanaisa Jaan, hüüdnimega Tulesüütaja.

Ega vanaisa tegelikult üdini halb inimene polnud. Koduloouurija Johannes Saarniit kirjutab: „Jaan Sõgel oli imelik inimene: ta võis igasuguste kelmustega hakkama saada, kuid teisi aitama oli ta ka alati valmis. Kui Jeedaküla Pandi poeg endale vintpüssist meelekohta tulistas, siis oli Sõgel see, kes kiiresti auto tellis ja enesetapja haiglasse toimetas, kus ta kiire abi tõttu terveks raviti. Kui enesetapja isalt küsiti, kas poja mõistus korras on, siis vastas isa: „Ta on praegu palju targem kui enne.””

Kindlustuspettuse tulemusena läks Sõgelite maine vara oksjonile, pere vaesus ja isal jäi ka Petseri gümnaasium lõpetamata. Vaatamata poolikuks jäänud haridusteele oli ta oma olemuselt suhteliselt andekas, eriti paistnud Endel silma üle-eestilistel kõnevõistlustel – rääkida ta oskas. Nii juhtuski, et 1940. aastal, olles 18-aastane, astus ta Eestimaa Kommunistlikusse Parteisse ja määrati juhtima Võrumaa komsomolikomiteed. Kodanlikust Eesti Vabariigist tal kahju polnud ja ta oli üks esimesi, kes Võrus toimunud miitingul uut võimu tervitas.

Ju ta lootis nõukogude võimust endale tuge oma haridustee jätkamiseks ja isikliku elu-olu parandamiseks.

Minu vanemate näite varal peab paika V. I. Lenini tsitaat: „Kõigis konfliktides tuleb otsida majanduslikke huve.” Laostunud pere nägi Nõukogude okupatsioonis head võimalust kriminaalsest minevikust ja võlgadest vabanemiseks.

Uus võim andis uue võimaluse ka Tulesüütajale, vanaisa Jaan Sõgelile, kelle mineviku kuriteod ei huvitanud enam kedagi. Vanaisa ramm rauges alles 1951. aastal Tallinnas, kuhu Endel oli isa toonud Kose-Lükatile saadud krundile maja ehitama, mis aga vundamendist kõrgemale ei kerkinudki. Vanaisa on maetud Pirita velotreki kõrval asuvale surnuaiale. Tulesüütaja on kindlas kohas, millest annab tunnistust imeilus punasest graniidist poleeritud hauakivi. Muide, selles kohas isa väitel kummitab. Ta olevat hauakivi kõrval korduvalt näinud virvendavat inimfiguuri, mis olla jäädvustatud ka ühele mustvalgele fotole. Kahjuks pole ma senini seda pilt leidnud.

Tuleme aga tagasi sõjaeelsete sündmuste juurde 1941. aastal Võrumaal. Isa vanemast vennast Evaldist sai nõukogude võimu toel miilits ja NKVD tööriist. Endel abiellus kauni Võrumaa komsomoliaktivisti Hildaga ja läks vabatahtlikuna Punaarmee hävituspataljoni. Esimesed tuleristsed võttis ta vastu Tallinna all, kus sai haavata ja evakueeriti Punalipulise Balti laevastiku kurikuulsa karavani ühel alusel Leningradi. Seda, mis edasi toimuma hakkas, on nimetatud Balti laevastiku kõige häbiväärsemaks operatsiooniks läbi ajaloo. Isa teekond lõppes Juminda all, kui vastane hävitas üle poole karavani laevadest, nende hulgas ka haavatuid vedanud sõjalaeva. Selle sakslaste ja soomlaste rünnaku tulemusena hukkus ligi viis tuhat sõjaväelast ja tsiviilisikut. Sõjaväemundris isal oli õnne, teda märgati ja tõmmati veest välja Kroonlinnast tulnud torpeedokaatrisse. Pärast kolmekuulist teadvuseta olekut Leningradis avas isa siiski silmad ja kokkulapitud, 48 kilo kaalunud sõjamees tunnistati võitluskõlblikuks ning marss jälle rünnakule, sedakorda Pulkovo alla, mis lõppes sellega, et käsitsivõitluses sai isa sakslase käest püssipäraga raske peatrauma ja jäi ilma oma esihammastest. Peale järjekordset haiglaravi jätkas Endel Eesti laskurkorpuse ridades, kus teenis

