MurrangujoonedSõnum

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Originaal:

Nancy Huston

Lignes de faille

Actes Sud, 2006

Copyright © 2006 by Nancy Huston

Tõlge ja järelsõna © Triinu Tamm, 2012, 2018

Esmatrükk: Loomingu Raamatukogu 2012 // 24-27. Toimetanud Kai Aareleid

Esimene Draakon & Kuu trükk

Küljendanud Siiri Timmerman

Trükkinud Printon

ISBN 978-9949-574-25-4

ISBN 978-9949-574-38-4 (epub)

Draakon & Kuu

Viru 16, pk 1a, 10140 Tallinn

www.draakonkuu.com

Tamiale ja tema laulule

Mis see ometi oli – see põlemine, hämming, võimetus iial

teisiti teha, see magus, sügav, õnnestav tundmus

silma tõusvatest pisaratest? Mis see ometi oli?

R. M. Rilke


I Sol, 2004

See on virgumine.

Nagu vajutaks lülitit ja tuba täitub valgusega.

Niipea kui ärkan, olen süüdatud, ergas, elektrit täis, pea ja keha ideaalses töökorras, olen kuueaastane ja olen geenius, see on esimene mõte hommikul.

Minu aju täidab maailma ja maailm täidab minu aju,

ma kontrollin ja valitsen sellest iga viimsetki osa.

Palmipuudepüha varahommik VVE on meie pool külas

Emme ja issi alles magavad sellel päikeselisel pühapäeval

päike päike päike Päikesekuningas

Sol Solly Solomon Saalomon

Ma olen hetkeline nähtamatu ja kõikvõimas valgusevoog mis levib pingutuseta universumi kõige pimedamatesse soppidesse

kuueaastaselt võimeline kõike nägema kõike valgustama kõike mõistma

Välkkiirelt on mul silmad pestud, riided seljas ja voodi korras. Eilsed sokid ja aluspüksid on juba mustapesukorvis, hiljem, nädala sees peseb, kuivatab, triigib ja voldib ema need kokku ning paneb minu kummuti ülemisse sahtlisse, ootevalmis uueks kasutamiseks. Selle nimi on tsükkel. Kõiki tsükleid tuleb kontrollida ja jälgida, ka toidutsüklit. Toit ringleb meie kehas ja saab meiega üheks, seepärast tuleb hoolega valvata, mida lasta sisse ja mis peab jääma väljapoole. Ma olen erakordne. Ma ei saa sugugi kõike enda kehasse lubada: minu kaka peab olema õiget värvi ja õige tihedusega, see on osa ringlusest.

Tegelikult pole mul kõht kunagi tühi ja emme on selles osas väga mõistev, ta annab mulle ainult seda toitu, mis mulle maitseb ja mis kergelt läbi käib, jogurtit ja juustu ja pastat, pähklivõid ja saia ja hommikuhelbeid, ta ei käi pinda juurvilja-liha-kala-muna-jutuga, ta ütleb, et küllap söön seda kõike siis, kui mul isu tuleb. Ta teeb mulle majoneesisaia ja lõikab kooriku ära, aga ikkagi söön ma ainult pool või veerand ja sellest piisab. Näkitsen saia küljest tükikesi, niisutan neid suus süljega, lükkan siis keelega huulte ja igemete vahele, lasen vaikselt laguneda, ma ei taha neid alla neelata. Oluline on vaim virge hoida.

Issi tahaks, et ma sööksin nagu tavaline väike Ameerika poiss. Tema muretseb, mis küll saab koolisööklas, kui ma järgmisel sügisel kooli lähen, aga emme ütleb, et ta hakkab mind iga päev koju lõunale tooma. Mis mõte siis muidu on kodusel emal?

Jumal on mulle andnud selle keha ja selle vaimu ja ma pean nende eest võimalikult hästi hoolt kandma, et neist võimalikult suurt kasu saada. Ma tean, et Temal on minuga suured plaanid, muidu poleks Ta lasknud mul sündida maailma kõige rikkama riigi kõige rikkamas osariigis, maal, millel on nii vägev relvastus, et see võib inimsoo hetkega maa pealt hävitada. Õnneks on Jumal ja president Bush head sõbrad. Kujutan ette, et paradiis on nagu üks suur Texase osariik taevas, Jumal jalutab seal oma rantšos kauboikaabu ja -saabastega, vaatab, et kõik oleks korras ja laseb aeg-ajalt naljaviluks mõne planeedi õhku.

