Brežnevi lapsed

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Jõudsin vaevalt suu avada ütlemaks, et mul pole tema vaarikaid vaja ning ma tean temast ja mustast kaptenist kõike, kui Erika keeras ringi ja kadus sama ootamatult, nagu oli ilmunudki. Kui me teda järgmisel päeval Nõukogude tänaval kaubamaja juures kohtasime, hakkas ta kohe emale rääkima, et seisku teised pealegi importhilpude järel sabas, talle lubas mees tuua Portugalist lakknahksed sukksaapad ja valged krimpleenist kloššpüksid. Ma vahtisin siis otse tema mudastesse silmadesse, et ta teaks: mul on asi selge, kuid tema ei heitnud mulle pilkugi, ent mitte sel viisil, nagu Kuljus emaga rääkides mind ei vaata, vaid mõneti teistmoodi, tehtult, kuidagi väga meelega, siis aga jättis nii kiiresti hüvasti ja läks edasi, et ema isegi üllatus. Ta polnud ju Erikale midagi solvavat öelnud.

Aga ükskord kuulsin meie köögis, kui moskvalased seal seeni keetsid ja omavahel keelt peksid, et must kapten on kohalik rahvaluule ja oopium kannatajatele. Mingit adžaari vere ja kotkaprofiiliga musta kaptenit pole kunagi olemas olnud, öeldagu veel, et tollel on side silmal ning jala asemel vaalakiustest protees, õlal aga istub papagoi ja karjub: „Piastrid, piastrid!” On lihtsalt tavaline Nõukogude kaubalaevastiku linalakk, eestlasest meremees, kes seilab välismaa vetes ja müüb seal tavalist Nõukogude toorainet ning toob Püssi tarbepuidu, Kiviõli pruuni kulla ja Kreenholmi manufaktuuri tekstiili, noh, võib-olla ka nafta eest vastukaubana Adidase ja Levi Straussi teksaülikondi ja -seelikuid, pargitud nahast Türgi poolkasukaid, Itaalia tolmumantleid ning kindlasti musti nailonsukkpükse, mis on praegu moes. Erika müüb need kõik pärast hullumeelse raha eest maha, et osta ehitusmaterjale. Küllap tal on kodus terve teksaladu. Sellepärast ta ei kutsugi kedagi endale külla ja riietub nagu kolhoositar, et teised midagi ei kahtlustaks. Ja tunnistagem tõtt: kuidas saanuks selline pehmelt öeldes ilmetu naine endale iludusest mehe. See on lihtsalt võimatu.

Ma ei teadnud siis, kas uskuda neid või mitte. Moskvalased oma maailma pealinnas on ju väga valgustatud. Aga meiegi elame pealinnas, küll mitte maailma, vaid Eesti omas. Ja meil on Soome televisioon, neil aga programmid ainult vene rahvamuusika ja -tantsudega.

Ema ütles mulle, et siiberdagu ma köögis vähem ja ärgu kuulaku igasugu keelepeksu. Ta suhtub moskvalastesse üldse skeptiliselt. Esiteks peavad nad end üleval liiga vabalt, teiseks on pliit kogu aeg nende seente all kinni. Neil podisevad potid tulel terve päeva ning pärast ajavad nad kupatatud seened kohe soolatult purki, et viia need talveks Moskvasse.

Tõsi, kahtlesin tookord üsna lühikest aega. Sain ruttu aru, et ei usu neid. Oleksin seda ka põhjendanud, aga nad ei kuula ju kedagi peale iseenda. Välja arvatud, kui jutt on seentest või kui teatatakse, millal alevis sooja vett antakse või et kaubamajja tulevad Poola tolmumantlid.

Kui asjast aru olin saanud, jäin algul isegi natuke kurvaks. Kui rumal ma ikkagi olen, et hakkasin mustas kaptenis kahtlema. Kuidas ma võisin? Vaat miks ta on olemas. Kuigi eelmisel aastal, kui Maris siin oli, poleks see mulle pähegi tulnud. Tänavu suvel pole mul Ruhas tõelist sõbrannat ning sõprus eksitab mind vähem. Ikkagi imelik, Erikal olid ju ka siis poisid, ma isegi küsisin emalt, miks nad alati omaette mängivad, jõukal tänaval on ometi küllalt teisi lapsi. Ja Erika ise oli poiste peale emale kaevanud, et jooksevad tuppa räpaste jalgadega ning paluvad tuua endale pärdiku, et Erika kardab tellida lakitud mööblit, nood oma ahviga kriibivad selle kohe ära, ning et poisid on laisad ega taha koolitükke teha.