7. diviisi 300. polgu politrukina. Isa oli julge ja jäik kommunist, kuid reeglina hoidis neid, keda nimetati „omadeks”. Saaremaa vallutamisel sakslastelt kurikuulsal Vintri dessandil 1944. aasta oktoobris olid kapten Ström ja leitnant Sõgel need mehed, kes julgesid eirata udus eksinud tendrit (dessantnikke vedanud parvlaeva) juhtinud madruste käsku mehed rünnakule merre, üle kahe meetri sügavusse oktoobrikuu külma vette kindlasse surma saata. Toimunut meenutab Hanno Ojalo oma raamatus „Laskurkorpuse kojutulek”, tsiteerides aastal 2004 Postimehes ilmunud Ülo Tuuliku artiklit Vintri dessandist: „Peaaegu samal minutil keeras miil maad eemal üksikuna uttu eksinud tendril 2. pataljoni komandör Ström kergekuulipilduja madruste poole ja nõudis tagasipöördumist. Oma ülemust toetas ka poliitohvitser leitnant Endel Sõgel, ähvardades madruseid püstoliga. See oli ainus 2. pataljoni tender (pargas), mis viimse kui võitleja Roomassaarde tagasi tõi.”

 

Hanno Ojalo jätkab: „Ströhm tõesti hoolis oma alluvatest. Ta pöördus kuue tunni pärast tagasi ja korjas veest välja kolmteist läbikülmunud meest, kes varjasid end sakslaste kuulide eest rannakivide taga. Nende hulgas olid Vintrist pärit saarlane Oskar Poopuu ja kirjanik Mart Juure isa Artur-Lembit Juur.”

Balti laevastiku juhtkonna korraldatud ebaõnnestunud dessandil osales 745 meest, 300 hukkus ja 250 vangistati. Strömil ja Sõgelil ähvardati sedamaid pagunid maha võtta ja nad tribunali alla anda. Hiljem siiski rahuneti maha, kuid märk isepäisest ohvitserist jäi külge. Omade elu päästmine tõmbas kriipsu peale isa esitamisele Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe saamiseks.

Sõjast koju tulles õnnestus isal oma haridusteed jätkata, esialgu legendaarses Tõnismägi 16 asunud Vabariiklikus Parteikoolis, mille ta lõpetas koos „Kroonlinna madruse”, tulevase Tartu ülikooli rektori Arnold Koobi ja teiste tähtsate tegelastega ning prestiižne töökoht parteikomitees oli juba käegakatsutav. Selle aga põrmustas halb uudis: kallis abikaasa Hilda oli Saksa okupatsiooni ajal kenadele fritsudele üles andnud mitmeid partei- ja komsomoliaktiivi tegelasi, kellest paljud hukati või saadeti vangilaagrisse.

Kohtusaalis tunnistas Hilda end süüdi ja sealsamas andis ta isa vabaks: „Võta uus naine ja ära muretse. Mina lähen Siberis ka mehele.” Abielu lahutati ja nõukogude võim hindas Hilda teguviisi 10-aastase sunnitöölaagri vääriliseks Siberis.

Minu vanemate armulugu sai alguse kusagil ENSV võimukoridorides, sellest jutustab ka isa arhiivist leitud kirjavahetus.

Katkend ema kirjast isale, kus ta kirjeldab oma seiklusi Nõukogude tagalas Tšuvaššias 1944. aastal: „Tšeboksarõs sattusin haiglas mingisse keerisesse, kus mulle püüdsid lugupidamist avaldada kolm meest. Üks neist oli ENSV esindaja Tšeboksarõs Bernhard Veimer, teiseks selle asetäitja, kes otsekohe jalust ära rindele suunati ja kolmandaks oli Veimeri poolt mulle kaitseks määratud kaunite kunstide jünger Ferdi Sannamees2, kes Veimeri arvates oli väljaspool igasuguseid piire sellest, et osutuda kuidagi ohtlikuks. Aga oli teisiti. See lõpmatu hellus, hoolitsus ja tähelepanu, millega Ferdi suhtus minusse ja minu tervenemisse – see aitas kaasa sellele, et sedamööda, kuidas taandus haigus, kasvas minus lugupidamine, austus ja imetlus Sannamehe isiku vastu. Ja ega’s ta pole asjatult kunstnik, ei, ta siiski oskab ilutseda. Kokkuvõttes võib ju üks üheksateistkümneaastane tüdruk armuda isegi ligi 50 aasta vanusesse Sannamehesse, nii uskumatu, kui see Sulle ja momendil mulle eneselegi ei näi. Olin sellal üpris õnnelik temaga, küll ei tea, millist õnne tõotas temale tulevik koos minuga, kuid tema lubaduste ja tõotuste järele pidi minust küll maailma õnnelikum naine saama. Tulevik oli muinasjutuline ja teed sellesse lubas ta palistada rooside ja spaleeridega.”

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?