Kui Saddam Hussein tema rotiurust välja tiriti, olid tal juuksed räpased ja sassis, silmad rähmas ja verd täis valgunud, habe sakris ja põsed aukus. Issi hakkas teleka ees rõõmust hõiskama: “Vaat see on lüüasaamine! Me veel näitame neile räpastele araabia terroristidele, viimasele kui ühele!” – “Randall,” sekkus emme, kes asetas parasjagu tema ette kandikut jääkülma õlle ja pähklikausiga, “vaata ette, kuidas sa räägid. Me ei taha ju, et Solly hakkaks arvama, nagu oleksid kõik araablased terroristid, ega ju? Ma olen kindel, et on olemas väga toredaid araablasi, isegi siin, Californias, lihtsalt mina juhuslikult ei tunne neid.” Ta ütles seda justkui naljatades, aga tegelikult oli tal tõsi taga. Issi võttis lonksu õlut. “Olgu peale, Tess, vabandust, muidugi on sul õigus,” ütles ta üsna valjusti röhatades. Seda otsustas emme naljaks pidada ja hakkas naerma.

Mul on väga toredad vanemad, kes teineteist ikka veel armastavad, enamikul minu lasteaiakaaslastest see nii ei ole. Nad tõesti armastavad teineteist, sest raamitud fotod nende pulmadest seisavad ikka veel koos õnnitluskaartidega puhvetkapil, kuigi nad abiellusid juba seitse aastat tagasi! Emme on muuseas issist kaks aastat vanem, mul on sellega raske leppida, aga ta on kolmekümnene – mõnel lapsel minu lasteaias on ema üle neljakümne, minu sõbra Briani ema on viiekümnene, ta on vanem kui minu vanaema Sadie. See tähendab, et ta oli nelikümmend neli, kui ta Briani sai, see on tõesti vastik, ma ei suuda uskuda, et inimesed vanast peast ikka veel kepivad. Jah, ma tean, kust lapsed tulevad, ma tean kõike.

Tegelikult oli vanaema Sadie see, kes mulle nime valis. Ta oli alati kahetsenud, et polnud mu isale juudi nime pannud, järgmises põlvkonnas ta sama viga teha ei tahtnud, ja emme oli nõus. Minu ema on väga paindlik inimene, ta tahab, et kõik omavahel kenasti läbi saaksid, pealegi võib Saalomon vabalt ka kristlik nimi olla.

Vanaema mõju minu elule sellega tegelikult piirdubki, sest õnneks elab ta meist kaugel, Iisraelis, ja ma ei näe teda peaaegu üldse. Ma ütlen õnneks, sest mu isa ei armasta teda eriti, aga samal ajal ta kardab teda ega julge talle õieti vastu hakata, nii et iga kord on üksjagu pingeid õhus, kui vanaema meile külla tuleb, ja see jälle ajab emme täitsa endast välja. Niipea kui vanaema Sadie selja keerab, on issi korraga väge täis ja hakkab teda kritiseerima, sest vanaemale meeldib kangesti kamandada ja oma nina igale poole toppida. Ükskord ütles issi koguni, et see on vanaema süü, et tema armas isa Aron, läbikukkunud näitekirjanik, neljakümne üheksa aastaselt ära suri; emme ütles, et see on jamajutt, sest Aroni tapsid suitsud ja mitte tema abikaasa, aga isa väidab, et iga lapski teab, kuidas vähk ja tõrjutud pahameel on omavahel seotud, kuigi seda ma küll päris täpselt ei tea, mida see “tõrjutud” tähendab.

Isa elas ka Iisraelis, kui ta oli sama vana kui mina praegu, ja ta nii väga armastas Haifa linna, et kõikidest paikadest Ameerika Ühendriikides valis ta elamiseks just California – eukalüpti-, palmi- ja apelsinipuud ja õitsvad põõsad meenutavad talle vanu häid aegu. Just Iisraelis hakkas ta araablasi vihkama, seda ühe väikese araabia tüdruku pärast, kes talle meeldis, aga ma ei tea, mis siis juhtus, sest iga kord, kui sellest juttu tuleb, tõmbub ta endasse ja jääb vait, isegi emme jaoks on see noorusarmastus üks suur mõistatus.

Vanaema Sadie on invaliid ja ainsana meie perekonnas on ta ortodoksne juut. Ta kannab parukat, sest ortodokssete juudi naiste juukseid tohivad näha ainult nende abikaasad, muidu võib juhtuda, et teised mehed hakkavad neid ihaldama ja tahavad nendega väljaspool püha abieluliitu magada. Kuna vanaema on lesk ja liigub ringi ratastoolis, siis ma kahtlen, kas keegi hakkaks teda ihaldama ja tahaks temaga magada, aga tema ei ole sellegipoolest nõus oma parukat peast võtma. Üks Florida rabi keelas hiljuti ortodokssetel juudi naistel hindude juustest tehtud parukaid kanda, sest Indias kummardatakse kuuekäelisi ja elevandipealisi jumalaid, ja kuna India naised on neid jumalaid teeninud, siis on nad räpased, ja juudid, kes nende juukseid kannavad, saavad ka mustuse külge, seepärast käskis rabi neil otsekohe uued kunstjuustest parukad osta, aga vanaema leiab, et see on juba liialdus.