Ma ju kuulsin seda kõike ja nägin neid sageli, aga alles praegu sain aru, miks moskvalastel pole õigus. Asi on Erika pojas Toomas. Ta on Matist aasta vanem. Kui kapteniproual oleks ainult Mati, jäänuksin vist moskvalasi uskuma. Mati on heledapäine ja turske nagu kapteniproua, aga silmad on tal kahvaturohelised nagu tarn luidetel. Tema isa on too Nõukogude kaubalaevastiku linalakast meremees, kellel on Kiviõli põlevkivi ja tarbepuit ning teksaste ja sukkpükstega täidetud kohvrid, millest moskvalannad tookord köögis oma pottide taga rääkisid. Ja samuti on see poiss kapteniproua Erika poeg, täpne koopia.

Toomas aga on nii ilus, et teda on isegi raske vaadata. Võib-olla ma sellepärast polegi teda näinud, tema nimi oli justkui seisnud temast endast eraldi ning alles sellel suvel olid need minu pilgus kokku saanud. Toomaga sobib kokku sõna „traagiline”. Ema armastab seda sõna väga ja moskvalased ka, aga isa kasutab harva, kuigi mõttes on see tal minu meelest sageli.

Traagiline lugu, traagiline saatus, traagiline armastus, traagiline elu, traagiline kangelane, traagiline kangelanna, traagiline surm. Mullegi meeldib see sõna ‒ nii salapärane, ligitõmbav nagu meri öösel, kui me terve seltskonnaga suplemas käime. Ning sama ähvardav ja kättesaamatu nagu taevas, kuhu langeb see öine meri, kui silmapiiri alla neelab. Aga kapteniproua ei tea seda sõna üldse, ehkki tema poeg on traagiline; või on selle unustanud või käib see talle närvidele. Võib-olla pole tal lihtsalt aega. Ta peab ju telliste tarvis raha koguma. Ja katusekivide ja lakitud mööbli ja uue WC-poti jaoks. Erika mõtles hiljuti ümber, ta ei osta Tšehhi oma, kõik räägivad, et Soome santehnika on maailma parimaid. Kolhoosis lubati teda vetsupotiga aidata, neil on Soomega sõprussidemed. Nii et nüüd ootavad Erikat ettenägematud kulutused, Soome vetsupott on palju kallim, see on ikka tõelisest läänest, aga Erika ei lase nina norgu, vastupidi, elu eesmärk ongi ju peamine.

Aga Toomasel on ronkmustad juuksed nagu mustal kaptenil. Ei Ruhas ega Tallinnas pole ma kellelgi näinud selliseid juukseid. Need on lokkis, aga mitte nagu lambal, vaid niisugustes hooletutes lainetes. Poisi silmad on tabamatut värvi, aga pigem rohelised, ainult mitte nagu Erikal või Matil, vaid veiklevad justkui säbarlainetus merel. Küll peegeldub neis taevas, küll mändidealune sammal, küll päikese kuldne helk, küll kaob valgus neist hoopiski ja avaldub traagika. Kuid Toomas vaatab harva teistele otsa, nagu oleks tal endalgi raske, nagu häbeneks ta ennast.

Temal ja Matil pole Soome dresse nagu jõuka tänava teistel lastel või ei luba kapteniproua neid kanda, hoiab. Aga Toomas on ka Sangari vanades lühikestes pükstes ja Kommunaari sandaalidega noobel, kuigi uje. Traagiline on ta sellepärast, et tema isa piinleb, ja see piin on poja peal näha.

Erika pahandab temaga kuidagi teistmoodi kui Matiga. Nägin neid ükskord aias veranda juures, kui otsisin rändrahnude tagant vaarikaid. Ema lubas mul siis juba üksipäini Valgejõe taga käia. Kapteniproua karjus, et poiss on logard ja ema kaebab Kuljusele ning et poeg on jälle peenrad kastmata jätnud, kuid Toomas vaikis. Siis hakkas Erika poisi näo ees kätega vehkima, too aga astus üksnes kõrvale ja vaikis taas, laskis pea norgu, ei jooksnud ka ära. Siis pistis Erika töinama, et parem, kui Toomas poleks üldse sündinudki ning Erikal oleks Mati ja üks teine laps, kes oleks talle raskes elus abiks.

Aga Toomas tõstis pea ja naeratas, ma istusin lähima rändrahnu taga, nii et nägin hästi. Ja Toomas vaatas Erikat sellise näoga, nagu teaks kõike nii temast kui ka oma isast, mustast kaptenist, nagu peaks ta vahti isa üle, keda Erika piinab, kuid tema, Toomas, kannab endal isa piinade traagilist märki, et Erika ei unustaks, seepärast too poissi nii väga vihkabki. Algul langesid kapteniproual käed rippu nagu kaltsunukul, aga siis võttis ta ühe käega hoogu ja andis poisile vastu vahtimist. Toomas pööras näo kõrvale ja seisis, aga kapteniproua heitis pilgu oma käele, millega oli löönud, nühkis seda vastu kleiti ja läks minema. Mina istun oma rändrahnu taga ja näen, kui ilus ja uhke Toomas on. Ta põsk põleb, aga tema seisab ega tee midagi. Kuid siis lõi ta vile lahti, surus käed taskutesse ja läks samuti ära.

Mina aina kükitasin ja vaatasin aeda, tühja kohta peenarde vahel, kus nad olid just nüüdsama seisnud teineteise vastas puuriida ääres varikatuse all, ja vaikivate illuminaatoritega verandat ning aina ootasin, et kohe avaneb uks ja must kapten astub välja. Jääb trepile seisma, ajab silmad kissi ja surub käe sirmina laubale, et heita pilk päikesele, ning hakkab vilistama nagu Toomas. Kapten tõmbab taskust sigaretipaki, paneb suitsu ette ja astub aeda, siis aga keerab ümber ning läheb kergelt ja kiirelt oma poega otsima, tema jalad on kui tuulispasad ja ta juuksed leegitsevad päikeses kui must tulekeel.

Aasta hiljem tulime jälle Ruhasse. Hakkasin küsima nendelt suvitajatelt, kes puhkavad siin juuni algusest saadik, kas nad pole näinud musta kaptenit. Nemad rehmasid ainult käega ja kehitasid õlgu: mis rumal küsimus see on, kõik ju teavad, et too on suvel merel. Kui küsisin Kuljuselt – ta andis jalgvärava juures parajasti emale soovitusi –, siis tema nagu poleks mind kuulnudki ja ütles uuesti, et ma pole ema moodi. Ema vastas talle, et jah, ma olevat isa tütar, isa on samuti blond, prillidega ja tundlik natuur.

Toomas on aastaga pikaks veninud, aga lühikesed püksid on tal samad, Sangari omad. Mati on paksuks läinud ja käib pikkades Soome dressipükstes, isegi palavaga. Ta kas häbeneb oma jalgu või näitab pükse, et need pole kehvemad kui jõuka tänava lastel. Toomas on sellest ajast saadik, kui kapteniproua teda lõi, muutunud veel ilusamaks ja kaugemaks. Varem ta justkui häbenes ennast, aga praegu käib ringi, nagu poleks tal endaga mingit asja. Seetõttu on ta veelgi traagilisem. Nagu üks luuletaja, kes eelmisel sajandil noorpõlves duellil hukka sai. Tollel poeedil on samuti väga ilus nägu, tal on mustad läikivad juuksed ja ta vaatab oma portreelt vastu, nagu oleks tal ükskõik, kas ta elab või on surnud. Ehk olekski parem, kui teda poleks – kunstnikul vähem tööd ning poeet ei peaks vaatama maailma kurbade silmadega ja tegema nägu, et on olemas.

Erikal on nüüd valge-sinisetriibuline varrukateta kleit, millele on diagonaalis puistatud punased lillekesed. Perekond on jõudnud vahepeal veel pool korrust ära vooderdada ning hakanud sauna ehitama. Aia sügavusse, sinna, kust tara taga algab mets, mis eraldab jõukat ja Rahu tänavat. „Dušš dušiks, see on muidugi hügieen ja kultuur,” räägib kapteniproua, „aga saun on tervis, optimism ja hea tuju. Saun on baas.”