Ratastoolis on ta autoõnnetuse pärast, mis juhtus juba tükk aega tagasi, aga see ei takista teda sugugi reisimast. Ta on reisinud rohkem kui meie ülejäänud pere kokku. Ta on kuulus lektor ja tema ema Erra, VVE, minu vanavanaema, on kuulus lauljanna ja minu issist saab varsti kuulus Iraagi sõja kangelane ja mina võin ise otsustada, mis alal ma tahan kuulus olla, ja siis see nii ka läheb, kuulsus on meie peres päritav.

Erinevalt issist, kelle ema oli vahetpidamata ülikoolides loenguid pidamas, on minul imeline emme, kes otsustas koduseks jääda omal vabal tahtel ja mitte seepärast, et ta oleks selleks sunnitud nagu naised vanasti. Tema nimi on Tess, aga mina kutsun teda emmeks. Muidugi kutsuvad kõik lapsed oma ema emmeks, aga mõnikord, kui me oleme pargis ja mõni laps hüüab: “Emme!” ja minu ema pöördub vaatama, arvates, et mina teda kutsusin, on see minu arust ikka päris uskumatu. “Mis teha,” ütleb ta, “see on nagu mobiilihelinad. Kui kellelgi on samasugune nagu sul, siis sa paratamatult võpatad ja alles siis saad aru – ah, polnudki minu telefon.”

See ei ole nagu mobiilihelin. Minu HÄÄL on MINU HÄÄL. Mina olen ainulaadne.

Lasteaias ja üldse igal pool löön ma kõiki pahviks oma lugemisoskusega, sest emme õpetas mind juba titena lugema. Olen sada korda kuulnud teda rääkimas, kuidas mina pulgavoodis lamasin, tema näitas mulle papist kaarte ja luges sõnu ette, kolm kahekümneminutilist seanssi päevas, enam-vähem sünnist saadik, nii õppisin ma lugema ja rääkima üheaegselt, ja ma üldse ei mäletagi seda aega, kui ma veel lugeda ei osanud. Minu sõnavara on lihtsalt vapustav.

 

Nädala sees on issi hommikust õhtuni ära, sest ta sõidab rohkem kui kaks tundi tööle Santa Clarasse, kus ta teeb keerulist programmeerimistööd. Ta teenib väga hästi, tänu sellele oleme me kahe autoga pere. “Meil on rohkem autosid kui lapsi,” ütlevad nad mõnikord ja see teeb neile nalja, sest emme on pärit perest, kus oli kuus last ja ainult üks auto! Nad olid katoliiklased, see tähendab, et tema emal polnud õigust lapsi planeerida, ta sai neid niikaua, kuni nad tõesti puruvaeseks jäid, siis ta enam ei saanud. Minu isa sai rohkem juudi kasvatuse, aga kui nad emmega armusid, otsustasid nad kiriku keset küla teha ja leppisid kokku, et hakkavad protestantideks, seega nemad võivad peret planeerida. Laias laastus tähendab see, et naine võtab beebipille ja mees võib temaga magada palju tahab, ilma et naisele beebi kõhtu tuleks, sellepärast olengi ma ainus laps. Emme tahaks millalgi veel ühte last ja issi arvab, et aasta või paari pärast võivad nad seda endale ehk ka lubada, aga ükskõik mitu last meie peresse ka tuleb, mina konkurentsi pärast ei muretse. Ka Jeesusel oli terve kari vendi, nendest ei räägita aga kunagi, ei saa võrrelda võrreldamatut.

Kord kuus käib isa ühes rühmas, kus mehed arutavad, kuidas olla mees ajal, kui ka naised tööl käivad. Ma ei tea, miks tal seda vaja on, minu emme ju ei käi tööl, aga ikkagi pihivad nad seal üksteisele kordamööda oma muresid. Seejärel peavad nad järgima rühma nõuandeid ja kui ei järgi, saavad pahandada. Mõnikord võtavad nad terve rühmaga ette mehelikke asju, nagu näiteks matkamine, vandumine, lageda taeva all ööbimine või sääsehammustuste talumine, sest mehed on vastupidavamad kui naised.

Ma olen tõesti õnnelik, et sündisin poisiks ja mitte tüdrukuks, sest poisse vägistatakse harvem, välja arvatud siis, kui nad on katoliiklased, aga meie pole.