 

Mulle ei meeldi sõna „baas”, see on kuidagi betoonine, aga betooni võib igaveseks ajaks müürida näiteks inimese. Ma olen seda näinud Itaalia maffiafilmis. Seal pisteti ühed inimesed vedelasse betooni, aga pärast kasutati seda silla või torni vundamendina, võib-olla ehitati sellele isegi elumaja.

Õppisime seda sõna hiljaaegu koolis koos sõnaga „pealisehitis”, millega „betoonˮ on lahutamatult seotud. Mulle ei meeldi eriti ka sõna „pealisehitis”, kuigi see tähendab midagi õnnetaolist. Tegemist pole küll lihtsa, vaid kokkuleppelise õnnega, mille saab rajada ainult baasile. Nii et pole nad nii lahutamatult seotud midagi. Baas saab ju hakkama ka pealisehitiseta, aga vastupidi... Nõnda tulebki välja, et baas on tähtsam, ja kapteniproua teeb väga õigesti, kui selle pärast muretseb. Juba sõna ise meeldib talle väga, ta on seda täna mitu korda korranud, nagu oleks hiljuti selgeks saanud ja kardaks ära unustada. Kuigi eesti keeles – „baaaas” – ei kõla see nii karmilt kui „betoonˮ, vaid pigem nagu vedel betoon, mis ei ole jõudnud kõvastuda, tähendab, pole nii lõplik ja pöördumatu kui vene keeles. Eestikeelne „baasˮ justkui kuuluks alles edasikaebamisele ja annab veel lootust neile Itaalia maffiafilmi kahele tüübile, kes on hullupööra hirmunud nagu supiks püütavad kanad. Ja kõigile teistele tõrksatele ning ka puhtusearmastajatele, ühesõnaga neile, kes tahavad kohe pealisehitisse ega soovi käsi määrida vundamendiga räpases ehitussüvendis. Vahi, kui kavalad.

Nii et kapteniproua oli aasta jooksul arukamaks muutunud ja täiesti veendunud, et sammub õiget teed baasi poole. Kui neil saun valmis saab, hakkavad nad sinna külalisi kutsuma, nagu teevad kõik jõukal tänaval. Ning ka moskvalasi, haritud tegelasi, et poisse arendada. Ja neil pole vaja mingeid Moskva konserve, neil on omad, niisama head. Paneelmajades lastakse duši all käia konservide ja suitsuvorsti eest, kuigi nii otse muidugi ei öelda, aga kõik ju teavad. Esialgu tuleb käsi rüppe laskmata töötada, baasi ehitada. Ainult et Toomasega on midagi viltu. Ei taha ta õppida ega kodutöödes aidata, tal on kõigest ükskõik. Matiga tülitseb ka kogu aeg. Hoidku jumal, varsti hakkab suitsetama. Hiljuti, maikuus oli korraldanud sülitamisvõistluse, otse meie tänaval. Ja veel direktori asetäitja maja vastas, kus algab Mere tänav. Ei, Mati ei osalenud. Aga lapsi oli oma kaksteist. Nõukogude ja Rahu tänavalt ning oli kutsunud isegi venelased, kes elavad Nõukogude tänava taga barakkides. Ja muidugi omad jõukalt tänavalt. Marika, Kuljuse tütar, võttis ka osa, sai kolmanda koha, isa on ju ikkagi koolidirektor. Peainseneri kaksikud ja isegi partorgi poeg. Ja mis toimus? Poiss korraldas võistluse, kes sülitab kaugemale. Algul niisama, siis päevalilleseemnetega.

„Keegi ei saanud ju esiti aru, mida nad seal seltskonnaga teevad. Seda enam, et kohal olid ka partorgi poeg ja kaadriosakonna juhataja poeg, tollesama, kellel on Kanadas sugulased, kaadriosakonna juhataja ostis endale hiljuti veel uue kirsipunase Žiguli. Siis vaatas direktori asetäitja Anu aknast välja, sest poisid naersid liiga valjusti. Anu oli just kodus ja astus rõdule. Vaatab: mis ta auto peal toimub? Talle on ju ülevalt kõik näha. Helesinine katus oli puha päevalilleseemneid täis sülitatud. Nad sülitasid rändrahnult aia tagant tema Moskvitši poole – kes saab katusele pihta? Venelased tõid sihvkad. Küll oli alles kära... Mina ütlen, et pole vaja kõike Toomase kaela ajada, tal on isa merel, mina olen üksi ja minu õlul on terve maja. Partorg ei hoidnud samuti silma peal, aga temal muide on selline töö – jälgida. Tähendab, nemadki ei kasvata oma lapsi teadlikult, kui nood kõik tahtsid võistlusel osaleda. Ja muide, minu Toomas ei suitseta, aga Kuljuse tütart nähti Ankru taga metsas sigaretiga. Anu ei tereta mind enam.