Pisaraveebi kodulehel, mille ma ükspäev Google’ist Iraagi sõja pilte otsides juhuslikult avastasin, võib näha sadu tüdrukuid ja naisi, keda lihtsalt heast peast julmalt vägistatakse, ja seal on kirjas, et neile tehti päriselt ka kaamerate ees haiget. Nad ei näe tõesti sedamoodi välja, et neil lõbus oleks, eriti mitte siis, kui neile tropp suhu topitakse ja nad kinni seotakse. Mõnikord mehed mitte lihtsalt ei kepi neid igasse auku, vaid ähvardavad neil vaibanoaga rinnanibud ära lõigata, aga seda ei näidata, nii et võib-olla pole see tõsi. Mohamed Atta ja teised 11. septembri terroristid kasutasid vaibanuge, et lennukeid tornidesse juhtida, mina olin siis kolmene ja mäletan väga hästi, kui isa kutsus mind vaatama, kuidas tornid telekas aina uuesti ja uuesti kokku kukuvad. Issi kirus: “Kuradi araablased” ja jõi õlut.

Mul on oma toas väike arvuti ja selle ümber on kõik mu kaisuloomad, pildiraamatud ja kingitused VVE-lt ja teistelt pereliikmetelt, lasteaias tehtud joonistused, need on seinale kinnitatud sellise kleeplindiga, mis ei riku tapeeti, ja ka minu nimi puust tähtedega, igal tähel ratas all – S – O – L –, mille ema on hoolikalt kuldse paberiga üle kleepinud, et tähed kenasti säraks ja sätendaks. Arvutis saan ma täiesti üksi mängida, mul pole õde ega venda ja just sellepärast vanemad mulle arvuti ostsidki, et ma ennast liiga üksikuna ei tunneks. Ma võin mängida Scrabble’it, kabet, trips-traps-trulli ja tervet hulka tobedaid laste arvutimänge, kus inimesed ronivad näiteks mööda seina üles ja nende pihta peab tulistama ja kui õnnestub nad ära tappa, saab punkti. Aga kuna minu tuba on otse vanemate magamistoa kõrval ja kuna ma valitsen täielikult oma keha ja oskan täiesti hääletult kikivarvul kõndida, on mul väga lihtne lülitada sisse ema arvuti, sel ajal kui ta allkorrusel koristab, minna Google’isse ja saada teada, mis päris maailmas toimub.

Minu mõistus on mõõtmatu. Kui mu keha on puhas ja toit korralikult ringi käib, suudan ma vabalt töödelda kogu infot. Ma neelan Google’ist kõike ja ma võin olla korraga president Bush ja Jumal. Issi ütleb, et “googol” oli kunagi kõige suurem number, mida inimesed suutsid endale ette kujutada: number üks ja selle järel sada nulli – aga tänapäeval tähendab see enam-vähem lõpmatust. Pead lihtsalt alla laadima ja saad vaadata, kuidas tüdrukud lasevad end hobustel või koertel või kellel iganes otse tagumikku keppida, klõps, klõps, klõps, ja ongi looma sperma nende naerunäol. Emme ei kasuta oma arvutit eriti sageli ja kuna ta tolmuimejaga all koristades laulab, pole vähimatki võimalust, et ta kuuleks, kuidas ma parema käega hiirt klõpsutan, samal ajal kui ma vasaku käega jalgevahet hõõruma hakkan. Minu mõistus lippab täiel kiirusel mu magu on peaaegu tühi ma olen täiskäigul kihutav masin. Isegi kui see pole lubatud, on mul lihtne olla samaaegselt kaks inimest, tuhat inimest, rääkimata loomadest, ja kui see on kontrolli all, õigesti ajastatud ja süsteemne, siis on kõik korras.

kas issi ka on…?

õnneks ma olen poiss

Üks minu lemmiktegevusi on klikkida fotodel liiva sees vedelevatest Iraagi sõdurite laipadest, see on nagu kino kohe. Mõnikord ei saa isegi aru, mis kehaosaga tegemist on. Võib-olla ülakeha? Jalg? See on riidenartsu mässitud ja pooleldi liiva all, liiv on vere sisse imanud, kõik näeb väga kuiv välja. Selle ümber on näha Ameerika sõdureid, kes vaatavad sellise näoga, nagu mõtleksid endamisi: Oh sa poiss… kas see siin oli tõesti kunagi inimene?

Kui ma veel väike olin ja isa töötas kodu lähedal Lodis ühes büroos, kus ta teenis vähem, aga ei pidanud iga päev neli tundi tööle ja koju sõitma, laulis ta mulle igal õhtul unelaulu ja andis mängult laksu, samamoodi nagu tema isa oli kunagi temale teinud. Kui ta nüüd töölt tuleb, siis ma juba magan, nii et ta ei laula mulle enam unelaulu, aga ma tean, et ta armastab mind ikka, ta lihtsalt peab väga palju tööd tegema, et saaksime hästi elada ja maksta tagasi pangalaenu meie kahe garaažiga maja eest ühes kalleimas kinnisvarapiirkonnas terves riigis. Emme ütleb, et võin selle üle uhke olla.

Aga kui mu isa veel laulis, meeldis mulle kõige rohkem laul nimega “Kuivad luud”.

Hesekiel hüüdis: “Need kuivad luud!”

Hesekiel hüüdis: “Need kuivad luud!”

Hesekiel hüüdis: “Need kuivad luud!”

Oo, kuula Issanda sõna.

Jalalabaluu otsas on – jalaluu,

jalaluu otsas on – põlveluu,

põlveluu otsas on – reieluu.

Issi patsutas mind peopesaga jalgadest pea poole ning iga järgmist rida laulis ta pool tooni kõrgemalt, siis patsutas ja laulis ta kõik vastupidises suunas hästi kiiresti läbi. Mulle meeldis see kangesti, aga iga kord, kui ma näen surnud Iraagi sõdureid või fotosid inimestest, kellel on autoõnnetuses midagi küljest ära tulnud, mõtlen ma selle laulu peale ja ütlen endale, et seda juba korda ei tee, isegi Jumal ei saa neid inimesi korda teha, kui nad taevasse jõuavad. See ülakeha seal on – täiesti üksi. Selle jalaluu otsas on – tühjus. See on natuke kurb, sest lapsena oleme me kõik vaadanud telekast vanu multikaid ja näinud, kuidas sellised tüübid, nagu Tom ja Jerry, Bugs Bunny või Road Runner saavad sada korda surma: nad kukuvad kõrgelt kaljult alla autoteele lapikuks nagu pannkoogid, neid lömastavad kivirahnud, sõtkuvad betoneerimismasinad, hakivad ja hekseldavad ventilaatorid, aga hetk hiljem on nad jälle ühes tükis ja valmis uuteks seiklusteks. Aga Iraagi sõdurite jaoks on seiklustega ilmselgelt ühel pool.

Emme ei salli vägivalda. Ta on väga positiivne inimene ja ma ei näe põhjust, miks ma peaksin tema illusioone lõhkuma. Ta hoiab silma peal kõigel, mida ma telekast vaatan, see tähendab, et ma võin vaadata “Pokemone”, aga “Inuyashat” ei või, “Gummi Beari” võin, aga “Simpsoneid” ei või. Kino osas ütleb ta, et ma olen veel natuke liiga väike “Harry Potteri” ja “Sõrmuste isanda” jaoks, mida on küll raske uskuda. Mäletan, et kui mu sõber Diane lasteaiast mulle viiendaks sünnipäevaks “Bambi” DVD kinkis, ei tahtnud ema, et ma isegi seda vaataksin, ta kartis, et Bambi ema surm mõjub mulle liiga rängalt. Tema meelest olen ma liiga väike, et surmast aru saada, ma siis üritan teda säästa. Eelmisel nädalal nägime rentslis surnud varblast, emme hakkas mul pead silitama ja ütles: “Pole hullu, kullake, ta on taevas Jumala juures”, mina klammerdusin nuuksudes tema jala külge, et ta ennast paremini tunneks.

Emme arvates on Arnold Schwarzenegger kõigest California kuberner. Ta pole ühtegi tema filmi näinud, aga mina olen, tänu oma sõbrale Brianile või õigemini tänu tema vanematele, kellel on keldrikorruse puhketoas lademetes vanu videokassette, kolm “Terminaatorit” ja “Kustutaja” ja “Külm kättemaks”. Neil on ka täiskomplekt “Tähtede sõda” ja “Godzillat”, mis on tegelikult nagu 11. septembri remake või pigem justkui ennustus, ka seal vajuvad Manhattani pilvelõhkujad kaela paanikas newyorklastele, kes karjuvad, nutavad ja igas suunas jooksevad. Me võime neid filme vaadata palju tahame, sest Briani ema ei ole koduperenaine nagu minu ema ja tema lapsehoidjal vastuväiteid pole, kui ta saab rahus oma varbaküüsi lakkida ja peikaga mobiilis lobiseda. Schwarzenegger on robotina vapustav, ta on võitmatu ja hävimatu, kui tema inimlik keha viga saab, on tema käes käkitegu oma käsivars skalpelliga lõhki lõigata või endal silm peast rebida, nii et ma ei peaks tõepoolest sugugi muretsema selle sünnimärgi operatsiooni pärast, mis mind juulis ees ootab.

Issi pole mingi jõujuurikas ega suur sportlane, aga suvel mängib ta naabritega pesapalli. Ta võtab seda väga tõsiselt, sest see oli üks neist asjadest, mida ta tegi koos oma isaga, kui nad veel New Yorgis elasid. Ta ostis mulle mängu nimega Base: plastpall pannakse alusele ja üritatakse sellele plastkurikaga pihta saada, siis läheb korjab keegi palli üles ja saab jälle lüüa. Sel ajal, kui issi mängib pesapalli, mängib emme minuga Base’i. Mõnikord ta sõbrannad imestavad, kui näevad teda sajandat korda palli üles korjamas ja iga kord hüüdmas: “Braavo, Sol! Tubli!” Nad arvavad, et see on emmele tüütu, aga mina tean, et ei ole, just selles väljendubki tema emaarmastus. Aga ta ei hakka jutustama minu imelistest võimetest ja tulevikust, ta kehitab ainult õlgu ja ütleb: “Ah mis, liigutan ennast natuke.”