Toomase juhtumit arutati pioneerikoondusel, ta sai noomituse ja käitumishindeks kahe. Kuljus rääkis temaga veel eraldi, aga ma ei tea, mis sellest tuli. Kuljus ütles ainult, et võitleb ka tulevikus ning kasvatab ja muudab väärikateks ühiskonnaliikmeteks. Aga Toomas vaikib.”

Mulle meeldib, et Toomas vaikib. Talle sobib vaikimine nagu Ameerika teksased jõuka tänava lastele. Vaikimine teeb ta veel traagilisemaks, veel ülevamaks, täpselt nagu eelmisel suvel, kui Erika teda näkku lõi. Kapteniproua on tema vaikimisest marus, ma ju näen. Mõtleb vist, et parem oleks, kui poiss suitsetaks, siis ta teaks, kuidas poisiga pahandada. Aga vaikimine muudab musta kapteni märgi veelgi tugevamaks. Mida rohkem Toomas oma nägu Erika eest varjab, seda eredamalt see märk põleb.

Toomas heidab nüüd päevade kaupa nuga. See on tal praegu pärast sülitamisvõistlust uus hobi. Isa tõi talle Andaluusiast mauride noa, nii ta siis pillubki seda puusse. Kas aias, kui seal pole kapteniprouat ‒ Mati teda ei sega, Toomas justkui ei märkagi üldse oma venda –, või teeb metsas kriidiga puutüvele märklaua ja heidab. Iga kord suurendab vahemaad. Ta on jõudnud juba kolme meetrini ning kapteniproua on tal aias pildumise ära keelanud. Erika kardab, et Toomas tabab teda või Matit. Nuga ära võtta ta ei tihka, selle kinkis ju must kapten. Pealegi kannab Toomas nuga alati kaasas ning ööseks peidab kuhugi niimoodi ära, et kuratki ei leia üles. Kui Erika keelas tal aias nuga loopida, ei hakanud poiss vaidlema, vaid keeras vaikides kannal ringi ja läks metsa. Aga ta pidanuks veel peenraid rohima ja kanu toitma ja õppetükke tegema, Kuljus oli ju viinud ta järgmisse klassi tingimisi. Erika karjub Toomasele järele: „Kuhu sa lähed? Millal tuled?ˮ, aga tema vupsab rändrahnude taha ja metsa.

Ema kord noogutab kapteniprouale, kord vangutab pead. Tema kui õpetaja saab Erikast aru, ning kui kapteniproua hakkab Toomast jälle uue jõuga kiruma, et too kaob päevadeks metsa, ei söö midagi ja muutub iga päevaga kõhnemaks, ütleb ema, et see on murdeiga. Kapteniproua vastab, et parem oleks, kui poiss suitsetaks ja kakleks nagu venelased Nõukogude tänava taga, kuid praegu vajuvad Erikal käed lihtsalt rippu. Mul pole Erikast üldse kahju, mina ju tean: ta lõi poisile näkku, et musta kapteni märk talle vastu ei helgiks, ning naise käed on eelmise suvega võrreldes veel paksemaks muutunud, aga silmad on endistviisi lämused-hägusad ja neist ei paista midagi. Ta suhtub oma majasse nii suure poolehoiuga, nagu oleks ta südame all kandnud ning kannab praegugi mitte poega, vaid maja.

Moskvalased aga räägivad, et poisil on üleminekuiga pluss aktseleratsioon ja üleüldse pole kedagi, kes sellel Toomasel kõrvad kuumaks kütaks. Ning et too kuulus must kapten tegi lapsed valmis, aga pärast põrutas merele raha teenima, et saaks oma kallikesest kaugele, ning et majapidamine on muidugi jõukas – see on loomulikult hea ja varsti on Erikal ja kaptenil suurepärane saun, mitte kehvem kui direktori asetäitjal; üldse on eestlased peremehelik ja töökas rahvas, mitte nagu meie vene pummeldajad –, aga ainult majaga last ei kasvata, vaja on veel midagi. Just nimelt: inimene ei ela ainult leivast. Selle lisas juba ema ning seekord olid kõik temaga kohe nõus, segades midagi keevates kastrulites ja särisevatel pannidel.

Mina vaikin kui haud, ma ei saa neile ju avaldada musta kapteni saladust, et too oli varem piinelnud Erika keldris, nüüd aga on nende suletud veranda põranda all, et teda ei näeks ilusad ja sama mustade juustega suvitajad nagu mees isegi, ning et Toomas teab temast ja vihkab sellepärast Erikat ja Erika vihkab Toomast. Keegi poleks ju niikuinii mind uskuma jäänud, mul pole tõendeid peale veranda otsaseina kolmandas illuminaatoris ilmuvate SOS-vilgatuste – päästke mu hing! –, mida polnud märganud keegi peale minu.

Pärast ütles keegi veel, et tänapäeva lapsed on tänamatud ega pea oma vanemaid, kes nende nimel rassivad ja rügavad, miskiks. Kõik sellepärast, et nad ei tea, mis on sõda. Kui nad teaksid, mis on sõda ja nälg, suhtuksid nad teisiti oma vanematesse, kellele saab osaks sünk tänamatus. „Erika pole muide sõjas käinud, ta alles sündis siis, aga mida tegid sõja ajal tema vanemad, see on suur küsimärk,” vaidles keegi vastu ja isegi rebis end oma kastrulist hetkeks lahti. Siis lisas ta, et igal põlvkonnal on õigus omaenda raskustele ning pole vaja šantažeerida lapsi isiklike probleemide ja sandistava kogemusega ning pookida neile nõndamoodi oma komplekse. Me peame kasvatama eluterve põlvkonna. Siinkohal rebisid juba kõik end kastrulitest ja pannidest lahti, keegi keeras isegi kraani kinni, et vesi ei pahiseks. Siis hakkas too esimene väga vaikselt (aga kõik kuulsid suurepäraselt, köögis valitses nüüd ju vaikus) rääkima, et mitte selleks ei loovutanud miljonid oma noori elusid, et uus põlvkond nende mälestust mõnitaks, ning et ideoloogiliselt ebaküpsed vanemad on hullemad kui alkohoolikutest vanemad ja et mõned arvavad ilmselt, viibides Eestis, mis pole kodanlikke-kapitalistlikke eelarvamusi oma mõtteviisist veel päriselt välja juurinud, et neilegi on lubatud mitmesugused dekadentlikud vabameelsused. Ja et kellele siin ei meeldi, sõitku Ameerikasse kõigi nende Baumanite ja Liebermannide järel. Siinkohal pistsid kõik kisama, et keegi ei mõnita ning kedagi ega midagi pole unustatud ja igavene au langenutele; siis keerati vesi jälle lahti, ja kui hakkas kõrbehaisu tulema, tormati oma pannide juurde, aga meie emaga läksime köögist ära, sest kohe pärast talveseente valmistamist hõivasid moskvalased pliidi oma laste lõunasupiga, et nood ei rikuks kuiva toiduga oma magu ega saaks haavandit.

Ema ütles, et meil on veel tomateid ja kurke ja tükike Doktorivorsti ja saame hakkama, ning asus lugema tänapäevast ja väga julget prantsuse romaani ajakirjas Inostrannaja Literatura, see rääkis armastusest ja reetmisest, mida nimetati ilusa sõnaga „salaarmastus”. Ema pidi ajakirja homme õhtul tagasi andma, sest pärast teda oli järjekorras veel kuus inimest. Aga mina muudkui mõtlesin kapteniprouast ja Toomast.

Kujutlesin Toomase nägu, kuidas ta keeras pea õla poole, kui Erika talle kõrvakiilu andis, kuidas ta huuled kivistusid, et neilt ühtki sõna ei pudeneks, ja kuidas ta langetas pikkade mustade ripsmetega silmad, et mitte määrida oma pilku kapteniprouaga.