Sügisel lähen ma kooli ja kavatsen kõike kuulata, kõik meelde jätta ja saada kõige paremaid hindeid, aga samas varju hoida; praegu veel ei pea teised teadma, et mina olen kuningas, ainus Päike ja ainus Poeg, Google’i ja Jumala poeg, Veebi Väljavalitud Vapustav Võimas ja Veetlev Valitseja. VVVVVV on tagurpidi peaaegu nagu MMM: ja peale Minu Mõistva Mamma, kellele ma olen selle kohta vihjeid andnud, ei aima keegi minu aju sära, võimsust ja imelist hiilgust, mis ühel päeval universumi muudab ja selle päästab.

Minu ainus puudus on sünnimärk vasakul oimukohal. See on sama suur kui 25-sendine, ümmargune ja eenduv, tumepruun ja udemetega kaetud. See on pisike puudus, kuid keha on tempel ja Saalomoni tempel peab olema täiuslik, seepärast pani emme juuliks operatsiooniaja kinni. Issi on natuke vastu, aga tema on selleks ajaks ilmselt juba Iraagis.

Iraagi sõda lõppes juba peaaegu aasta tagasi, aga terve hulk Ameerika sõdureid saab seal ikka veel surma. Issi läheb selle peale täiesti endast välja ja siis katsub emme vaikselt teemat vahetada, et issi mõtteid meeldivatele asjadele viia. “Ei ole mingit mõtet ennast ärritada asjadega, mida ei saa muuta, Randall,” ütleb emme. “Igaüks annab oma rindel endast parima, et maailm oleks turvaline. President Bush teeb oma tööd, sina teed oma tööd, mina teen oma.”

Emme töö on minu turvalisuse tagamine ja ma usun, et meie kodu on maailma kõige turvalisem kodu. Siin on lapse julgeolek täielikult tagatud, nagu emme mulle paar nädalat tagasi seletas. (Ta üritab mulle alati kõike võimalikult põhjalikult ja ausalt ära seletada, ja kui ta mulle midagi ütleb, tean ma seda alatiseks, nagu oleksin ma selle ise välja mõelnud.)

“See on väga lihtne,” selgitas ta. “Me tahame, et sa oleksid ebameeldivuste eest kaitstud. Mis sa arvad, mida me peame selleks tegema?”

Üritasin mõistatada: “Paneme mulle vihmakeebi selga, kui sajab?”

See ei olnud nähtavasti õige vastus ja issi proovis naljatada:

“Kindel see, vihmakeep tuleb panna selga, mitte jalga.”

“Ei-ei,” jätkas emme temast välja tegemata. “Ma ei räägi ilmast, ma räägin majast.”

“Jaa, vihmakeep jalas, võid sattuda vihma käest räästa alla,” jätkas issi.

Emme naeris, sest issi üritas nalja teha, aga tema naerust oli selge, et issi ei peaks teda rohkem katkestama; seejärel loetles emme üles kõik asjad, mida nad olid ette võtnud, et meie maja turvaliseks muuta. Näiteks panid nad katted pistikupesadele, et ma ei topiks sinna oma näppe ega saaks elektrilööki, nii et mul kõik juuksed peas püsti tõusevad ja silmad punni lähevad nagu kassidel multikates või siis kurjategijatel, kelle president Bush elektritoolile saadab. Nad panid ümarad plastikkatted teravatele lauanurkadele, et ma ei lööks ennast ära ega saaks hirmsat peahaava, kust hakkaks verd purskama, mind ei peaks traumapunkti viima, mul ei jääks õmblusarme ja vanemad ei peaks mu haigevoodi ääres seisma ja endal ahastusest ja süütundest juukseid katkuma. Nad panid ka pliidile lapseluku, et ma pliiti kogemata sisse ei lülitaks, näppe ära ei kõrvetaks ega kardinatele tuld otsa ei paneks, mispeale kogu maja maha põleks ja minust jääks järele vaid väike Iraagi sõduri moodi kõrbenud tomp keset meie kodu suitsevaid varemeid, just nüüd, kui issi on jõudnud teisele hüpoteegilepingule alla kirjutada. Isegi kempsud on turvaliseks muudetud, et prill-laud ei saaks kukkuda mu noku peale, kui ma parajasti pissin – see võib küll väga valus olla. Kui ma tahan kakada, kutsun emme, et ta haagi lahti võtaks ja prill-laua hästi ettevaatlikult alla laseks.