Ning et Toomasel on ükskõik Erika baasist, kuigi Erika on ta ema ja räägib, et rügab poja pärast. Ja et Toomas ei taha istuda ei ema räpases ega ka puhtas vundamendiaugus helesinise Soome WC-poti, lakitud mööbli ja saunaga, mis ei tule kehvem kui direktori asetäitjal. Ja Toomasele ei lähe korda ka pealisehitis, mille Erika kavatseb oma baasile rajada, nagu usuks ta tõesti, et tema viinamarjaistandus võiks kasvatada midagi muud kui metsistunud marju. Või justkui arvaks ta päriselt, et tema maja, mida must kapten uimastatuna öösiti ehitab, täitub millegi muu kui kakkude ja deemonite ja šaakalitega, kes hakkavad tema palees ulguma.

Aga Toomase näol olev märk, mis sunnib Erikat käsi rippu laskma, põleb iga suvega üha eredamalt tunnusena tõsiasjast, et Toomas teab oma isa, musta kapteni kannatustest. Kuid Toomas ei tea praegu veel, mida oma teadmisega pihta hakata peale selle, et korraldada sülitamisvõistlust ja mõjuda halvasti jõuka tänava lastele ning vaikida. Seepärast ongi ta alati nii ilus ja traagiline.

Ema muudkui istus ja luges oma romaani, aga mina läksin toast välja tänavale. Algul niisama, siis keerasin suletud jäätisekioski juurest vasakule ning võtsin suuna Valgejõe äärde. Astusin üle silla ja teelahkmel pöörasin vasakule, jõuka tänava poole. Möödusin rikaste suurtest majadest ja vankumatutest müüridest ja ihaldatud autodest ja kaminatest ja lamamistoolidest ja paksudest vaarikatihnikutest ja viljakatest köögiviljaaedadest kasvuhoonetega ja uhketest lastest Ameerika nukkudega ning suundusin otseteed musta kapteni maja juurde.

Istusin aia vastas rändrahnule ja jäin ootama. Mati tuli majast välja, läks kuuri, võttis ämbri ja asus kanadele sööta viskama. Siis istus ta puuriida juures palgile ning hakkas ühe käega nina nokkima, teisega loopis kanade pihta käbisid. Ta ei märganudki, kui ilmus Erika ja haaras tal kõrvast. Mati hakkas tihkuma ning Erika laskis ta kohe lahti, aga kui poiss majja läks, seisis Erika kaua, käed rippu, ega teinud midagi. Ainult vaatas kuhugi, siis keeras minu poole ja vaatas metsa rändrahnu taga. Mind ei näinud ta kindlasti, olin end hästi ära peitnud, aga ta seisis ja vaatas nii kaua, et mul jäid põlved kangeks. Siis keeras uuesti ümber ja astus majja. Mina läksin rändrahnude tagant metsistunud vaarikate vahelt metsa. Ronisin läbi vaarikate ning sattusin männi- ja kasetihnikusse. Üleval mühises tuul, kõigutas võrasid, aga all puude vahel oli vaikus. Umbes viie minuti pärast kuulsin kerget vilet, nagu läbistaks miski õhku. Läksin ettevaatlikult vile poole. Nagu olingi arvanud, heitis Toomas seal siuh-siuh oma nuga. Araabia käepide helkis mändide vahel tuhmi kullaga ja tera tungis tüvesse. Toomas tiris selle välja ning asus jälle loopima.

 

Mina seisan ja vaatan hinge kinni pidades nagu tookord, kui kapteniproua teda lõi, ning kardan liigutada. Aga tema ei näe midagi, põrnitseb ainult mornilt jalge ette, kui läheb nuga välja tõmbama, ning tema huuled on jäigad ja vaikivad, siis aga pöörab ta taas pilgu sihtmärgile, mille on kriidiga joonistanud, ajab silmad natuke kissi ja heidab.

Ta muudkui heidab ja heidab, väsimatult ning sirgeks aetud seljaga, tabades valget sihtmärki, nagu oleks see vihatud baas, millel istub paksude kätega kapteniproua, kes piinab Toomase isa, ning kus ülistatakse kohalikke rikkureid ühes nende suurte majade ja kaminatega ning kus sebivad suvitajad konservide, särisevate pannide ja supipottidega. Otsekui tahaks ta nende baasi jalge alla tallata nagu tänavapori ja selle hävitada, nii et alles ei jääks midagi peale musta haava.

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?