 

Emme teab kõiki neid nippe tänu ühele vanemate ja laste suhete kursusele, kus ta käis. Seal ei räägitud mitte ainult sellest, kuidas kodu turvaliseks muuta, vaid ka tervest hulgast muudest asjadest, näiteks sellest, et lapsi peab austama ja kuulama, neid ei tohi kohelda poolearulistena, nagu see vanasti kombeks oli, ja ma pean ütlema, et emme pole mind kunagi poolearulisena kohelnud. See on umbes nagu Maarja ja Jeesus: mitte iial ei oleks Maarja teinud midagi teistmoodi, kui tema poeg soovis, sest ta teadis, et pojale on määratud eriline saatus, seepärast hoidis ta kõik enda teada ja mõtiskles nende asjade üle oma südames. Suur erinevus on aga selles, et mina ei kavatse oma elupäevi mingi risti peal rippudes lõpetada, see on küll päris kindel.

Magamamineku ajal istub emme alati mu voodile, et minuga koos palvetada. Me mõtleme igal õhtul välja uue palve. Jumalalt võib paluda, et Iraagis oleks rahu ja et Ta teeks nii, et iraaklased usuksid Jeesusesse, võib ka mõelda meie lähedaste õnnele ja tervisele, või tänada Jumalat, et ta on andnud meile elamiseks nii ilusa linnajao. Palve on umbes nagu eravestlus Jumalaga, ainult et vastuseid ei ole kuulda, neisse peab lihtsalt uskuma.

“Sina oled minu jaoks kõige kallim inimene maailmas,” ütles emme ühel õhtul enne toast lahkumist.

“Kas kallim kui issi?” küsisin mina.

“Oh! Niimoodi ei saa võrrelda!” ütles ta naerdes ja ma ei saanud aru, mida tema naer tähendas, aga mulle tundus, et see tähendas jah. Mulle tundub, et issi on tema jaoks peamiselt see, kes raha teenib ja maja korras hoiab, koos arutavad nad tähtsaid asju, nagu näiteks uue köögisisustuse ostmine, aga samas on emme täiesti teadlik tema puudustest. Issi on seda sorti inimene, kellel aeg-ajalt täiesti ootamatult juhe kokku jookseb. Näiteks eelmise aasta oktoobris, kui me kolmekesi sekvoiade rahvuspargis käisime: oli imeilus sügispäev, olime kõik heas tujus ja kõndisime käest kinni hoides mööda teed. Loodus oli nii ilus ja isale tuli meelde see aeg, kui ta veel Idarannikul elas, ta hakkas jutustama ühest reisist koos oma isaga Vermonti ja sellest, kuidas nad lageda taeva all magasid, aga emme muudkui katkestas teda, sest ta armastab meid nii väga ja ta ei taha, et me auto alla jääks, seepärast ütles ta iga kord auto häält kuuldes, isegi kui see oli veel kaugel, et püsiksime kenasti tee servas, ja lõpuks viskas issil üle. “Ah, olgu peale, ma siis ei räägi,” porises ta. “Oi, kallis, ega ma paha pärast,” ütles emme kiiresti. “Räägi nüüd palun oma lugu lõpuni. Me peame lihtsalt kindlad olema, et Solly saab aru, kui tähtis on teelt kõrvale astuda, kui kuuled, et auto tuleb, muud ei midagi.” Aga issi ei olnud enam nõus rääkima, mis tol päeval Vermontis juhtus.

Üks teine kord olime kolmekesi kodus, emme-issi olid juba õhtusöögi lõpetanud, mina ei olnud lauda istunud, sest ma polnud näljane, siis me läksime ülakorrusele, et vaadata telekast ühte sõbralikku koguperefilmi, aga keset filmi tundsin ma, et olen natuke näljane, seepärast ütlesin emmele, et ta mulle midagi süüa tooks. Ta läks piima ja küpsiseid tooma, ma tõesti hindasin tema tegu, sest nii jäi ta ilma filmi parimast kohast, ma tänasin teda, aga issi käratas lihtsalt heast peast: “Tess, jumala pärast, lõpeta ükskord see tema pilli järgi tantsimine! Sa ei ole tema ori, sa oled tema ema! Tema peab sinu sõna kuulama ja mitte vastupidi!” Emal käed värisesid, kui ta kandiku minu ette asetas, ta oli nii šokeeritud, et issi oli Jumala nime teotanud.

“Räägime sellest hiljem, Randall,” ütles ta. Vanemate ja laste suhete kursustel oli talle ilmselt õpetatud, et ei ole hea, kui lapsed vanemate tülitsemist pealt näevad. Ema on käinud igasugustel meditatsiooni, positiivse mõtlemise, lõdvestumise ja eneseaustamise kursustel, ta on nendes asjades tõeline meister, ja nii kuulsin ma hiljem, kuidas nad voodis asja arutasid, nad üritasid üles leida täpselt seda hetke, mil pinge oli tõusma hakanud.

“Võib-olla tuletas see sulle meelde mõnda stseeni su oma lapsepõlvest?” pakkus emme tasase häälega. Isa porises midagi. “Või oled sa teatud mõttes armukade, sest sinu ema ei hoolitsenud sinu eest nii, nagu mina Solly eest hoolitsen?” Veel porisemist ja pahast pominat isa poolt. Lõpuks nad ilmselt rahunesid maha ja turgutasid natuke oma abielusuhet – kuigi minu tuba on otse nende magamistoa kõrval ja uks kahe toa vahel on vineerist, pean tunnistama, et ma ei ole neid kordagi keppimas kuulnud. Võimalik, et abielus inimesed seksivad vaikselt, mitte nii nagu inimesed internetileheküljel “Brutal XXX”, kus kõik ähivad ja huilgavad.

Ühes asjas on mu vanemad aga täielikult ühel meelel, nimelt selles, et mitte keegi ei tohi mind lüüa, mulle laksu anda või ükskõik missugusel muul moel mind füüsiliselt karistada. Nad on lugenud palju raamatuid selle kohta, et lastest, keda on pekstud, saavad vägivaldsed vanemad, pilastatud lastest saavad pedofiilid ja vägistatud lastest kupeldajad ja prostituudid. Seepärast on nende meelest oluline muudkui rääkida ja rääkida, küsida lapse käest, miks ta halvasti käitus, ja lasta tal endal selgitada, enne kui talle sõbralikult kätte näidata, kuidas oleks õige. Mitte kunagi ei tohi last lüüa.

See tundub mulle suurepärane põhimõte, ja selles ma küll Jeesusega üldse nõus ei ole, et kui sind lüüakse, siis tuleb teine põsk ette keerata ja mitte vastu hakata. Mina tema asemel poleks päris kindlasti lasknud Rooma sõduritel oma käsi selja taha siduda, endale okaskrooni pähe panna, näkku sülitada ega end piitsutada. Selle koha peal tegi Jeesus minu meelest vea ja see viiski ta otsemat teed ristipuule.

“Mitte kellelgi ei ole õigust sinu vastu kätt tõsta, Solly,” ütles emme mulle sügavalt silma vaadates. “Mitte kellelgi maailmas, kuuled?” Noogutasin, mõeldes endamisi, et õnneks me oleme protestandid: pastorid (nagu ka juudi rabid) tohivad abielluda ja oma naistega magada, seepärast pilastavad nad väikseid poisse vähem kui katoliku preestrid, vähemalt nii väidetakse viimasel ajal uudistes.

Üks inimene on siiski julgenud sellest füüsilise karistuse keelust üle astuda: see oli emme enda isa, vanaisa Williams, aga vaevalt, et ta niipea uuesti üritab. Eelmisel suvel olime nende pool Seattle’is puhkust veetmas, see (külaskäimine) on alati keeruline söögi pärast; keegi ei valmista sellist toitu, mis mulle maitseb, ja kuna vanaema Williams ei kavatsegi oma söögivalmistamise harjumusi muuta, peab emme minu pärast eraldi poes käima.

Ühel pärastlõunal läksid emme ja issi kinno ja vanaisa viis mind parki. Ta polnud kunagi kuulnud Base’ist ja kui emme talle seletas, pahvatas ta naerma ja ütles: “Mis ma kuulen! Viimane aeg sellel väikesel kelmil veidike tegelikkusega kokku puutuda!” Ta tõi välja päris kurika, päris palli ja päris kinda, ja kuigi ma olen juba väga tugev ja mul on oma vanuse kohta väga hea koordinatsioon, kaalus see kurikas terve tonni võrreldes plastkurikaga. Mina astusin kodupesasse ja vanaisa sättis end söötma, ja ta muudkui loopis mulle kõveraid, kohutavalt kiireid ja salakavalaid palle, ja mina ei saanud mitte ühelegi pihta. “Esimene sööt! Teine sööt! Kolmas sööt! Väljas!” ütles ta, mispeale mina viskasin kurika tema suunas, ise maruvihane. Kurikas ei läinud talle pihta, aga ikkagi tahtsid tal selle peale silmad pealuu seest välja karata ja ta hakkas minu peale karjuma. “Oled sa lolliks läinud või?” nõudis ta ja see oli minu meelest äärmiselt solvav, niimoodi ei tohiks küll lapsele öelda. Ta korjas kurika üles, tõi selle mulle ja ütles väga tõsise näoga: “Kuule, Sol, ma tean, et sa oled harjunud plastkurikaga, aga puukurikad võivad olla väga ohtlikud. Sa ei tohi enam mitte kunagi niimoodi teha, said aru? Nõus? Kas mängime edasi?”

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?

Teised selle autori raamatud